Reisikirjad ei pruugi alati kõnelda kaugetest maadest; sageli on nad pigem rännak iseendasse. Rõõmustav oli tõdeda, kui palju head oskasid lapsed enda ümber märgata ja kui ilmekalt seda sõnastada. Kui kaheksa-aastane poiss enne uinumist Beowulfi loeb, pole muidugi midagi imestada – ega ka eesti kirjanduse, sealhulgas reisikirjanduse, tuleviku pärast muret tunda.
Reisikirjad Vilde kohvrisse
Reisikirjad Vilde kohvrisse
Eduard Vilde 145. sünniaastapäeva puhul korraldas Vilde muuseum laste ja noorte reisijuttude võistluse “Minu reisuelamus”. Viis kuud kestnud konkursile laekus mõlemas vanusegrupis kokku 180 tööd üle Eesti. Rõõmustav polnud mitte üksnes arvukas osavõtt, vaid ka kirjutiste eripära, mistõttu žürii mõnevõrra üllatavagi üksmeelega otsustas esile tõsta mitmeid aspekte. Nendeks olid ühelt poolt kirjanduslik haaravus ja kultuurilooline harivus, teisalt siirus ja isiklikkus. Retk kõrgmäestikku sisaldab kahtlemata erakordsemaid muljeid kui külaskäik maale vanaema juurde, mõlemast on aga võimalik kirjutada köitvalt ja meeldejäävalt. Ja see, et teismeline poiss ekskursioonil paneb rohkem tähele klassiõe ülespandud juukseid kui giidi loetletud aastaarve, on ju igati loomulik. Eraldi preemia said ka parim Eesti-aineline reisilugu, kõige isikupärasema kujundusega töö, kõige fantaasiaküllasem kirjutis… Lähemalt saab lugeda http://linnamuuseum.ee/vilde/uritused/2010/12/resikirjade-konkursi-lopptulemused/