15 minuti linn algab taskupargist

Tallinna abilinnapea Madle Lippus: „Tänaval on turvalisem, kui tänavaruum on liigendatud ja liiklus rahustatud, liiklejad aga panevad üksteist tähele ja arvestavad teistega.“

ANNI MÜÜRIPEAL, SANDER PALING

Tallinnas linnaplaneerimise eest vastutav abilinnapea Madle Lippus on juhtinud pealinna linnaruumi paremaks ja inimkesksemaks korraldamist terve aasta. Millised on detailid ja milline strateegia, millised edulood ja millised lootused, rääkis abilinnapea Sirbile novembri alguses.

Tallinna linnaruumi on lisandunud järjest uut: taskupargid, autoliiklusest eraldatud jalgrattateed ja haljas­alad, Kalamajas on muudetud liikluskorraldustki. Milline on olnud sinu roll uuendustes?

Madle Lippus: Mõte rajada taskuparke tekkis sel suvel esimest korda toimunud linnaruumifestivali „Tulevik on täna/v“ kavandamise käigus, et seal festivali tutvustada. Linnaruumi inimsõbralikumaks muutmisel annavad ajutised lahendused võimaluse kavandatavat kiirelt ja väikeses mahus katsetada ning elanikke kaasata. Õnnestumine loob aluse suuremaks püsimuutuseks, mis on sageli väga pika vinnaga ja kallis ettevõtmine. Taskuparke tahtsime alguses teha kümme ja need pidid valmis saama juunis, enne festivali. Lõpuks saime valmis kolm taskuparki ja needki septembris, aga ka see tõi arutellu uue mõõtme, milline linnaruum üldse olla võiks ja milliseid vahendeid selle kujundamisel kasutada.

Ka rattateid ei arendatud sel suvel palju mujal kui Toompuiesteel ja Rannamäe teel¹, aga mulle tundub, et seegi muutis palju arutelu ning ka igapäevast rattakasutust. Sõidan seal ise rattaga lapsi kooli saates ja näen üle ootuste suurt ratturite hulga kasvu. Olen aastaid Tallinnas rattaga sõitnud ning pilt on ootamatult mitmekesiseks läinud: sõidavad kastiratturid, täiskasvanud ilma ja koos lastega ja ka ainult lapsed.

Kui ajutised need taskupargid ikkagi on ning kas lähete selle ideega edasi?

Ajutised linnaruumilahendused on tööriist, millega kindlasti edasi tegutseda. Arendusmõtteid on ja näeme edaspidi ka linna eelarves selle jaoks ette vahendeid. Strateegiakeskuse² juures on nüüd tööl eraldi inimene, kes hakkab projekti „Rohejälg“ raames suuremat linnaruumi sekkumist eest vedama. Mida ja kuidas täpselt, on veel vara rääkida, kuid ajutiste lahenduste mõte on ruumiline muutus või uue lähenemise katsetamine. Kindlasti jätkame ka seniste ettevõtmiste ja taskuparkidega.

Ideest teostuseni, mida või keda sa taskuparkide projektis esile tõstaksid?

Kiire lahenduse saamiseks kaasasime arhitekt Keiti Lige. Tulemuses on palju sellist, mille üle edasi mõelda, kuid need pisipargid on minu arust toredad ja täidavad oma eesmärki. Protsessi käigus õppis linn, kuidas üldse suhtuda ajutistesse lahendustesse, vaja oli mitmepoolset koostööd.

Avaliku ruumi lahendustega tegeleb Tallinnas eelkõige strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus, linnavalitsuse esmane partner lahenduse väljatöötamisel. Parkide asukoha kooskõlastasime transpordiametiga ja põhjalikult rääkisime läbi linnaosade kui linnaruumi igapäevaste haldajatega. Ehituse tellija oli lõpuks keskkonna- ja kommunaalamet, kes projekti ka oma pilguga üle vaatas. Asjaosalistel oli mitmeid küsimusi: kas taskupargid on turvalised, millised ja millise haljastusega need peaksid olema? Mujal maailmas ei ole taskupargid uus asi, aga Tallinnas küll. Organisatsioonis oli näha, et oligi väga vaja aru pidada, miks üldse midagi sellist tarvis on või mida tähendab kiire sekkumine. Kas see tähendab aastat või kuud? Arusaamu on igasuguseid.

Kaardistasime ja valisime asukohad, arutasime üheskoos lõpplahenduse läbi, et taskuparkide asukoha elanikud võiksid olla kindlad: pargid mahuvad sinna ära ja ei ole ohtlikud. Lahendus on küll standardne, mahub ühe auto parkimiskohale, aga tunnetuslikult on see inimestele ikkagi midagi muud. Kerkis ka praktilisi küsimusi, näiteks, et ega pargid hakka varjama liiklejate vaatevälja. Tegelikult on need pargid madalamad nii mõnestki autost.

Kui palju on nende taskuparkide kujunduses välismaistest näidetest eeskuju võetud?

Taskupark pidi ära mahtuma auto parkimiskohale, olema modulaarne, et seda oleks võimalik mitmel viisil paigutada ja et seal oleks istumiseks eri kõrgusega tasapindu. Palju arutasime ametkondadega perimetraalsuse küsimust. Kas taskupark peaks olema ümbritsetud kolmest küljest kõrge haljastuspiirdega? Algidee selline ei olnud, kuid turvakaalutlusel otsustasime lõpuks perimetraalse lahenduse kasuks. Lahenduse oluline detail oli prügikast, mis on nüüd ka aktiivses kasutuses. Ma pole veel näinud, et keegi on taskuparke väärkasutanud.

Valmis joonist me kuskilt ei võtnud, kuigi me loomulikult viisime end kurssi mujal ehitatud taskuparkidega.

Mis oli taskuparkide ehitamisel üllatavalt lihtne ja mis keeruline?

Üllatavalt lihtsat ei olnud seal mitte midagi. Pigem nõudis kogu protsess üllatavalt palju aega, ehkki mõte tundub nii lihtne ja tavapärane ning on mujal maailmas mitmel moel edukalt ka läbi katsetatud.

Meie oludes oli igati arusaadav, et tuleb läbi arutada ajutiste sekkumiste mõte ja eesmärk, samuti ohutus. Näiteks see, kas ei tekitata sellega rohkem ohuolukordi liikluses. Olen kindel, et need arutelud on tugev alus järgmistel aastatel rohkemate linnaruumisekkumistega edasi minna. Turvalisus on väga oluline. Olen veendunud ja seda näitavad ka uuringud, et tänaval on turvalisem, kui tänavaruum on liigendatud ja liiklus rahustatud, liiklejad aga panevad üksteist tähele ja arvestavad teistega. Tasku­park panustab lahendusena kõigisse nendesse eesmärkidesse.

Kas kodutud kui kasutajad ka jutuks tulid?

Ei. Kui linnas pinke paigaldada, küsitakse alati, kas seal ei hakka mitte istuma joodikud ja mis siis saab? Me arutasime seda ning arvestasime sellega asukohtavaliku sõnastamisel. Me ei pannud taskuparke lihtsalt kuhugi, kus on ruumi, vaid sinna, kus liigub palju inimesi. Arvestasime, et läheduses oleks avalik asutus, näiteks Kotzebue taskupark on raamatukogu ees. Asukoha saab tulevikus veelgi paremini läbi mõelda, näiteks on kerkinud küsimus, kas tasku­park peaks olema päikselises või just varjulisemas kohas.

Siinkohal sekkus tänavanurgal kohviku­laua ääres peetud vestlusse üks ratast käe kõrval lükkav arhitekt, kes kiitis ja tänas, et Toompuiesteel on rattateed lõpuks tehtud hästi ja eeskujulikult.

Kuidas plaanite rattateede rajamisega edasi minna?

Keskendume kesklinna põhivõrgule. Alustame mõne suurema rattatee projekteerimisega, et need lähiaastatel valmis ehitada. Kus seda teha ei saa, seal proovime samasuguseid kiirlahendusi nagu Toompuiesteel. Linnavalitsuses on aru saadud, et teedele paigutatud pollaritega saab hõlpsasti luua turvalise eraldatud rattatee.

Miks on just kesklinna rattateede põhivõrk nii tähtis?

Kesklinnast liigub iga päev läbi kõige rohkem inimesi. Ratturil on seda teha kõige keerulisem, sest turvalisi jalgratta­teid on väga vähe. Mitte et igal pool mujal oleks ideaalne, aga näiteks Sõle kergliiklustee sobib mulle ratturina väga hästi. Jalgratturile on oluline turvaliselt võimalikult väheste katkestustega kiirelt edasi liikuda, aga kõige enam jääb sellistest tingimustest puudu kesklinnas.

Milline visioon on taskuparkide ja jalgrattateede taga?

Laiemalt on tegu linnaruumi ümbermõtestamisega, et kasvatada säästlike liikumisviiside osakaalu ja muuta linnaruum mõnusamaks. Teisisõnu vajame turvalist katkestusteta ruumi jalakäijatele ja ratturitele, samuti tuleb jätkuvalt arendada ühistransporti. Linnapildis on ühissõidukitele ruum olemas, aga ajakohastama peab liinivõrku, et reisija jõuaks talle vajalikesse kohtadesse, sõlmpunktidesse ja sealt edasi. Kindlasti sõidetakse edaspidigi ühest kohast teise ka autoga, aga selle liikumisviisi osakaal peab võrreldes praegusega tunduvalt kahanema.

Kui pean sõitma kuhugi kaugemale, siis vaatan, kas sinna saab mõistliku ajaga mõne ühissõidukiga ja võimalusel eelistan siis seda. Mõnikord teen küll ajakulu tõttu valiku auto kasuks. Kasutan liiklejana paindlikult kõiki liikumisviise: käin jala või sõidan ratta, elektritõukeratta, ühissõiduki, vahel ka autoga.

Kuidas tõsta tänavaruumi kvaliteeti ka edaspidi?

Tänavaruumi kvaliteedi tõstmiseks on vaja sõnastada eesmärk ja selle suunas süsteemselt liikuda. Selleks moodustasimegi sel sügisel kõigist tänavaruumiga seotud ametitest töörühma, kuhu kuuluvad strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus, transpordiamet, keskkonna- ja kommunaalamet ning linna­planeerimise amet. Töörühma ülesanne on ühtlustada arusaamu tänava funktsioonidest, sest liikumisvõimaluse pakkumise kõrval peab tänav olema ka kvaliteetne linnaruum. See­järel tuleb panna kirja põhimõtted, kuidas tagada, et tänavaruum neid ülesandeid ka kvaliteetselt täidab. Seda kõike loomulikult kliimaeesmärke arvesse võttes ja hoides fookust ühistranspordi, jalgsi ja rattaga liikumise edendamisel ning vajadusel tuua linnaruumi rohkem haljastust, eelkõige puid ja põõsaid.

Sellise juhendi loomise vajadus lähtuvalt Tallinna üheksast tänavatüübi põhimõttest³ on sõnastatud ka Tallinna liikumisvõimaluste kavas, mis sel suvel läbis avaliku arutelu ning mille vastuvõtmiseni peaksime Tallinna linnavalitsuses jõudma veel selle sügise jooksul.

Kui palju tuleb ette seda, et kui tegu ei ole autoliikluse läbilaskvust suurendava muudatusega, on transpordiameti vastus eitav?

Seal ollakse praktilised ja tänava liikluskoormust mõõdetakse eelkõige autoliikluse järgi. Parema linnaruumi nimel tuleb see lähenemine ümber mõtestada. Tallinn on autostunud linn ja autoliiklus peab vähenema. Ma ise olen selles täiesti veendunud ja see on kirjas ka linna strateegiates. Nüüd on oluline jõuda praktiliste sammudeni.

Äsjasel trammiseminaril⁴ rääkisime uutest trammiteedest, võimalikest marsruutidest. Nende rajamise üks olulisi alusuuringuid on tänavate ruumiline analüüs. Küsimus on, kas trammiteed välja valitud viiele tänavale üldse ära mahuvad ja milliseks see tänavaruum tuleb kujundada. Uuring viidi läbi lähtuvalt Tallinna tänavaruumi kavandamise strateegilistest eesmärkidest, mis näevad ette ruumi ümbermõtestamise nii jalakäijate liikumistrajektooride, ratta­teede kui ka haljastuse osas. Kui lisada inimeste liikumine ühissõidukitega, on järeldus, et tuleb vähendada autoteede ruumi. Me oleme lihtsalt olukorras, kus ruum on piiratud.

Hästi korraldatud ühistransport on ruumilise planeerimise kontekstis tähtis kahel põhjusel. Esiteks on linn sel juhul sidusam, sest linnaosade keskused on omavahel ühendatud. Planeerime Tallinna viieteistkümne minuti linna põhimõtete järgi, mis tähendab, et inimene peaks kõik peamise tehtud saama oma kodust viieteistkümne minuti jalgsikäigu kaugusel.

Kui mõelda linnast keskusepõhiselt, mitte kui mingist hajusast arenduste massist, võimaldab see meile palju parema ruumikasutuse.

Teiseks, hästi läbi mõeldud ühistranspordivõrgustik annab linnaruumis kokkuhoiu, vähendades inimeste vajadust autoga sõita, Seega, tehes ühissõidukite kasutuse mugavaks, saab hoida kokku tänavaruumi autode arvelt ja kasutada seda ruumi muul otstarbel. Keegi ei vaidlusta, et linnas peavad inimesed saama liikuda, küsimus on, kuidas.

Kavandatava arendusmahu põhjal lisandub Põhja-Tallinna suurusjärgus 40 000 inimest ja 40 000 uut töökohta. Ei ole mõeldav, et kõik need inimesed, kas või pool neist, sõidavad sinna ja sealt ära autoga.

Peale töökoha ollakse sunnitud sõitma ka teenuste kehva kättesaadavuse tõttu.

Jah. Praegu ongi meil koos haridusametiga fookuses lasteaedade võrk. Oleme valmis saanud analüüsi, kuidas lasteaiad Tallinnas praegu paiknevad ja kuidas tulevikus peaksid paiknema, et pered jõuaksid sinna viieteistkümne minutiga, nagu viieteistkümne minuti linna kontseptsioon ette näeb. Lasteaedu oleme kaardistanud praegu inimeste elukoha järgi. Samm-sammult vaatame üle ka teiste avalike teenuste, nagu koolid ja sportimiskohad, paiknemise.

Kuidas vastad, kui taskupargis nähakse rohepesu projekti?

Jah, ma lugesin üht sellist artiklit⁵ ning loomulikult eelistan ka mina püsi­haljastust, aga püsihaljastuse rajamine on aeganõudev, teine tasand. Tasku­parkide roll linnaruumis on teine: ajutise haljastuse kõrval on seal istumis­võimalus, see liigendab tänavaruumi jne. Seni ei ole linnavõimu tegevus olnud alati väga veenev. Ma mõistan täiesti inimeste umbusku, et kas tegu on päris projektiga või jäi kuskilt raha üle ning tehti siis kähku midagi „vahvat“. Taskuparkide valmimine alles septembris võis rohepesu muljet süvendada, aga see ei olnud nii mõeldud.

Selleks et inimestel ja ametkondadel tekiks ajutiste lahenduste rajamise ja vastuvõtmise harjumus, on vaja häid näiteid. Kas ja kuidas taskupark või rattatee linnaruumis end õigustab, saab teada ikka vaid katsetamise teel.

Katsetamise mõte on elanike arvamuste toel välja selgitada, milline linnaruumi mure vajab lahendamist. Mõte luua eraldi töökoht linnaruumi sekkumise vallas tuli sellest, et väga paljud kaasavasse eelarvesse esitatavad projektid on väike ruumiline sekkumine. Näiteks Uue Maailma seltsi, mille liige ma küll enam ei ole, 2021. aasta kaasava eelarve idee oli asumi modulaarne kohtumispaik, kuid see sai hääletamisel teise koha. Sellesarnaseid projektikesi on palju, mis näitab, et inimeste ootused linnaruumile on muutunud. Loomulikult on neid, kellele ajutised lahendused linnaruumis on ootamatud, aga üha rohkem ikkagi tahetakse, et tänav oleks kohtumiskoht. Võtame kas või Toompuiestee ajutise lahenduse. Kuigi vajadus selle lõigu järele oli ju teada, olen üllatunud, kui palju inimesi seda teed kasutab.

Kas linnavalitsusel on plaanis mõõta, kui palju inimesi kasutab uusi rattateid talvel?

Rattaliiklust pidevalt ja terves linnas me veel ei mõõda. Nüüd, kui ratturite hulk on märgatavalt kasvanud ning rattateede rajamise osas on selge plaan, peab seda kindlasti tegema hakkama.

Kuidas on linnavalitsus ruumihariduse taustaga inimese vastu võtnud?

Ma ei ole arhitekt, olen lõpetanud Tallinna ülikooli linnakorralduse magistriõppe, kuid usun, et ruumiharidus ja oskus ruumist mõelda on otsuste tegemisel väga vajalik. Ühtepidi seda tervitatakse, aga teistpidi on see midagi, mis vajab harjumist. Seni on mõeldud väga valdkonnakeskselt, näiteks nii: „Mul on vaja rajada mingi asutus, ma siis teen selle siia, kuna siin on vaba ruumi.“ Aga kõik sellised valdkondlikud otsused on ka ruumiotsused. Linnal on väga vähe vaba maad oma ülesannete täitmiseks, mistõttu peaks kõik need otsused ka strateegiliselt väga hästi läbi mõtlema, paika panema esmatähtsa, mida konkreetses piirkonnas rajada. Selle tõttu näen vajadust linnas ruumiliste teadmiste järele kõigi oluliste otsuste juures. Kas oleks vaja linnaarhitekti või peaks taastama arhitektuurinõukogu, sellele küsimusele ei oska ma täpselt vastata. Väga oluline samm oli strateegiakeskuse tegemine, nende vaade tuleks tuua nüüd otsustamisele lähemale.

Linnavalitsuse liikmed tulevad ja lähevad, ka mina võin varsti siirduda kuskile mujale, kuid teadmine ruumist peaks linnavalitsuse otsuste aluseks olema püsivalt.

1 „Põhja-Tallinnas ja Kesklinnas ootavad ees liikluskorralduse muudatused“, www.tallinn.ee, 6. VII 2022.

2 Strateegiakeskus on 2021. aastal Tallinna linnavalitsuse juurde loodud ametiasutus koordineerimaks linna strateegiliste eesmärkide elluviimist.

3 Arengustrateegia „Tallinn 2035“ tegevusprogrammi kuuluv juhtmõte tervikliku ja ohutu linnaruumi rajamiseks tänavate ja teede planeerimisel, olemasolevate tänavate rekonstrueerimisel ning nende rajamisel.

4 Avalik eksperdiseminar „Me peame rääkima trammidest“ Tallinnas 21. IX 2022.

5 Annaliisa Köss, Tallinna uusi taskuparke tabas karm kriitika: tundub täielik rohepesuprojekt rohepealinna tiitli täitmiseks. – Elu24.ee, 9. IX 2022.