Tallinna Linnateatri uuslavastuse „Alguses oli laul“ kavalehel vestlevad lavastaja Riina Roose ja keeleteadlane Kristiina Ross eesti keele tekkimisest ning teoretiseerivad, kas ja milline oleks meie keel, kui saksa pastorid ei oleks sellele 500 aasta eest aluse pannud. Vastupidiselt meelevaldsetele soovunelmatele orgaanilisest ürgugri eesti keelest, nendib Ross, et „kirjakeele loomise ajaks, 16.–18. sajandiks kujunenud tegelikke olusid arvestades tundub tõenäolisem teine äärmus, et eesti kirjakeel oleks võinud jääda üldse loomata või vähemalt kasutusele võtmata“.
See olemata olemise mõte on ühelt poolt nii ootamatu, aga teisalt lihtne ning seda muudele meie elu täitvatele iseenesestmõistetavatele nähtustele laiendades jõutakse kiiresti eksistentsiaalsete teemadeni. Kui poleks eesti keelt, siis poleks eesti keeles kõnelevaid, kirjutavaid ja mõtlevaid inimesi, poleks Eesti riiki. Muidugi oleks siis mõni teine keel, teine riik ja teistsugused inimesed, kes on samuti olulised ja väärtuslikud, aga oma loo ja tulevikuga. Siis ei oleks siin seda riiki, mille põhiseaduses on keskseks eesmärgiks seatud „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
Ja kui mõelda, lasta endast läbi kujutluspilt, et kui poleks olnud neid saksa ja rootsi usumehi, kes Martin Lutheri eeskujul pidasid vajalikuks maarahvaga suhtlemisel kohalikku keelt õppida ja kirja panna, ning neile järgnenud estofiile, ei oleks siinset kirjutajat, lugejat ega ajalehte olemas. Muide, Roose toob kavalehe usutluses välja, et sellesama põhiseaduse lõigu eest seisis Alfred Käärmann, kes oli kaotanud lahingus NKVDga käe, elanud kaheksa aastat metsas ja viibinud 15 aastat Siberi vangilaagrites.
„Andrus Saareste (tol ajal veel Albert Saaberk) tahtis varsti pärast Vabadussõja lõppu minna Virumaale murdeuurimisretkele. Et Virumaal esines siis veel „banditismi“, taotles ta Tartu politseilt luba relva kandmiseks. Sooviavalduse esitamisel küsis politsei jaoskonnaülem Saarestelt: „Milleks vajate seda luba?“ Saareste vastas: „Keeleuurimisel.“ Kui Saareste mõni päev hiljem loa kätte sai, luges ta sealt: „A.S-ile luba välja antud brauningu kandmiseks. Otstarve: keeleuuendus.““1
Tallinna Mustpeade majas esietendunud „Alguses oli laul“ on järjekordne osa Riina Roose suurepärasest rahvaharimislavastuste seeriast. Kuigi ka kõik tema varasemad lavastused, sh „Eesti teatri laulud“ (2005), „Eesti filmi laulud“ (2012) ja „Seitsmemagajapäev“ (2023), on olnud meeldivad põimikud muusikast, huumorist ja ajaloost, on „Alguses oli laul“ tõsisem ja infotihedam. Võib-olla äreva aja, võib-olla eestikeelse trükisõna 500. aastapäeva ja võib-olla ka palju suurema materjalikoguse tõttu. Keel ja kultuur ongi eesti rahva ja riigi põhiline alustala, seega pole selle 500 aasta pikkusest arenguloost läbi kappamine mingi naljaasi.
Kes vähegi Riina Roosega kokku on puutunud ja tema lavastusi näinud, teab, millise kire ja pühendumusega ta eesti kultuuri pärast südant valutab ning kui nakatav on tema uudishimu ja jagamisrõõm. Sellepärast on „Alguses oli laul“ tohutult väärtuslik põgusaks sissejuhatuseks ja isuäratajaks, mis võiks kenasti sobida igasse keskkooli ja seltsimajja. Teadagi on seda vaja, sest vaid vähesed lavalt kostvatest seikadest on üldtuntud ja meeles. Mitte nagu möödunud sajandil, mil okupatsiooniajal mäletasid ja hoidsid eesti keelt paljud.
Roose: „Kui Venemaa okupeeris 1940. aastal Eesti, lõigati läbi suurem osa meie Eesti Vabariigi aegset üles ehitatud kultuuri. Häving oli nii totaalne, et tegelikult ei ole me sellest siiamaani päriselt toibunud. Kakskümmend aastat iseseisvust andis siiski vundamendi, millele toetuda, need juured ulatusid pikka okupatsiooniaega ja aitasid säilitada just vastupanuhoiakut. Ütleksingi nende järgmise viiekümne aasta märksõnaks „vastupanu“. See oli vastupanu igal tasandil. [—] Üritati meeleheitlikult hoida elus seda, mis oli just saavutatud. Oli ju lootus, et pääsetakse õige pea koju tagasi, et ebaõiglus ei saa niimoodi kestma jääda. Aga nagu me nägime ja näeme praegu, ebaõiglus saab kesta jõhkralt ka meie endi silme all päevast päeva. Mustrid korduvad.“2
Riina Roose ja Paavo Piik on koos läbi töötanud aukartustäratava hulga materjali, noppinud sealt kõnekaid ja humoorikaid seiku ning koos seitsme näitlejaga selle publiku ette toonud. Lavastuslikult tempokas, Mustpeade maja saali kõiki soppe kasutav ja tiheda teksti taustaks sobivalt lihtne. Lisaks algusest peale Roose kavades kaasa löönud Hele Kõrvele, Andero Ermelile ja Mart Toomele on kampa võetud noored näitlejad Hele Palumaa, Kristiin Räägel ja Laurits Muru ning silmapaistva täiendusena Egon Nuter. Nuter mõjub hullava, laulva ja ringijooksva trupi keskel ajaloo häälena, kannatliku koolmeistri ja manitsejana, kelle nukras ja sisendusjõulises esituses „Eesti muld ja eesti süda“ toob külmavärinad ihule. Kuid temagi saab oma oivalist koomikutaju ja ümberkehastumisvõimet ära kasutada, näiteks püüdliku laulupeo dirigendi ja ka eneseiroonilise Lennart Merina. Tõsiduse ja suure materjalihulga kiuste on „Alguses oli laul“, nagu varasemadki Roose lavastused, dünaamiline ja voolav, üheaegselt liigutav ja hariv, naerutav ja pühalik. Selline vorm näitab elavalt, kui mahlakas ja põnev on ajalugu, kui inimlik ja juhuslik, õrn ja tähendusrikas võib olla iga väiksemgi seik või otsus.
Muide, „Alguses oli laulu“ äärmiselt sisukat kavaraamatut lugedes sündis väike lootus, et ehk jätkab Tallinna Linnateater selle lavastuse puhul raamatute väljaandmist ja üllitab midagi lavastuse laienduse laadset. Kavaraamatut lugedes saab aimu, kui väike osa olemasolevatest materjalidest lavale jõudis, sest vihjeid selle või teise olulise teksti, seiga, inimese kohta pressib välja igalt leheküljelt. Aga uudishimu on tekitatud, nälg põhjalikuma loengu järele on taas olemas.
Muu hulgas räägib Roose meie luule naisluuletajate mustrist, „et kui üks põlvkond saab läbi, võtab teatepulga üle üks uus silmapaistev naisluuletaja. [—]… saame sellise jada: Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver, Ellen Niit, siis on samasse põlvkonda kuuluvad Ene Mihkelson ja Viivi Luik, siis Doris Kareva.“ Ka keele ja kultuuri hoidjate, õpetajate ja levitajate seas on küllalt naisi, kelle hulgast tõuseb esile Marju Lepajõe – temale on lavastus pühendatud. Selliste kirglike, ärksate ja väsimatute naiste ritta kuulub Riina Roose ka ise ning selle tõelisest väärtusest, mida ta on oma eeskuju ja tegudega loonud mitte ainult Tallinna Linnateatris, vaid ka lavakunstikoolis, saadakse aimu alles siis, kui mõni järgmine ärgas naine teatepulga üle võtab. Küsimus pole kas, vaid kes, sest neid, keda Roose on teadmishimule äratanud, on palju.
1 Raimo Raag, Talurahva keelest riigikeeleks. Atlex, 2008.
2 Kavalehelt.
