Pärnusse kunstiparki, ja tuututama

Veronika Valk

Mark Soosaar: „Teisedki ideekavandid ei jää kalevi alla.”

Veronika Valk: Milline võiks olla Pärnu jõele rajatava rahvusvahelise kunstipargi tähendus Pärnule, Eestile ja Läänemere piirkonnale?
Mark Soosaar: Raske ennustada, sõltub paljudest asjaoludest. Eeskätt muidugi sellest, kas kestab edasi rahuaeg ning maailm püsib tasakaalus. Mäletan seda kaldapealset 60 aasta tagusest ajast, mil õhkulastud Suursilla kaared vedelesid Pärnu jões ning kaldapealsel polnud midagi muud kui sõjatules hävinud südalinna varemed. Aga igasugune riikidevaheline kultuuriline läbikäimine aitab ära hoida halvimat ning Läänemere kunstisadam (muide, üks võistlusest osavõtja oli oma töö just nii nimetanud – kunstipargi ehk Art Park’i asemel oli temal kunstisadam ehk Art Port!) võib tõsta Pärnu kui kunagise hansalinna mõjukust ja staatust. Eesti kultuurirahvale on see üks uus aken, uks või lausa värav Euroopasse ning võib-olla maailma. Tunnistagem – kui palju meil siis tegelikult ikka on võimalusi oma kultuuri teistele rahvastele esitada? Läänemere piirkonna jaoks saab siia kujundada minu meelest märgilise tähendusega kohtumispaiga, midagi muistse Birka taolist. 1901. aastal Ruhnus sündinud arheoloog Matts Dreijer väitis oma kiviaegsetele uurimustele toetudes, et Läänemere rahvaste peamine kauplemis- ja kohtumispaik Birka paiknes Ahvenamaal. Miks ei võiks tänane raskuskese nihkuda Läänemere idakaldale, Pärnusse? Võib-olla kasvab Läänemere kunstisadamast midagi niisugust nagu 1895. aastal Veneetsias La Giardinis sündinud maailmakuulus kunstibiennaal? Algas ju too seal samuti kümmekonnast paviljonist. Läänemere rahvastel on nii palju omanäolist rahvaloomingut, kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, filmi jt kauneid kunste ning kirjandust, et selle tutvustamiseks, vahetamiseks, müümiseks võiks üks moodne Birka ju siin meiepoolsel rannikul olla!
Kas kavandatavale kunstipargile on regioonis mõni konkurent ehk ka institutsiooni mõttes vend-õde?
Tõtt-öelda praegu silmapiiril ei paista. Pole märganud, et toimuks regulaarseid üheksat Läänemere riiki haaravaid kultuurifestivale või messe. 
Mille poolest erineb kunstipark harjumuspärasest muuseumist?
Hea küsimus. Muuseumi definitsioon on ju teada: koguda, uurida ning eksponeerida materiaalse ja vaimse kultuuri esemeid. Muuseumi nägu ja iseloom sõltub kollektsioneerimise sihist, aga ka koguja(te) huvist, teadmistest, maitsest jne. Läänemere kunstisadamal on hoopis teine eesmärk. See on nagu Moskva kremli teater, kellel oma truppi pole ja kes annab võimaluse väga erinevatel lavastustel linna tulla. Üheksa riigi üheksa ujuvpaviljoni hakkavad eksponeerima eri maade kultuurisaavutusi. Milline loomevaldkond suve esimese poole täidab ja milline teema paviljonid suve teisel poolel täidab, see jäägu juba rahvusvahelise kolleegiumi otsustada, kus igal riigil saab olema üks hääl.

Võistlusele saabus 78 ideekavandit 21 riigist. Kui raske või kerge oli valikut teha? Kas žürii oli üksmeelne või tuli koosolekutel ette – parima tulemuse nimel – ka tuliseid vaidlusi?
Kui žüriis on sellised oma ala asjatundjad nagu maailmanimega arhitektid Pekka Vapaavuori, Kim Utzon, Ilmar Reepalu, briti kunstiteadlane Edward Lucie-Smith, andekad kodumaised ehituskunstnikud Jaak Huimerind, Indrek Näkk, Karri Tiigisoon ning jõuliste visioonidega linnapea Toomas Kivimägi, siis on muidugi igaühel vägagi erinev ja argumenteeritud ettekujutus Pärnu südalinna tulevikust. Kuue nominendi väljavalimiseni Pärnus jõudsime siiski üsna üksmeelselt. Lõppjärjestus selgus paar nädalat hiljem, kui žürii liikmed olid koju sõitnud, sügavalt järele mõelnud ning edastasid oma eelistused elektrooniliselt. Ja nii juhtus, et kõige rohkem punkte koguski noorte poola arhitektide võistlustöö. 

Võistluse võitis töö märgusõnaga „KGAMMP”, mille autorid on Poola arhitektuuribüroo WXCA sp z.o.o arhitektid eesotsas Małgorzata Dembowska ja Marta Sękulska-Wrońskaga. Mis osutus hindamisel määravaks?
See oli üks vähestest töödest, kust kumas läbi väga põhjalik Pärnu kui ajaloolise hansalinna tundmine. Ujuvpaviljonid on paigutatud jões asuva palkidest parve ümber, mis ise on kui üks avar aatrium, nagu muistne turuplats või mõnus linnaväljak, tõeline kunstirahva kohtumispaik. Kunstisadama peahoone asub kaldal, on kui origami stiilis lahendatud tempel. Seistes kaldapealsel, mis on kaetud küllaltki keskpäraste kaubakeskuste ja büroohoonete müüriga, lisab ta linna siluetti kauni ja seejuures mitte liiga pretensioonika aktsendi. Kui vaadelda kunstisadamat Pärnu jõe vastaskaldalt, siis asub kunstitempli torn sõjatules hävinud keskaegse Nikolai kiriku joonel. Püha Nikolaus oli aga teatavasti ju meremeeste, kalurite, kaupmeeste ja käsitööliste (nende hulgas ka kunstnike!) hea hoidja … Ning, mis veel tähtis, võidutöö sobitub hästi just-just valminud Jaansoni rajaga,* kus võidutöö ehitamise puhul ei tule midagi muuta.

Milline on edasine plaan projekteerimise, ehituse ja kunstipargi sisulise programmi osas? Mida ootate võitnud arhitektuuribüroolt, mida Eesti riigilt ja mida teistelt koostööpartneritelt Läänemere ääres?
Nüüd hakkame ideekavandit ning võidutöid tutvustama oma ühise mere üheksa riigi kultuuriministeeriumidele. Ja kui nad ideega kaasa tulevad, siis istume maha, et läbi mõelda rahastamisskeem. Meie ettepanek on kaasata Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi ja Põhjamaade Nõukogu kultuuriprogrammide vahendeid. Üksi Pärnule ja Eestile käiks see projekt üle jõu ning poleks ka õiglane meie maksumaksjate kulul kogu näituseala välja ehitada. Kui meie idee leiab piisavat toetust, töötame edasi võitnud autorite, poola arhitektuuribürooga WXCA. Ka teised ideekavandid ei jää kalevi alla. Näiteks hispaania noorte arhitektide projekt „Tuututama” – idee Suursilla rekonstrueerimiseks hiigelpasunaks – võib tulla päevakorda Pärnu südalinna sildade või hoopis Papiniitu ehitatava uue Rail Balticu raudteesilla projekteerimisel.

Läänemere kunstipargi ideevõistlusele laekunud töid näeb arhitektuuri­muuseumis veel vaid paar päeva,kuni 19. jaanuarini.

* Pärnu jõe vasakkalda tervisespordirada.