Sandra Kossorotova näitus „Krooniline ajutisus“ Hopi galeriis 15. – 30. V. Väljapanek kuulub Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammi.
TV3s näidatakse praegu telemängu „Naabrist parem“, kus neli perekonda remondivad ja sisustavad võidu peale Kasekodu elamurajooni uusarenduste kortereid. Võitja saab oma tehtud korteri osta sissemaksuta. Telemäng on juba olemuselt ebakindel: kogu vaev ei pruugi ära tasuda, kaotajatele jäävad ainult magamata ööd, stress ja hulk kulutatud aega. Võib-olla otsivad osalised niisama kümme minutit kuulsust, aga tundub, et tahetakse tõesti leida oma kodu, mis asendaks senist üürikorterit. Ja sealsed osalised pole kunstnikud ega boheemlased, vaid treenerid, assistendid, automaalrid, huvijuhid. Ebakindel tööturg ja ei-tea-kellele-mõeldud superkallid uusarendused, mille tagajärjel ei saa tavapalgaga inimesed osta endale isegi kahetoalist korterit, on juba nii tavaline, et sellest on tehtud telemäng.
Sandra Kossorotova näitus „Krooniline ajutisus“ viitab samuti kindluse puudumisele ning sellest tekkinud ärevusele ja stressile, mis iseloomustab meie aega. Meditsiinilisest vaatepunktist on ärevushäired lai teema, mis ulatub normaalseks peetavast ärevusest depressiooni ja enesetapumõteteni ning esineb rohkem naistel kui meestel. Peavoolumeedias räägitakse ärevushäirete põlvkonnast – Y-põlvkonna haigusest, mille on põhjustanud liiga suur konkurents, liiga palju internetti, liiga palju neoliberalismi. Ärevushäired võivad viia paanikahoogude ja sotsiaalse ebakindluseni, hirmutavalt võivad mõjuda mõtted tulevikule, karjäärile; koguni pangaarve seisu või e-kirjakasti nägemine võib tekitada tohutut stressi.
Feministeeriumi portaalis (hiljem ka Delfi Naistekas) ilmus hiljuti vene filoloogi Irina Rudiku artikkel kartusest vananemise ees: mis saab siis, kui jääme vanaks, kui keegi meid enam ei vaja ja raha on veel vähem kui praegu? Mu sõbrad on hakanud investeerima ja ma pole kindel, kas see on lihtsalt mood või on see tõesti ainuke võimalus pensionärina ära elada.
Noorte olukord pole investeeringuteks just parim pinnas. Paljudel on võimatu saada kokku raha korteri sissemakseks või pangalaenuks, isegi kui on stabiilne töökoht – nagu kajastab hästi ülalmainitud telemäng. Välismaal veedetakse aastaid tasuta praktika- või vabatahtliku tööd tehes, lootuses kunagi jõuda sellise luksuseni, nagu on tasustatud töökoht.
Minu lemmik prantsuse keele õpetaja ütles kunagi, et Pariisi võib kokku võtta kahe sõnaga: le métro (metroo) ja la grève (streik). Minu teine prantsuse keele õpetaja, kes sai enamiku oma sissetulekust kodumaalt stipendiumist ja õpetas Tartu ülikoolis ainult selleks, et teenida natuke taskuraha pour le shopping (poodlemiseks), vaatas meid kunagi mõistmatult ja küsis, kuidas te, eestlased, saate nii vähe raha teenida? Miks te tänavale streikima ei lähe? Sandra Kossorotova küsib oma teostes tegelikult sama. Ta ei otsi ärevuse ajastule lahendust mitte niivõrd endassevaatamise, mediteerimise, roheliste smuutide ja joogaga, vaid süsteemile vastuhakkamisega. Näitusel „Krooniline ajutisus“ on kunstnik-disainer trükkinud villast ja siidist sallidele, köögirätikutele ja voodilinadele sõnumeid ärevusest, ebakindlusest ja hirmudest. Kossorotova kunstile omaselt võib neid kasutada streikidel lahingulippude ja plakatitena valitseva ideoloogia vastu. Või kanda ümber kaela – nii muutuvad sõjakad loosungid keha paitavateks rätikuteks, mis kaitsevad ja hoiavad ebakindlusest ümbritsetud inimkeha.
Selle aasta Veneetsia biennaali kuldlõvi läks Saksa paviljoni Anne Imhofi teosele „Faust“, kus kunstnik on lavastanud klaaspõranda all ooperi, mõtestades nii ebakindlust poliitikas, majanduses ja inimsuhetes. Christine Maceli kuraatorinäitusel valitsesid traditsioonilised käsitöötehnikad, lõngad, niidid, kangad – pehmed materjalid ja pehmed väärtused. Sandra Kossorotova näitusel on nii Maceli kuraatorinäitusele omast pehmust ja haavatavust kui ka Imhofi ebakindluse trendikat mõtestamist. Näitus on VII Tallinna rakenduskunstitriennaali satelliitprogrammi osa ning peab märkima, et rahvusvahelise kaasaegse kunstiga haakub Kossorotova näitus paremini kui triennaali peanäitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis.
