20 aastat Aaltoga

Jari Jetsonen: „Alvar Aalto ja Le Corbusier’ loomingus on mind üllatanud see, et suured modernismi arhitektid on iseendale loonud väga kompaktse ja väikese kodu.“

MERLE KARRO-KALBERG

Arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel on märtsi lõpuni avatud fotograaf Jari Jetsoneni näitus modernismiajastu mõjukaimate esindajate, arhitektide Alvar Aalto ja Le Corbusier’ loomingust.

Muuseum kirjeldab koostajat nii: „Jetsonen on tuntud Soome fotograaf, kes on pildistanud Alvar Aalto arhitektuuri üle 20 aasta. Pühendunud arhitektuurifotograafina hakkasid teda huvitama kahe näiliselt vastandliku arhitekti kokkupuutekohad, vormilised ja ideelised sarnasused nende hoonetes ja ka mõttemaailmas.“ Fotod on näitusele asetatud võrdlevate paaridena, näituse saatetekstis selgitatakse, et fotod on ühtaegu spetsiifilised ja universaalsed, ülistavad moodsa arhitektuuri klassikute oskust äratada tähelepanu ja mõjutada ehituskunsti ka üle poole sajandi hiljem.

Kahe suure ruumilooja looming esitatakse kronoloogiliselt, piltidega püütakse tõestada, et kaks teineteisest kaugel – üks Soomes, teine peamiselt Prantsusmaal – elavat arhitekti on paljus sarnased. Kõrvutatakse ruumijaotust, disaini, valguse tähtsust, detaile. Välja on otsitud ja kõrvuti asetatud ka tüübilt sarnased hooned – kirikud, elumajad, kultuurikeskused, arhitektide endi kodud-suvilad jne.

Jetsonen näitab, kuidas mõlemad mehed alustasid loometööd tuginedes klassikalisele arhitektuurile. Ei ole unustatud sedagi, et arhitekte on oma kodumaal peetud nii silmapaistvaks, et nende pilt on trükitud riigi rahatähtedele: Le Corbusier Šveitsi kümnefrangisele ja Aalto Soome viiekümnemargasele.

Järgnevalt räägib Jetsonen näitusest, sellest, mis teda juba aastakümneid Aalto loomingu juures hoiab, ja kahe arhitekti loomingust lähemalt.

Mis on teid ajendanud Alvar Aalto maju pildistama?

Alustasin Aalto kolmele loojale kavandatud kodumajade pildistamisest: kunstikollektsionääri maja – villa Mairea, kirjanik Göran Shildti maja ja helilooja Joonas Kokkoneni maja. Mind huvitas nende juures ka elanike lugu, see, kuidas loomeinimesed koos kodu lõid. Alvar Aalto on ju ise öelnud, et ta soovib luua inimestele paradiisi. Ja need majad on selle paradiisi väljendus.

Kolm maja osutusid suurema töö aluseks. Pakkusin neid pilte ühele kirjastajale, kuid ta palus Aalto hooneid juurde pildistada. Lõpuks ilmus raamat 1998. aastal neljateistkümne majaga. Aastal, mil Alvar Aalto oleks saanud saja-aastaseks. Pärast seda olen kokku pannud veel kuus Aalto loomingu raamatut.

Kuidas lisandus Alvar Aalto loomingu jäädvustamisele huvi Le Corbusier’ loomingu vastu?

2014. aastal sain stipendiumi Pariisi külastamiseks. Viibisin seal kuu aega ning külastasin ka Le Corbusier’ kavandatud hooneid. Mind üllatas, kui palju sarnasust leidub nende kahe suure arhitekti loomingus. Muidugi oli Aalto Le Corbusier’ loomingust mõjutatud, seda on tema töödest näha. Enne ametivenna hoonetega tutvumist oli Aalto looming skandinaaviapärane, enim oli teda mõjutanud rootsi arhitekt Gunnar Asplund. Aalto nägi 1929. aastal Pariisis Le Corbusier’ Villa Steini. Pärast seda näeme järsku üleminekut funktsionalistliku arhitektuuri poole. Üks suunamuutuse näide on Tartus asuv Tammekannu villa.

Nii asusingi uurima Le Corbusier’ ja Alvar Aalto loomingut koos, otsima nende tööde sarnasusi ja erinevusi.

Mainisid, et Alvar Aalto oli endale võtnud üheks eesmärgiks luua paradiis – ruum, mis arvestab inimesega, kus on kodune ja hea olla. Võib vist öelda, et Le Corbusier mõtles vastupidi: ta soovis luua elamise masinat. Näiteks Unité d’Habitation Marseilles. Kuidas te seda vastandlikkust käsitate?

Nende varane looming on siiski ka suhtumise ja inimkeskse ruumi osas sarnane. Ajapikku tekkisid põhimõttelised erinevused. Ka Aaltol on selliseid suurvorme. Näiteks olen näitusel kõrvuti pannud sellesama Unité d’Habitationi ja Alvar Aalto kortermaja Berliinis. Nende hoonete mahud ja lähtekoht on sarnased.

Erinevusena võib välja tuua materjalikasutuse. Le Corbusier’ kavandas näiteks oma mööbli enamasti terasest, Aalto eelistas puitu. Le Corbusier töötas betooniga, tema Soome ametivend tellisega. Corbusier armastab, eriti interjööris, värve, kasutab neid julgemalt ja väljendusrikkamalt, eriti loomingu hilisperioodil.

Te olete Aalto hooneid pildistanud mitu aastakümmet. Kuidas need majad kümnenditega muutunud on?

Loomulikult on paljud majad muutunud. Elanikud on maju renoveerinud või ümber ehitanud. Enamasti muudatus üllatab mind. Toon taas näiteks Tammekannu villa. Esimest korda külastasin seda hoonet 1996. aastal enne renoveerimist. Tammekannu villa ei näinud üldse välja nagu Aalto looming. Pärast restaureerimist on pilt hoopis teine: maja elab, selles on hing ja Aalto puudutus.

Ma olen pildistanud maju ka koos nende algsete omanikega, nendes kohtumistes on palju soojust ja lugusid, mida tasub eraldi jäädvustada. On ka vastupidiseid kogemusi, näiteks on muudetud kööke. Funktsionalistlike majade köögid on väga kitsad ja väiksed, üldsegi mitte sellised, millega praegu harjunud oleme. Õnneks leidsin paar aastat tagasi veel ühe algupärasena säilinud köögi. See rõõmustas mind väga.

Mis teid on kõige rohkem üllatanud?

Suurim üllatus on olnud ruumi suurus – kui väike ja lihtne tegelikult kõik on. Ometi on nendes majades hea olla, hoolimata kõigest on need kodused. Pildistan ka nüüdisaegseid modernistlikke hooneid – ja need on ilmatu suured, kodutunnet seal eriti ei ole. Need hooned meenutavad natuke kodu­kujundusajakirjade maju, aga sama hästi võiksid need olla kontorid ja stuudiod. Aalto kodud on väga väikesed, kuid seal on hubane. Le Corbusier’ suvemajakeses oli näiteks ainult üks voodi. Seal magas naine, mees magas põrandal.

Vahest kõige üllatavam ongi olnud kogeda, et suured arhitektid on endale loonud väga kompaktse, väikese kodu.

Mida on lihtsam pildistada: kas neid kodukujundusajakirjade maju või hubaseid, aga mitte nii fotogeenilisi kodusid, kus asjad on laiali ja tuba segamini?

Aalto on kavandanud tööstusettevõtetele päris palju külaliste vastuvõtukomplekse. Nüüd on need jäänud tühjaks. Sattusin korra sellist hoonet pildistama ning tulemust vaadates tundus, et midagi on puudu. Lilled, see tähendab, elu! Järgmine kord sellist maja pildistama minnes võtsin kaasa lilled ja sigaretikarbi. Mul pole küll sellist varustus iga kord kaasas, kuid nendesse ruumidesse oli elu vaja. See aitab ka rõhuasetuse välja tuua.

Mulle meeldib kesktee: suured modernistlikud toad on elutud, kuid laual vedelevate sokkide pildistamine ei ole ka minu ülesanne.

Mida te siis pildile püüate?

Ruumi ja valgust, maja iseloomu. Olen väga rahul, kui pildile õnnestub püüda ka inimesed, inimese mõõtkava annab palju juurde.