Janika Kronberg, Kolm Karli. Karl Ast, Karl Artur Adson, Karl Ristikivi. Auto/biograafiline fragmentaarium. Toimetanud Meeli Müüripeal, Hille Pungas. Kujundanud Kalle Müller, Janika Kronbergi fotod. Hea Lugu, 2024, 164 lk.

Kõigel on oma kindel eesmärk – ka siis, kui me sellest ise veel ei tea …

Karl Ristikivi, „Rooma päevik“¹

… igaüks, keda me kuskil juhuslikult kohtame ja kes meile meelde jääb, on märk ja sõnum tulevikust. Mis märk või mis sõnum, eks see selgubki tulevikus.

Viivi Luik, „Varjuteater“²

Kes ei teaks eesti kirjanduse kaht Karli: Ristikivi ja Asti ehk Rumorit? Janika Kronbergi autobiograafilise fragmentaariumina määratletud teose „Kolm Karli“ lõimes seisab nende kõrval Karl Arthur Adson, kes on laiemale avalikkusele tuntud pigem Artur Adsonina. Teose kirjutamise ajendina on Kronberg märkinud vajaduse „jäädvustada ühe ajaloolis-poliitilise etapi lõppu, niivõrd, kuivõrd olen selle kaastunnistajaks olnud, isikute kaudu, kellega sellega seoses kokku olen puutunud. Kildhaaval tekib sellest üks subjektiivne tervik“³. Teoses võib mõneti näha mõttelist jätku raamatule „Rännud kuue teejuhiga“ (2013), kus saatsid autorit maailma eri paigus teiste seas Ristikivi ja Rumor. Ka uues raamatus liigub autor kirjanike jälgedes, ent enam on omaeluloolist ainest, nagu ongi olnud teose eesmärk. Teatav tõrksus panna kirja mälestuslikku ainest (autor märgib seda kohe teose algul) on leidnud elegantse lahenduse: oma lugu on põimitud eesti kirjanduse kolme Karli looga. Ennast pole ta seejuures seadnud eksponeerivalt ja pealetükkivalt esiplaanile, nii nagu see on tänapäeval ilmuvates rohkem või vähem seltskonnakroonika tasemele jäävates eluloolistes raamatutes.

„Rändudes kuue teejuhiga“ on muu hulgas märgitud: „Iga soodsal hetkel päheturgatavat pisiasja saab ära kasutada loomingu huvides“⁴. „Kolme Karli“ tagakaanel tõdetakse: „Ja kõigel on kõigega seos.“ See lause ei viita ainult mitme eesti luuletaja tekste viisistanud Kait Tamra albumile⁵, vaid veel millelegi palju tähenduslikumalt üldisemale. Nii ainuüksi selles lauses kui ka Kronbergi „Kolmes Karlis“ kangastub midagi väga ristikivilikku. Mis parata, n-ö minu Karl on kindlalt ennekõike Ristikivi, nii kõnetab mind eeskätt temaga seonduv ja leian eeskätt tema jälgi ka selles teoses.

„Me valime ise oma tee hoopis harvemini, kui arvame,“ on Ristikivi kirjutanud ühes lühipalas⁶. Oma viimaseks jäänud romaanis „Rooma päevik“ märgib ta, et „kõigel on oma kindel eesmärk – ka siis, kui me sellest ise veel ei tea …“⁷. Kas võis näiteks Janika Kronberg noor­mehena Rõuge-Sänna tee äärse vana maja ajatolmusel pööningul Perekonnalehes ilmunud „Võõraid varje“ lugedes arvata, kui oluliseks saab tulevikus sellesama kirjatöö autor? Ja omakorda, kas võis poisikeseeas Karl Ristikivi Uue-Varbla mõisa pööningul sirvitavas raamatus Konradin von Hohensaufeni pilti silmates aimata, kui tähenduslikuks saab see tegelane tema romaanides?⁸ (Kõrvalmärkusena olgu siinkohal lisatud, et kui Kronbergil õnnestus ajaleheveergudel ilmunud lugu lõpuni lugeda, siis Ristikivi on märkinud, et temal jäid paljud lood toona pooleli.⁹) Või kas oskas juba kirjandusmaailmas ringlev Kronberg teada, et magades Kalju Lepiku kabinetis, kesk eesti kirjandust, välivoodil, olid tema läheduses kapis hoiul Ristikivi päevaraamatu koopiad, mida ta kunagi toimetama ja välja andma hakkab?

Kõikvõimalike kokkupuutumiste, esmapilgul tabamatutegi seikade põimimise filigraanne meister eesti kirjanduses on muidugi Jaan Kross. Omaeluloolistest tekstidest on selle ilmekas näide „Kallid kaasteelised“: juba selle esimese köite alguses leiab aset tähenduslik kohtumine, kui tulevase kirjaniku tee ristub ühe juba tuntust kogunud romaanikirjaniku ning tema tulevase nooriku omaga.¹⁰ Nii nagu Krossi teostes, joonistub ka Kronbergi „Kolmes Karlis“ ilmekalt välja, missugustest elu (pisi)seikadest koosneb õigupoolest aja- ja kultuuriloo kude. Elu argisedki seigad – keegi kellegagi kusagil tänavat mööda jalutamas või koos kohvi joomas (see lõputu kohvijoomine!) – võivad ühel hetkel omandada sootuks suurema tähenduse. On muidugi vaja osata näha, seoseid ja tähendusi luua. „Kolme Karli“ puhul kehtib sama, mida on „Rändude ..“ puhul märkinud Rein Veide­mann: „On huvitav märgata, kuidas Kronberg läbi assotsiatsioonide, seoste ja viidetega otsekui koob erinevatest lõimedest kultuurikanga mustrit. [—] Eesti kirjandus- ja kultuurilugu saab tänu inimestevaheliste seoste meenutamisele intiimse, koduloolise mõõtme.“¹¹ Sündmuste ja inimestega tuttavaile pakub kirjeldatu omakorda võimaluse retkelda omaenda mälumaastikel: lugedes elustuvad lugeja endagi mälestused ning nii tekib teosele juurde veel üks kihistus.

Asjaosalistele võivad pakkuda äratundmist ka sissevaated kirjandusmaailma telgitagustesse, näiteks puudutatakse riivamisi kirjandusteadlaste tööd. Tänapäeva projekti- ja punktipõhises teadusmaailmas näib kirjandus kohati jäävat vaeslapse ossa. Kronberg sõnastab sellega seoses oma loomise kreedo: „Kirjutada oma uudishimust ajendatuna ja keelelisi võimeid proovile pannes. Sellest ülendust tundes. Pea püsti ja iga lehekülg õnnestunud teksti andku tuge järgmiseks. Vastasel juhul jäädki ninuli keldri põrandat vahtima. Ja näed vaid seda, kuidas kartuliidud küünitavad end vabaduse ja valguse poole. Aga ise oled ninuli ja nõnda jäädki, kuni Adsoni sõnul lüüäss kelläkene, kuni luitsa viskat käest“ (lk 116).

Sealsamas viitab Kronberg ka oma kunagisele optimistlikule väljaütlemisele „suurem osa mu joomata kohvist on ubades või pole nendeks veel kasvanudki“ (samas). See on kantud lootusest, et kui mitte kõik, siis palju on alles ees. Elul on veel varuks hulk kohtumisi ja põrkumisi, mille ajalõimes midagi enamat kui pelk argine viiv! Veel enam kätkeb raamatus lootust lapse sünd, sest „sellisel ajal ilmale tulnute läbi peab maailm paremaks saama“ (lk 155). Nagu on kirjutanud üks kolmest Karlist: „niikaua kui on elu, püsib ka lootus“.¹²

1 Karl Ristikivi, Rooma päevik. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1976, lk 128.

2 Viivi Luik, Varjuteater. Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 250.

3 Janika Kronberg, Kolm Karli. Hea Lugu, 2024, lk 6.

4 Janika Kronberg, Karl Ristikivi naeratust otsimas. Rmt: Janika Kronberg, Rännud kuue teejuhiga. Go Group, 2013, lk 139.

5 Kait Tamra esines muusikaliste vahepaladega ka Tallinnas kirjanduslikul kolmapäeval „Kolm Karli. Kirjandusloolisi vahelugemisi“ (29. XI 2023), kus Janika Kronberg tutvustas valmivat raamatut. Samuti musitseeris Tamra „Kolme Karli“ esitlusel Tartus kirjanduslikul teisipäeval (7. I 2025).

6 Karl Ristikivi, Kuidas ma Veljestosse sattusin. Rmt: Karl Ristikivi, Klaassilmadega Kristus. Varrak, 2004, lk 207.

7 Karl Ristikivi, Rooma päevik, lk 128.

8 Esmane kokkupuude Konradiniga on äramärkimist leidnud ka näiteks Ristikivi „Päevaraamatus“ (7. X 1958). Teose on toimetanud ja järelsõnastanud Janika Kronberg (Varrak, 2008, vt lk 92).

9 Karl Ristikivi, Laupäev, veebruar 1923. Rmt: Karl Ristikivi, Klaassilmadega Kristus, lk 192.

10 Vt Jaan Kross, Kallid kaasteelised. I. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 6.

11 Rein Veidemann, Kirjanduslik road-story. – Postimees 18. I 2014. https://kultuur.postimees.ee/2668890/kirjanduslik-road-story

12 Karl Ristikivi, Mõrsjalinik. Eesti Raamat, 1992, lk 126.