Hea ja oluline kirjanik ei pea tingimata tegutsema läbivalt kirjanduselus ega püsima alaliselt kirjanduspubliku tähelepanu all. Piisab sellest, kui kirjutada vahel mõni hea ja oluline raamat. See väide kehtib täiel määral Raimo Männise kohta.
Raimo Männise elutöö kulges Saue põldudel, töökodades ja garaažides. Ta oli Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppinud mehaanikainseneriks ja see oligi tema põhiline tegevusala 1957. kuni 1992. aastani. Suurema osa sellest ajast, alates 1961. aastast, oli ta tööl Saue sovhoosis, 1965. aastast peainsenerina. See tähendas põllumajandustehnikat: traktoreid, sahkasid, külvikuid, randaale, kultivaatoreid, niidukeid, kaaruteid, heinapresse, kombaine, sõnnikulaotureid jne. Kes teab midagi Eesti NSV põllumajanduse ainelisest ja ideoloogilisest spetsiifikast, aimab raskusi, mida see tähendas. Männisele anti teenelise ratsionaliseerija aunimetus, temast kirjutati 1991. aastal ajalehes Harju Elu.
Selle töö kõrvalt avaldas Männis aastail 1965–2018 kaheksa ilukirjanduslikku raamatut, mille hulgas leidub lugemist lastele, noortele, aga ka elukogemuse poolest rikkamaile. Männise magnum opus on jutukogu „Kiviküla kooli poisid“, millest on lausa kaks trükki (1974, 1986). Teos on kirjutatud eeskätt vanuserühmale, keda Nõukogude aja kirjastusleksikas nimetati vanemaks koolieaks ja noorsooks, kuid raamat kõneleb igas vanuses lugejatega. Teos põhineb Männise eluloolisel ainesel: kooli prototüüp on Võhma ja Põltsamaa vahel tegutsenud Kirivere kool, kus Männis sõjajärgsetel aastatel õppis. Sõnatäpselt ja tundenõtkelt, psühholoogiliselt usutavalt on ta kirjutanud koolipoistest (ja natuke ka -tüdrukutest), kelle lapsepõlv ja suureks kasvamine jäi XX sajandi Eesti ajaloo kõige koledamatesse aastatesse. Sõda on just nüüdsama lõppenud, talud on veel alles, kuid õhus on poliitiline pinge: tuleb hakata pioneeriks, igapäevaelu pärisosaks on hirm. Ajastu hõõgub ja kumab siiski tagaplaanil. Esiplaanil on Kiviküla koolilaste igapäevane koolimaailm: maadeldakse, tantsitakse, lastakse püssist, otsitakse varast, keeratakse voodeid koos magajaga kummuli, vaadatakse rändkino, lõdisetakse kütmata koolipööningul ja rühitakse külmapühal läbi lume koolimaja poole.
Minu lugemiskogemuse tähepilves kuulub „Kiviküla kooli poisid“ kindlalt oluliste ja mõju avaldanud teoste hulka. 2017. aastal tundsin ühtäkki vajadust Raimo Männisele kirjutada ja seda väljendada. Kirjutasin talle paberil, ja paberil tuli ka vastus. Selgus, et Männisel on olemas raamatu teise osa käsikiri, mille suhtes tal puudus avaldamiskindlus. Oli suur rõõm, et õnnestus ärgitada ta seda avaldama: 2018. aastal ilmunud raamatus „Talv ja kevad Kivikülas“ tegutsevad taas esimese osa tegelased. Seekord oli teost tasakaalustatud ka Nõukogude ideoloogiast lähtuva kindlusetuse atmosfääriga, kuid Männise stiil ja käekiri oli jäänud muutumatuks. Mul oli meeldiv võimalus autorit raamatu ilmumise puhul tema Laagri kodus Redise tänaval külastada. Olulisel kohal on Männise looming tänapäeval loomulikult Kirivere koolis ja ümbruskonnas, eriti prototüüpide järglaste hulgas.
1983. aastast pöördus Männis oma loominguga otseselt täiskasvanute poole: ilmusid romaanid „Valeühendused“ (1983), „Heinatants“ (1985, III auhind 1985. aasta romaanivõistlusel), „Tagasiärastaja“ (1997) ja „Ärapööramiste aasta“ (2006). Autori ainevald on endiselt maal, külaelus ja põllumajanduses, vähem või rohkem eluloolises aineses. Rannar Susi, kirjanik ja Männise omakandimees Navesti jõe äärest, kirjutas 1986. aastal Võru rajooni ajalehes Töörahva Elu: „„Heinatants“ – see on kuu-paar suvist maaelu. Tantsitakse heina ja Saksa DV uue heinapressi, meeste ja masinate, meeste ja viina, meeste ja naiste ümber.“ On suurepärane, et Raimo Männis on andnud niisugustele maaelu teemadele kunstilise kuue.
Raimo Männise ilukirjanduslikku loomingut pole küll mahult palju, kuid seda on sisult enam kui küllaldaselt, et jääda meie raamaturiiuleile.
JAAK URMET
Jaak Urmeti järelehüüdega ühineb
Eesti Kirjanike Liit
