Kuid ka autori ja autorite isepära mõjub. Sofi Oksase pärandusena on teoses väga tugev naiste liin ja tundsin, et minul ei ole vaja seda enam ei libretistina ega heliloojana võimendada. Selgelt esmajärguliseks peateemaks ooperis tõusis aga selle kahju teke ja kustutamine, kahju, mida me kõik, kes me vajusime kommunismi alla (mitte üksnes eestlased), ise endile tegime.
Ning ka sellele järgnevad tuletised: mis sellest meisse alles on jäänud, millest me enam kunagi ei vabane, ja kas võimegi üldse kunagi vabaneda, ja kui vabaneda, siis kuidas – kõik see on eriti teise vaatuse teise poole põhiallikas.
„Puhastus” on su esimene ooper. Kas sul oli eeskujusid? Milline oli su lähtepind muusikaliselt ja dramaturgiliselt? Oli sul midagi väga kindlat, millega komponeerides arvestasid (kestus, kulminatsioonid, visuaalne külg, tegevuslikkus)?
Kõik need ja veel rohkemgi.
Aluseid on kolm – palun nüüd mitte ehmuda, nimed on suurejoonelised. Kõigepealt Richard Strauss, omamoodi ka Wagner, kuigi „Puhastus” on kestuselt muidugi lühem kui Wagneri muusikadraamad – mõlemad heliloojad nii teose dramaturgia kui ka orkestratsiooni osas. Ja kolmandaks kogu vene ooperipärand. Minu esimesi mõtteid oli, veidi endale tööabiks, et „Puhastusest” peaks saama vene ooperitraditsiooni omamoodi modernne järglane. See andis mulle ooperi kallal töötades tugeva vundamendi, kuid ka muusikaliselt hästi innustava poliitilise intriigi. Ja ennekõike oli mulle tähtis teose sobivus ooperilavale. Ma ei soovinud „Puhastusse” tuua ooperikultuurile liiga võõraid lahendusi.
Ma usun, et kuulaja ei leia neid aluseid võib-olla nii selgesti üles, kuid mulle olid need ooperi kirjutamisel vägagi suureks toeks. Olen üldse helilooja, kes lähtub n-ö makrotasandist, et liikuda siis alla detailide poole. Niimoodi on ka see ooper tehtud, kogu tervik oli mul peaaegu silmapilkselt ette teada juba ammu enne, kui asusin kirjutama.
Kestusele tähelepanu pööramine oli väga oluline, vajadus arvestada selles osas praeguse kuulaja vastuvõtuvõimega. Kulminatsioonid on ehitatud samuti arvesse võttes mõlemat vaatust koos. Visuaalse külje eest mina endale vastutust ei võtnud, küll aga jätsin libretos ja muusikas kohti, kus lavastaja võib neid vajadusel arendada niikaugele, kui tema fantaasia ja teatri ressursid lubavad. Tegevuslikkus – loomulikult. Kuidas teisiti?
Mainisid kunagi, et ei taha lavastusprotsessi sekkuda. Kas arvad ka praegu nii? Oled olnud paar esietenduse-eelset nädalat hommikust ööni Soome Rahvusooperis. Miks? Kas teatri tööprotsessis on midagi sellist, mida sa üldse ette näha ei osanud?
Jah, ma olin selle ooperi kallal ise juba täiesti üksi nii palju tööd teinud (alates 2009. aastast), enne kui teised töörühma liikmed juurde tulid. Libreto ja klaviir ning enam-vähem ka partituur olid juba valmis, kui üldse kellegagi kogu teosest rääkima sai hakatud. Minu ülesanne oli luua pinnas, millelt lavastaja võimalikult palju ja võimalikult eri suunas saaks edasi liikuda. Meid on praegu õnnistanud fantastiline ja sõbralik töörühm.
Aitäh ja palju edu.
Aitäh ka!
