Tänavune aasta on eesti köitekunstis eriline: Eduard Taska sünnist on möödunud 120 aastat ja ühtlasi möödub tänavu 485 aastat esimese seni teada oleva eestikeelse raamatu ilmumisest.
„Scripta manent’id” on olnud pühendatud mõnele eesti kultuuris olulisele teemale, vaid esimene rahvusraamatukogus toimunud näitus oli vabateemaline: teisel „Scripta manent’il” Tallinna Kunstihoones interpreteeriti Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luulet, kolmandal tarbekunsti- ja disainimuuseumis koondati köidetesse eesti laste kirjutatud muinasjutud. Iga näitusega on osavõtjate arv ja väliskülaliste hulk suurenenud ning esitatud köidete tase paranenud.
Aastasadu vana köitekunst, Tormise runolaul
Võib eksimatult kinnitada, et tänavune „Scripta manent” tarbekunsti- ja disainimuuseumis on senistest köitefestivalidest suurejoonelisim. Seekordne näitus on pühendatud helilooja Veljo Tormisele, kelle loomingu aluseks on soome-ugri rahvaste regilaul. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud Tormise üllitatud „Lauldud sõna” (helilooja lindistuste ja märkmete järgi on raamatu koostanud Urve Lippus) jagati 300 bibliofiilse nummerdatud eksemplarina köitekunstnikele Eestist, Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist, Jaapanist, Islandilt, Rootsist, Norrast, Taanist, Kanadast, Itaaliast, Ungarist ja Venemaalt. Poognad omandanud köitekunstnike ja mitmete EKA ja Tartu kõrgema kunstikooli tudengite ette kerkis keerukas ülesanne ühendada kaks väga erinevat alget. Reglemendi järgi saab ju näitusel osaleda nii, et kõik, kes on osalusmaksu tasunud, saavad trükitud raamatupoognad, millest tuleb teha köide; kui on soovi, võib ka illustreerida. See köide võib olla ka raamatuna kasutatav objekt. Veljo Tormis on interpreteerinud oma ainulaadses ja rahvuslikud piirid ületanud loomingus vanimaid suulisi pärimusi ajast, mil soome-ugri rahvastel ei olnud veel oma kirjakeelt ning pärimus, ka muusikaline, anti edasi otse inimeselt inimesele. See muusika on juurdunud kultuuris, kus kirjutatud sõna antiikkultuurist läbi keskaja Euroopasse kandunud moel ei tuntud.
Selles, kuidas köitekunstnikud on interpreteerinud Tormise runolauludel põhinevaid suurvorme, avaldub nii iga kunstniku rahvuslik kultuuripagas kui võime mõista ürgse muusika rütmilisi kordusi ja esitada saadud graafilismuusikaline varamu kaasaegselt kujundatud teosena. Iga köitega sai kunstnik kaasa ka CD muusikaga. Näituse kahes saalis kuuleb vaataja üha Tormise elavat kõnet ja muusikat. Käib proov, helilooja räägib innustunult muusika ja selle ajaloo olemusest ning korduvad eestlastele äratuntavad koori- ja saatemuusika katked. See heliline foon teeb näitusesaali eriliselt mõjusaks. Ka kahe saali kujundus kolmnurksete mingil moel lähedaste köidete kogumitega täidetud moodulitega on väga õnnestunud. Muusikast ja köidete kõrgtasemest lummatuna tekib paratamatu soov luua ekspositsiooni külluses mingigi reeglipära. See ei ole kerge, eriti mitte neile, kes köitekunsti peensustes eriti ei orienteeru.
Eesti köitekunstnikud
Tõeliselt üllatavad Rene Haljasmäe ja Tarrvi Laamanni koostöös valminud kaks teost: traditsiooniline kopti köide ühendab rustikaalsete elementidega puulõike maskuliinselt lahendatud ornamendi, manuste ja erinevate materjalidega. Illu Erma (ergutusauhind) alati väljapeetult tagasihoidlike töödega harjunud vaatajale on rõõmustavaks üllatuseks vanaaegse fileepitsi mustrit interpreteeriv autoritehnika. Rahvarõivaste detailidest innustust leidnud õnnestunud tehniliselt kõrgetasemelised köited on välja pannud mitmed eesti kunstnikud. Eriti meeldejäävad on Eve Hintsov,
Pille Kivihall seni köitekunstis vähe kasutatud kaasaegse laserlõikega, Urve Kolde, Rutt Maantoa volditud köiteseljaga teos ja Tiia Piisangu mulgi kuue motiivide ja köiteseljale viidud nööbireaga teos. Olen alati huviga jälginud Tulvi-Hanneli Turo köiteid, mis on algusest lõpuni kunstiliselt läbi mõeldud, temaatiliselt põhjendatud ja mõjuvad. Nüüdki harmoneeruvad pehme taimparknahast köitega autori illustratsioonid, mida näitusekülastaja küll vaid osaliselt piiluda saab. Eesti küpsemate kunstnike teostest paistsid mitmed silma oma vanaaegse meisterliku nahavoolitehnika, maali ning käsi- ja klišeetrükiga nagu Luule Maar, Esta Voss, Inara Õun ja Ruuda Maarand. Lennart Männi herbariseeritud meelespealilledega romantiline köide toob kaasa assotsiatsioone esimeste laulupidude hingusest.
Ühtaegu väga kaasaegne ja üdini rahvuslik on Sirje Kriisa pehme poolnahkköide värvimata taimparknaha ja villase rahvariidekanga kombinatsioonis. Kogu eesti kunstnike ja üliõpilaste looming teeb väga uhkeks. Oleme kõrge kultuuriga kunstiareaali osa, olgugi et tänapäevases kultuuripaljususes võiks vist köitekunstis näha pigem haruldast klaaspärlimängu.
Jaapani köitekunstnikud
Jaapani köitekunstnikud on eesti näitustel olnud juba aastaid omaette teema. Imetlusväärne on nende (ja üldse kogu jaapani kultuuri) võimekus elada sisse, omandada ja kohandada omaenese kultuuritavadele tegelikult kauget ja võõrast. Juba see on imetlusväärne, kuidas jaapani köitetraditsioon on kohandunud vaevata euroopaliku köite nõuetele ja avaneb nüüd eest tahapoole lehitsedes.
Ilmselt on Tormise looming jaapani ritualismiga küllastatud kultuurist tulnule mõistetav interpreteerimisallikas. Traditsioonilised avatud köiteseljad, erinevad paberid, originaalmaalingud iseloomustavad enamikku jaapani kunstnike köiteid. Nii Miyuki Abe kulla ja maalingutega kaunistatud, Keiko Fujii mosaiiktehnikas köide, Keiko Suzuki vasikanaha ja siidriidega kombineeritud Bradeli köide, Chuzuko Kuga hingelindude motiiviga paberköide kui ka Yoko Shimosikai aplikatsioonidega Bradeli köide mõjuvad ülimalt esteetiliselt, toovad nende taotlused vaatajani. Milleski oleme lähedased. Meenutaksin vaid 1950. aastail Soome kaudu Eestisse jõudnud jaapanlikku minimalismi tarbekunstis – see võeti tingimusteta omaks esimesel kokkupuutel.
Suured köitekunsti traditsioonid
Kunstnikud mailt, kus on suured ja vanad, mujalegi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse kandunud köitekunsti traditsioonid, nagu Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, on leidnud tee Eestisse ja mitte esimest korda. Hans-Peter Frölich ja tema poeg Michel Frölich on interpreteerinud teemat, kasutades soliidseid traditsioonilisi köiteid, ühel neist on eesti rahvusvärvidest välja kasvav laululava kaar. Alain Tarali pähklipuust köide puidust ümbriskarbiga on näide prantsuse traditsiooni peenetundelisest suhestumisest põhjamaise rustikaga. Ka inglase Clive Farmeri jaanalinnunahast aplikatsioonidega köide hämmastab luugraveeringuid meenutava ornamentikaga. Valmisolek sulanduda võõrasse kultuuri, omandada oluline ja interpreteerida seda tänapäevases üldarusaadavas keeles on kõigile parematele töödele üldomane.
Ajalehtedesse mähitud aare
Antverpeni kuningliku kaunite kunstide akadeemia tudeng Einike Leppik ei ole köitnud Tormise teoste poognaid, vaid on valinud kontseptuaalse võimaluse eksponeerida talle usaldatud trükitud sõnum vanas plekk-karbis ajalehtedesse peidetud aardena. Selline käsitlus mõjub nii vahetult ja intiimselt, et installatsioonile lisatud kindad tundusid täiesti liigsena. Nagunii kuulub selline aare vaid pühendunud omanikule. Mulle meenus selle plekk-karbi ees seistes üks korduv pilt lapsepõlvest, ilmselt 1960ndaist, kui vaatasin aknast järele väikesele vanahärrale, kes oma parimas ülikonnas, nokkmüts peas, meie majast lühikeste kiirete sammudega eemaldus. See oli mu vanaisa, kes tütre peret Tallinnas külastades kiirustas laupäeva hommikuti Lasteaia tänava juudi palvelasse. Tal oli käes väike palvesalli ja -rihmadega vineerkohvrike, ent tähtsaim kõigest oli tema hoolikalt ajalehtedesse mähitud aare – vanad palveraamatud, mis ta oli pärinud oma isalt, Tartu juudi algkooli, heder’i õpetajalt reb Jankel-Meishe Grassmannilt.
