Varjualuste maailm Pedaspeal täienes tsikuraadiga

Veronika Valk

Veronika Valgu küsimustele vastab arhitekt Jaan Tiidemann.

Varjualuse kavandamine ja ehitamine on arhitektuuritudengite II semestri ülesanne. Kuidas tööprotsess seekord välja nägi?*
Sel aastal juhendasid tudengite varjualuse projekti lisaks professor Andres Alverile ka noored Eesti kunstiakadeemia (EKA) lõpetanud arhitektid Ott Alver ja Mari Rass. Minule kui ehituspraktika juhendajale on mõlemad tuttavad esimesest kahest korrast: Ott ehitas oma kursusega kaheksa aastat tagasi „Giike” ja Mari aasta hiljem „Torni”. Seega on tegu sümboolse ringiga: endistest õpilastest on saanud juhendajad. Kolm juhendajat valisid kaheteistkümne õpilase töö hulgast välja Saari Sildose „Tsikuraadi”, sest see oli arhitektuurselt põnev ja ehitatav. Minu osa protsessis algas projekti kohandamisega ehitatavaks. Palusin Sildosel leida omale parem käsi, kelleks ta valis oma kursusevenna Johannes Aasmäe. Mina viisin noored kokku insener Mihkel Sagariga, kellega koos mängisime läbi kõik olulisemad sõlmed – vundamendist ja materjalist kuni detailideni. Sildose varjualuse esialgne kuju jäi suuresti samaks, kuid muutsime püstituspõhimõtet: loobusime suures osas karkassist, sest varjualuse arhitektuuriga sobis ka isekandev konstruktsioon. Tegime süsteemi, millega sai kilpe maas ette valmistada ning tervikuna või osadena üles tõsta. See meetod kulmineerus üliõpilaste ehitatud puust kraanaga, millega vinnati viimased paneelid kuue meetri kõrgusele.

Mida tähendab see, kui varjualune püstitatakse kümne päevaga?
See tähendab eelkõige põhjalikku eeltööd ja praktika alguseks enam-vähem valmis tööjooniseid, mille tudengid pidid ise koostama. Teiseks tähendab see korraldajale kokkuleppeid rahastajatega, kelleks on EKA-l Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ning Eesti Kultuurkapital. Kolmandaks muidugi eelarve koostamist ja kokkuleppeid materjalide tarnijate ja transpordi korraldajaga. Neljandaks tähendab see kokkuleppeid üliõpilaste majutamiseks ja toitlustamiseks ning kõige lõpuks ka kokkuleppeid maaomanike ja naabritega, kelle huve võiks varjualuste püstitamine puudutada. Üliõpilastele tähendab see kümmet päeva intensiivset töölaagrit koos tiimide moodustamise, tööde planeerimise, tähtaegade jälgimise ja kolme kohustusliku tähtpäevaga, milleks on nurgakivipanek ning sarika- ja avamispidu.

Kui raske või kerge selline ülesanne tudengitele on aastate vältel tundunud? Kas on ette tulnud ka apsakaid või on kõik läinud valutult?
Kõik kaheksa praktikat on olnud vägagi erinevad. Esimesel aastal ehitati „Giike”, mille püstitamisel tekkis esimest ja viimast korda klassikaline „ehitajate” ja „arhitektide” vastasseis.  Teisel aastal ehitati „Torni”, mille ehitajatel jäi palju aega surfamiseks ja võrkpalliks, nii et avamispidu tuli korraldada õige mitu korda. „Luige” ehitajaid kimbutas vihm ja pikk hommikuuni, mis lõi soodsad tingimused öötööks. Varjualuse „Kolm” materjaliks oli vineer ja varjualuse ehitajatele tundus ka kahemillimeetrine viga juba väga suur. Pealegi tuli ehitusplats rajada väga pehmele pinnasele. Järgmisel aastal ehitatud „Spin” tuli projekteerida paralleelselt ehitamisega, sest kohe alguses läksid mõned jooned sentimeetri võrra nihkesse. Sama kimbutas „Varingu” ehitajaid, nii et pärast vundamendi ehitust tuli ära visata terve komplekt tööjooniseid ja alustada uutega. Kõige keerulisemad pinnasetingimused olidki „Varingul”, sest ehitusplatsilt tuli kaotada tihe võsa ja vundamendile tuli rajada drenaaž. Senistest suurima pindalaga „Laas” nõudis ehitajatelt tõelist kannatust, sest varjualusel oli äärmiselt palju korduvaid standardsõlmi, mille tootmiseks tuli luua n-ö tehas. Seekordse „Tsikuraadi” suurimat apsakat ei teinud minu hinnangul mitte tudeng, vaid betooniveok, mis jäi pinnasesse terveks päevaks kinni ja mille päästmiseks tuli läbi helistada kümneid inimesi, nii et ma sain tuttavaks kõigi piirkonna traktori- tõstuki-, laaduri- ja veokimeestega.

Mida üks varjualune endast laiemas mõttes kujutab? Kas see mõiste on aastatega pigem avardunud või just kitsenenud ja täpsustunud, konkretiseerunud?
Ükski varjualune pole kavandatud algselt Pedaspeale ja seega paigutuvad nad sinna justkui juhuslikult ning osa algsest ideest tuleb loovutada. Teiseks pole varjualused kavandatud varju andma tingimata loodusjõudude eest. Loomulikult on igal varjualusel oma lugu eelkõige tema autori ja üliõpilastest ehitajate meelest. Minu kui ehituspraktika juhendaja seisukohalt on varjualuste mõte aastatega kindlasti täpsustunud: kui alguses tundus, et need võiksid olla avalikus kasutuses ja püsivama väärtusega, siis näinud, kui õrnad nad on, saan aru, et varjualuste laiem idee on siiski üsna kitsas. Nende mõte on kuvada üliõpilasele arhitektuurse idee seos reaalse maailmaga. Seega pole need mitte niivõrd kasutamiseks, kuivõrd ehitamiseks, õppeotstarbel ülimalt suure väärtusega.  

Mida Pedaspea varjualusekomplekti veel juurde võiks soovida?
Park on palju öeldud, kuid võsa on kindlalt taan­dunud. Varjualuste hulk loob pargis igal juhul väärtust ja peas on liikunud mõtteid, kuidas viia pargi kujundus rohkem kooskõlla varjualuste endiga. Usun jätkuvalt, et üliõpilased ja külastajad saavad varjualustest inspiratsiooni ja hindavad puitu kui universaalset ja mitmekülgset ehitusmaterjali.
Kuidas Pedaspeale varjualuseid vaatama pääseb ja kes on oodatud uudistama?
Park asub Pedaspeal Krasmukse talu endisel karjamaal. Arhitektuurihuviline heasoovlik inimene leiab sinna igal juhul tee ja on oodatud.

*   Vt ka Margit Mutso intervjuud prof Toomas Tammisega, „Lõppmäng aastal 2013”, Sirp 24. V 2013, samuti „Varjualuste park Pedaspea mererannas”, Sirp 30. VIII 2012.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18306:loppmaeng-aastal-2013&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3443

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht