Selleks et haridus areneks, peame rääkima nii haridust ümbritsevast kui ka sellest, mis toimub selle sees. Keeruka nähtuse mõistmiseks ja kujutamiseks võtame appi haridusruumi metafoori. Mis on ruum? Eesti keele instituudi määratluse järgi võib ruumi pidada „kohaks, alaks või avaraks pinnaks, mis on vaba või piisav, et miski või keegi sinna mahuks“. Näiteks võime küsida, kas klassiruumis on ruumi üle või hoopis napib. Samuti tähendab ruum „piiritletud maa-ala või tegutsemis- ja mõjupiirkonda“ – olgu selleks kooli või lasteaia teeninduspiirkond või miks mitte ka kohaliku omavalitsuse vastutuspiirkond. Veel defineeritakse ruumi kui „hoone osa, mida piiravad seinad, põrand ja lagi ning millel on sageli kindel otstarve“. Siin kerkivad kujutlusse klassiruumid ja igas suuruses koolimajad. Niisiis, haridusruum osutub tõepoolest mitmetähenduslikuks ja rikkalikuks mõisteks.

Haridusruum ulatub kaugele pelgalt seinte ja põrandate piiridest, hõlmates mitmekesiseid dimensioone: funktsionaalset, füüsilist ja virtuaalset, moraalset ning sotsiaalset ruumi. See võib tähendada nii konkreetset kohta, näiteks klassiruumi või koolihoonet, kus õpilased ja õpetajad kohtuvad ja suhtlevad, kui ka abstraktseid ruume, kus toimub õppimine ja suhtlus uutel tasanditel – olgu selleks virtuaalsed keskkonnad, sotsiaalne koostoime või moraalne ja väärtusruum. Kõik need dimensioonid on osa õppimisprotsessist, kuid nende mõju ja tähtsus võivad olenevalt ajastust ja keskkonnast erineda. Haridusruum on seega nii käegakatsutav kui ka ideed esindav, kandes endas õppimise mitmetahulist olemust.

Vaatamegi lähemalt haridusruumi kolmes tähenduses: füüsiline ruum ja selle moraalne, funktsionaalne ajakohasus; suhteruum ehk sotsiaalsete interaktsioonide intensiivsus ja kvantiteet ning hariduse mõjuruum.

Haridusruumi moraalne ja funktsionaalne vananemine pidurdab uuenemisvõimet. Meie haridusruumi pidurdab moraalne ja funktsionaalne vananemine. Uudsed õppemeetodid eeldavad ka seda, et ruum nii füüsiliselt kui moraalselt toetaks laste arengut ja need vajadused sõltuvad lapse vanusest. Kui alustada kõige tavapärasemast ruumi tähendusest, siis seda iseloomustab näitena tõsiasi, et 2024. aasta juunis sulges Mõisaküla kool oma 1973. aastal ehitatud ja 400 õpilasele kavandatud koolimaja, mis aastatel 1970–1980 kihas noortest, kuid seisis oma viimasel õppeaastal peaaegu tühjana – 1030 m² suuruses hoones õppis vaid kolm õpilast. See kooliruumi kasutuna hülgamine näitab aga muudki.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on koolivõrk suuresti loodud ajal, mil Eestis sündis aastas üle 25 000 lapse.¹ Praeguseks on see arv langenud alla 10 000, kuid paljud koolimajad on endisajal projekteeritud kaks korda suuremale õpilaste arvule. Tagajärjeks on olukord, kus kolmandik koole on pooltühjad ja need on füüsiliselt, moraalselt ja funktsionaalselt vananenud. Mõisaküla kooli lugu on kibe meeldetuletus, et muutuvate oludega kohanemine on vältimatu nii hariduses kui ka koolivõrgu planeerimises. Mõisaküla on ere näide Eesti koolivõrgu probleemidest, näidates, kuidas ajale jalgu jäänud koolitaristu ei suuda enam vastata tänapäeva haridusvajadustele ja miks paljudes omavalitsustes on koolide sulgemise teemad teravalt esil, tekitades kõigis asjaosalistes ängistust. Kas sulgemisele on ka alternatiive? Millest sõltub kooli elujõulisus?

Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) andmetel on Eestis koole, kus õpilase kohta on alla 5 m², ent on ka koole, kus on õpilase kohta üle 100 m².² 2023/2024. õppeaasta seisuga on Eestis 36 kooli, kus on õpilase kohta üle 40 m² pinda, sh seitse kooli, kus õpilase kohta on enam kui 100 m², ja tegemist on ääremaa koolidega. Koolid, kus on suletud netopinda alla 5 m² õpilase kohta, on suurkoolid ja paiknevad Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Piltlikult öeldes võib Eesti koolivõrgu olukorda võrrelda nii: ühes koolis on iga õpilase kohta täpselt ühe vannitoa jagu pinda, samal ajal kui teises on igale õpilasele ruumi suurpere maja jagu. Praegu on kaasava hariduse tingimustes tugev nõudlus individualiseerimise järele. Paraku ei toeta haridustaristu funktsionaalne ja moraalne vananemine neid eesmärke. Ühelt poolt ei võimalda ruumikitsikus suuremates linnades väiksemates klassides õpetamist, teiselt poolt aga tekitab ruumi ülejääk väiksemates kohtades ebamõistlikke halduskulusid. Vajame uusi lahendusi, et koolide tulevik oleks kindlam.

Akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel tehtud Eesti hariduskulude analüüs tõi välja valusa tõe, et haridusvõrk opereerib äärmustega – meil on väheke väga kalleid ja ilusaid koolimaju, ent samal ajal väga suur ilmajääjate hulk.³ Minuomavalitsus.ee veebisaidi andmetel on Eestis iga neljas põhikooli- või gümnaasiumihoone kõigest rahuldavas seisukorras, s.t koolimaja on kasutuskõlblik, kuid funktsionaalselt vananenud ja vajab pidevat järelevalvet avariiohu ennetamiseks.

Paljude koolide füüsiline seisukord on murettekitav, kuid maapiirkondades on sageli veelgi halvemas seisus muud avalike teenuste hooned – raamatu­kogud, kultuurimajad, noortekeskused. Seetõttu seisavad paljud omavalitsused silmitsi laguneva taristuga. Haridusruum võib olla võtmetegur, mis ühendab ja elavdab kogu avalike teenuste võrgustikku, kui selle potentsiaal täielikult ära kasutatakse. Haridusruumil peitub seni alakasutatud potentsiaal paikkonna elu edasiviijana. Üks julgeimaid ja suuremaid haridusuuendusi võiks seisneda koolivõrgu kavandamises tihedas seoses kohaliku omavalitsuse teiste avalike teenustega.² Vajalik on strateegiline ja kaugele­ulatuv tulevikuvaade, mis hõlmab kogu avalike teenuste süsteemi.

Iga piirkond vajab ainulaadset lahendust, mis lähtub elanikkonna vajadustest ja võimalustest. Üks suundi võiks olla koolimajade renoveerimine ja nende ümberehitamine mitmefunktsioonilisteks kogukonnakeskusteks, kus ühise katuse all leiavad koha ka teised tähtsad teenusepakkujad – raamatukogud, perearstikabinetid, lasteaiad jm vajalikud asutused. Sellisel juhul ei saaks koolile saatuslikuks ka õpilaste vähesus, sest ruumid leiaksid mitmekülgset kasutust. Näiteks võiks kooliaula ka külarahva koosviibimiskeskus olla või hoopis ruum, mida väljastpoolt osalejatele välja üüritakse – võimalus, mis aitaks koolil isegi tulu teenida.

Maakoolidel on unikaalne ja alakasutatud eelis: paindlikkus ja võime kohaneda keskkonnaga. Siin peitub kogukonna­kooli mudeli jõud – väiksusest võib saada tugevus, mis toob inimesed kokku ja elavdab piirkonda. Keskendudes koolimajade päästmise asemel kogukonnamajade loomisele saame anda uue elu nii haridusruumile kui ka kogu avalike teenuste võrgustikule. Kaalukas küsimus selliste kogukonnamajade loomisel on: kui suure osa ajast seisavad meie teenusmajad juba praegu tühjana? Mitu tundi päevas, nädalas on avatud raamatukogu, kultuurimaja või kooli ruumid? Kogukonnamaja ideaaliks võiks olla ruumide maksimaalne kasutus kohana, kus alati toimub midagi ja kus elu ei rauge. Selline dünaamiline, elav keskkond looks väärtust nii haridusele kui kogu ümbruskonnale.

Ka linnades on uute koolimajade kavandamisel tarvis keskenduda elanikkonna ja avalike teenuste vajadustele. Uued hooned tuleks algusest peale kujundada mitmefunktsiooniliseks ja paindlikuks, et ruumid ühendaksid hariduse teiste vajalike teenustega. Nii ehitame laste ümber arengut ja heaolu toetava tervikliku süsteemi. Koolide efektiivsusuuringust on näiteks selgunud, et kooli tõhusus kasvab 500 õpilaseni, ent mitte edasi.⁴ Teadusuuringutes on soovitatud kooli suuruse ülemise piiri seada koguni laste vanuse alusel, s.t nooremad lapsed vajavad väiksemaid koolimaju. Soovituslik põhikooli suurus on 300–400 ning keskkooli suurus 400–800 õpilast,⁵ ent määravam on isegi klassis olevate õpilaste arv. 18 õpilast⁶ on sageli soovitatud tervislik suurus, ent kaasava hariduse raames veelgi väiksem.

Seega peaks ka suuremates linnades kaaluma, mis läheb kaotsi 1000+ õpilasega koolide puhul ja mida oleks võita, kui eeskätt alg- ja põhikooli tasemel oleks ka Tallinnas ja Tartus koolid alla 500 õpilasega. Kogukonnatunde ja kogukonnamaja loomine on linnades sama tähtis kui maal ja selleks tuleb mõtestada haridusruumi moraalne ja funktsionaalne dimensioon. Rahaliselt on need investeeringud esmalt kulukad, ent pikas perspektiivis võib koolide suuruse vähendamine ja kogukonnatunde loomine tagada selle, et õpilased ja õpetajad on koolis rõõmsamad, väheneb õpetajate lahkumine, tööle tulevad uued õpetajad jne.⁷

Hariduselu suhteruum: suhteväli on rikkalik, ent tervislik vaid teatud piirini. Haridussüsteem oma ülesehituses ei suuda täita personaliseerituse ja kaasamise nõuet, mis talle on seatud. Kui lasteaiarühmas on kuni 20 last ja lasteaiaõpetaja, on võimalike vastastikmõjutuste hulk, mida õpetaja peab iga päev haldama, 210. Kui lisada ka lapsevanemad, kasvab kontaktide hulk kordades. Kui üldhariduskoolis peetakse soovituslikuks 24 õpilasega klassis 21 kontakt­tundi nädalas, siis on õpetajal ühes tunnis hallata sadu ja nädalas tuhandeid sotsiaalseid interaktsioone.⁸

Liigsuur suhteväli klassiruumis ja koolis tähendab ka müra. Tüüpiliselt jääb klassiruumi müra 60–65 dB juurde, ent see võib küündida kuni 80 dB-ni.⁹ Praegu viibivad paljud Tallinna ja Tartu suurkoolide õpetajad iga päev töökeskkonnas, mille müratase on võrreldav tiheda liiklusega tänava ääres viibimisega. Näiteks koolisöökla lõunapausi 101 dB on nagu seisaks töötava traktori kõrval. Sellises keskkonnas töötamine on mitte ainult kurnav, vaid hakkab mõjutama ka õpetaja füüsilist ja vaimset tervist. Kui suhtevälja intensiivsus ja müratase ei leevene, jäävad personaalne lähenemine ja kaasamine üksnes täitumatuks ootuseks.

Antropoloog Robin Dunbari uuring¹⁰ kinnitab, et tulenevalt meie kognitiivsetest piirangutest suudame hallata maksimaalselt 150 pinnapealset sotsiaalset sidet, kuid sügavamate ja regulaarsemate suhete puhul jääb see seoste arv palju väiksemaks. 150 osalejat on ühe ülikooli suure auditooriumi koosseis. 150ni võib küündida Tallinna ja Tartu suurkoolides töötajate ehk õpetajate ja tugispetsialistide arv. Ligi 150 kontakti võib olla ka gümnaasiumiastme klassi­juhatajal, kellel on klassis 40 õpilast, nende 80 lapsevanemat, lisaks tulenevalt hariduslikest erivajadustest kooli­psühholoog jt tugispetsialistid. Nende arvude taga on inimesed, kellest igaühel on õigustatud soov tähelepanu järele.

Ka koolijuhtide suhteväli on Eestis äärmustes. Juhtimisteoreetikud soovitavad, et tõhusaks ja toetavaks juhtimiseks võiks ühe inimese kontrolli- ja tähele­panu­ulatus¹¹ olla 5–15 inimest, kuna nii on võimalik igaühele piisavalt tähelepanu ja tuge pakkuda. 2023/24. õppeaastal oli Eestis 24 kooli, kus õpilaste arv ületas 1000. Sellises suur­koolis tähendab see ligikaudu 2000 lapse­vanemat, üle 100 õpetaja ning lisaks veel tugipersonal. Nii kujuneb koolijuhi vastutusalaks kokku rohkem kui 3000 inimesega väga suur asutus. Erinevus suure organisatsiooni, nt suurettevõtte ja suurkooli, vahel on see, et ettevõttes on eraldi finantsosakond, personaliosakond, turundusosakond jne.

Suhteruumi käsitlus näitab, et kooli- ja hariduselu planeerimisel ja korraldamisel on vaja prognoosida protsessiosaliste arv ning sellest johtuvalt teha korrektuure.

Hariduse mõjuruum: tähelepanu eest huvigruppide konkureerimine kurnab suhteruumi. Ühiskonna vaatepunktist on tuleb küsida, kes seab haridussüsteemile (tubliduse) ootusi ja miks kaob vahel võime näha kaugemat perspektiivi. Täpsemalt, kes on haridussüsteemi peamised huvigrupid, mida nad nõuavad ning kui mõjukad on nad oma nõudmiste esitamises? Huvigruppide eesmärkide uurimisega jõutakse hariduses esinevate pingete jälile ja lahendatakse keerulisi probleeme lihtsamalt. Põhjus, miks meie haridussüsteem nõnda keeruline on, tuleneb sellest, et tegemist on komplekssüsteemiga. Komplekssüsteem on omavahel seotud ja vastastikmõjus olevatest osadest koosnev süsteem, mille terviklik käitumine on keeruline, ettearvamatu ega ole üksikute osade põhjal täielikult ennustatav ja mõistetav. Nii näiteks ei saa me haridussüsteemist terviklikku pilti, kui kuulame üksnes õpetajaid või õpilasi, sest haridussüsteemi kujundavad ja täiendavad oma ootustega kooli­juhid, lapsevanemad, haridusametnikud, endised õpilased, ja vahest kõige jõulisemalt meedia, kes toitub just hariduselu negatiivsetest kajastustest.

Huvigrupi häälekust väljendavad Ronald K. Mitchelli jt¹² järgi kolm parameetrit, mida illustreerime lihtsa näitega.

Tähelepanuvajadus¹³ ehk kui kiiresti ja kui palju huvigrupp tähelepanu nõuab. Näiteks on kasvanud nii lapse­vanemate suhtlus õpetajatega väljaspool tööaega, ent ka kogu haridussüsteemis tervikuna juhtide ja töötajate oma­vaheline „alati kättesaadava“ töökultuuri viljelemine.

Võim/mõju¹⁴ ehk kui suur mõju (nii formaalne kui mitteformaalne) on huvigrupil hariduselu korraldamisel. Kooli­pidajal on suur mõju oma piirkonnas hariduskorraldust muuta, ent sama suur mõju on ka meedial teemade võimendamise kaudu.

Legitiimsus¹⁵ ehk milline on seaduslik õigus hariduskorralduse muutmist taotleda. Kui koolipidajal on legitiimsus ehk seaduslik õigus seda teha, siis meedial on küll väga suur tähelepanuvajadus ja võim haridusteemad viraalseks muuta, ent puudub legitiimsus.

Teaduskirjanduse järgi on kõige ohtlikum see, kui (haridus- ja hariduspoliitika) juhtide tähelepanu teravik on suunatud valedele huvigruppidele, võimendades neid seeläbi veelgi enam ning eirates huvigruppe, kellele haridus­süsteemi kujundatakse – eeskätt õpilased ning õpilase-õpetaja suhe, ent teatud haridusastmetel ka tööandjad. Huvigruppide vaatepunkt näitab keerulist haridussüsteemi lihtsamalt ning ilmekamalt, jaotades pinged ja perspektiivid rühmade kaupa ning võimaldades otsustajatel keskenduda sellele, kelle seisukohti tuleb konkreetse probleemi lahendamisel arvestada.¹²

Kui huvigruppide kaasamine on tavapärane, siis küsimus on pigem selles, kus on kaasamise tervislik piir. Kui veel 20 aastat tagasi oli lapsevanem kooli oodatud harva, siis praegu on lapsevanemad koolielu osalised – nii virtuaalselt kui ka füüsiliselt. Meie haridussüsteemi ilmestab tähelepanu pärast konkureerivate huvigruppide rohkus: õpetajad, koolijuhid, õpilased, tugispetsialistid, erialaliidud, lapsevanemad, koolipidajad, meedia, vilistlased, poliitika­kujundajad, kogukonnaliikmed, tööandjad, haridusteadlased, kirik, rahvus­vahelised võrgustikud jne. Kõigil on oma ootused ja teadmine, milline on hea haridus, ning see ebatervislik ootuste ja nõudmiste surve süvendab haridus­süsteemi ülekoormatust.

Paratamatult on igal huvigrupil kõige arusaadavam ja lähedasem üks konkreetne haridussüsteemi osa – see, mida ise vahetult kogetakse (nt lapse­vanemana) või ollakse kogenud (kunagine kogemus õpetajatega). Meedia tonaalsus – nii traditsioonilise kui ka ühismeedia tonaalsus – kujundabki enim õpetajaameti kuvandit. Negatiivsed narratiivid tekitavad ühiskonnas õpetajate töö suhtes eelarvamusi ja halvendavad ka süsteemi sees olijate heaolu. Kui õpilased kuulevad pidevalt, kui kehv on õpetaja elu, siis õõnestab see õpetaja-õpilase suhte kvaliteeti klassiruumis. Viimase PISA uuringu kohaselt paistab Eesti teravalt silma sellega, et vaid vähem kui 2% 15aastastest õpilastest näeb end 30aastasena õpetaja­ametis – teiste riikidega võrreldes on see väga kehv kuvand.¹⁶ Seega peame rääkima ka sellest, milline on sõna jõud ja milliseks me õpetaja kuvandi loome. Lapsevanemate panus on see, kuidas õpetajatest kodus räägitakse. Või kuivõrd aduvad õpetajad seda, et nemad kujundavad oma elukutse maine, mille alusel õpilased otsustavad, kas tahavad kunagi seda ametit pidada. Seega peaks märksa enam rääkima õpetajaameti maine kujundamisest: hariduse huvigrupid on õpetajaameti maine saadikud ja kannavad vastutust järelkasvu eest.

Me peame mõtestama, millist sümboolset, aga ka emotsionaalset tähendust kannab hariduselus ruum. Kuivõrd hariduse füüsiline ruum ning selle funktsionaalne ja moraalne vananemine, aga ka suhteruumi intensiivsus ja huvigruppide konkureeriv mõjuruum pidurdavad suuremate haridusuuenduste rakendamist ja süvendavad õpetajate järelkasvu nappust. Vastavalt tähendusele võib haridusruum olla lastele kas tuleviku pidur või vedur.

2026. aastal valmivas Eesti inimarengu aruandes võetakse luubi alla haridus ja selle laialdane mõju ühiskonna arengule. Kõik käesoleva artikli autorid on ka Eesti inimarengu aruande autorid.

1 Haridusvõrk. Haridus- ja teadusministeerium.

2 Eneli Kindsiko, Koolivõrku tuleks planeerida koos muude avalike teenustega. – ERR 6. VIII 2024.

3 Jaak Aaviksoo, Eesti hariduskulud 2022. Hariduskulude analüüsi töörühma raport. Haridus- ja teadusministeerium, Tartu 2024.

4 Simona Ferraro, Triin Lauri, Kaire Põder, André Veski, Koolide ja koolivõrgu efektiivsus. Arenguseire Keskus, Tallinn 2023.

5 Kathleen Cotton, School Size, School Climate, and Student Performance. School Improvement Research Series. Northwest Regional Educational Laboratory, Portland 1996.

6 Weston Kieschnick, Does Class Size Matter? The Answer Is Yes. – www.hmhco.com 5. XII 2024.

7 John Yinger, The Impact of Class Size on Teacher Retention. It’s Elementary. Syracuse University 2007.

8 Valem: n(n-1)/2 ehk 25 x 24 /2 = 300 ja 21 x 300 = 3600 interaktsiooni.

9 Impact of noise in education. Saint-Gobain Ecophon 2022.

10 Robin Dunbar, How Many Friends Does One Person Need? Dunbar’s Number and Other Evolutionary Quirks. Harvard University Press 2010.

11 ingl span of control and span of attention

12 Ronald K. Mitchell, Bradley R. Agle, Donna J. Wood, Toward a theory of stakeholder identification and salience: Defining the principle of who and what really counts. – The Academy of Management Review 1997, 22(4).

13 ingl urgency

14 ingl power

15 ingl legitimacy

16 Guna Tire jt., PISA 2022: Eesti tulemused. Eesti 15-aastaste õpilaste teadmised ja oskused matemaatikas, funktsionaalses lugemises ja loodusteadustes. Haridus- ja teadusministeerium 2023.