Moedemonstratsioon on omaette teema, siin on päris palju erinevaid lähenemisi: kes kannavad rahvarõivaid, kes ülikondi, kes mõnusaid suveriideid. Efektne pilt oli ka staadioni üldplaan, kui kõik või enamus olümplasi olid kohale jõudnud. Kuna riikide kaupa oldi erinevat värvi (valget vist siiski kõige rohkem), moodustus neist kaunis kirev kujund, staadion muutus nagu suureks pizza?ks.

Poliitilised nüansid rõõmustasid ka: Palestiinal on oma koondis, kaks Koread sammuvad koos. Eks kunagi Eesti vabakssammumiselgi on olümpiamängud vähemalt emotsionaalselt suurt osa etendanud.

Kaugete külaliste etteasted olid vahvad: Björk Islandilt ja mehed kosmosest. Tõenäoliselt neisse kahte kohta olümpia niipea ei satu.

Aga selle kõrval, mis toimub järgnevatel päevadel võistlusareenidel, kahvatub suur avamisgala. Häda on selles, et avamine on siiski tseremoonia, kus järgitakse teatud protseduurireegleid. Üllatusi pakkus küll riikide sissemarss kreeka tähestiku järgi. Näiteks Etioopia ja San Marino tulid koos a-riikidega. Samuti Saint Lucia, igapäevases kasutuses sellist riiginime ei ole, aga ?Santa Lucia? laul hakkas selle peale kummitama küll. Keda huvitavad eksootilised maad (ja kellel on muidugi kõvasti aega), peaks vaatama eelvõistlusi, eriti kergejõustikus ja ujumises. Siis näed ära, mis masti sportlased imeriikidest tulevad. Ja kirjutage nende tulemused üles ja minge pärast stopperiga staadionile või ujulasse ja vaadake, kas suudate ise paremini. Saint Kitts ja Nevise saja meetri jooksjaga ei tasu muidugi rammu katsuda, see mees on maailmameister.