A-klassi postindustriaalne Tartu

Emajõe kallastel toimuv näitab, et arusaam majade mõjust keskkonnale on veel kehvapoolne ja alaliste hoonete rajamist saaks targemalt suunata.

KARIN PAULUS

Tartus on viimastel aastatel Emajõe kallastele hakatud uskumatu julgusega ehitama. Senine omalaadne vaherahu, mille kehtestas oma mõttekaaslastega Teise maailmasõja järel linnaarhitekt Arnold Matteus, on selgelt otsa saanud ja otsustajate hulgas valitseb nüüd arusaam, et rohelus on küll veetlev, aga oleme vaimult nii suureks saanud, et julgeme jõe äärde uue kesklinna ehitada. On ju korüfeest arhitektuuriteadlane Mart Kalmgi raiunud nagu mantrat, et grüüne asemel võiks juba maju ehitada. Kõik on ka piltidelt näinud, kui pitoreskne oli jõeni ulatuv linn enne sõda ja kuidas vilgast tegevust jätkus ka vee peale.

Linna kui terviku seisukohalt on jõe äärde minek arusaadav, sest muidu leiab kaubandus, meelelahutus ja ettevõtlus meelepärase pesa kaugemalt. Näiteks aina paisuvast Lõunakeskusest, mille juurde on tulnud poodide ja söömakohtade kõrvale sport, majutus ja isegi kool. Parem siiski, kui meie linnades laialivalguva autokeskse kesisuse asemel edaspidi domineeriks mugavus, hubasus ja kõige vajaliku asetsemine käe-jala kaugusel. Igatahes praegu on Tartus neil põhjustel kesklinna tihendamisega algust tehtud. Muidugi on kokku lepitud, et kerkivad ehitised peaksid olema vägagi läbimõeldud, sest tegu on ju linna fassaadiga. Tulemused on siiski üpris vastakad.

Uutest ehitistest on väljapaistvaim sõudebaaside kanti jääv telkjate vormidega kolmekojalise ansambli moodustav omalaadne jõekultuurimaja Lodjakoda (2020, Salto). Lahendus on vägagi nutikas ning ehitised mõjuvad hästi nii asukohaga kaasa mängimise kui ka terviklikkuse poolest.

Täiesti jõe äärde – Vabadussilla ja Narva maantee kõrvale on sätitud Tartu ülikooli lai ja lahmakas reaalteadustele pühendatud Delta kompleks (Arhitekt 11), mille kõige tänuväärsem osa on jõeäärne astmestike-terrassidega puhkeala (VÄLI maastikuarhitektid), mida demokraatlikult saavad kõik kasutada.

Argo Ingver

Täiesti jõe äärde – Vabadussilla ja Narva maantee kõrvale on sätitud Tartu ülikooli lai ja lahmakas reaalteadustele pühendatud Delta kompleks (Arhitekt 11), kus raha teenitakse ka rendipindadega. Mikroskeemidest ja arvuti radiaatorist tuletatud katteribistik on esinduslikult messingist valmistatud ning toimib päikesevarjestusena. Kõige tänuväärsem osa on siiski jõeäärne astmestike-terrassidega puhkeala (VÄLI maastikuarhitektid), mida saavad kõik demokraatlikult kasutada. Samuti peab kiitma põhimõtet, et alma mater’i uued õppehooned ehitatakse kesklinna, mitte enam Maarjamõisa. On ju Emajõe Ateenaks olek ehk siis tarkuse ammutamine ja kultuuri kilbile tõstmine Tartule jätkuvalt elujõudu andev identiteet. Delta lubab loota, et Tartu ülikoolil ei ole soovi taanduda Lõuna-Eestit teenindavaks kõrgkooliks, vaid sammu suudetakse pidada kõige magusamate erialade – kõrgtehnoloogilise valla esindajatele globaalselt pakutavate ahvatlustega.

Mida lähemale linna tuiksoonele ja mitte nii selge identiteediga alale, seda segasemaks linnapilt muutub. Kesklinn on postmodernismi kõiki tähenduslikkust looma pidavaid veiderdusi täis: lääbakad seinad, vigurvormidega aknad, küsitavad proportsioonid. Ja kaugusest paistab veel Tigutorn! Appi! Mõnikord tekib tahtmine kiuslikult oletada, et tartulik arhitektuurilahendus ongi veidi imelik, omavahel kokkusobimatu keskkond, mida põlistavad ehitistega üldse mitte haakuvad maalingutega otsaseinad.

Uued naabrid

Mullused pääsukesed on Fortuuna tänava uudisasukad, mis näitavad kenasti, kuidas pole soovitatav uut ja vana ühendada ning kuidas eristuv kontrastsus ei ole alati maitsekas retsept. Nimelt on kahe vana maja kõrvale kerkinud jämedakoelised konsoolsed seltsilised, mis moodustavad hellemat hinge lausa šokeerivad kooslused. Siin on viilkatusega ühekorruselise majakese hoovi kerkinud musta värvi Tiit Silla (Sport büroo) töö aadressil Fortuuna 23. Fortuuna 11 valge konsoolides maja kõrvale (Arhitektuuriklubi) on rajatud art déco’liku maja otsa uusehitis, mille rütmid ei kõla kuidagi kokku ajaloolise naabriga. Peale tänavajoone ei ole rahul oldud ka kõrgusega ning kolmekorruselise maja kõrvale on paigutatud neljakorruseline hoone. Imelikke konsoole ja väljaasteid näeb samal tänaval veelgi (Fortuuna 35, Arhitektuuriklubi). Näib, et siin pole tahetud midagi jätta fortuuna hooleks ning on tugevalt panustatud kaose võimendamisse. Loodan, et kuigi pärmivabriku ala on uuenemas (äkki õnnestub viisakalt?), ei alistu kõik uulitsad (näiteks Uus), kus vahvaid agulimaju veel jätkub, uute kortermajade pealetungile. Raske on seedida tõika, et vaba riik käitub pärandiga sama robustselt nagu Nõukogude aja masselamuehitus.

Fortuuna kvartalis pole tahetud midagi jätta fortuuna hooleks ning panustatud on kaose võimendamisse. Ühel juhul (Fortuuna 23) on viilkatusega ühekorruselise majakese hoovi kerkinud musta värvi Tiit Silla töö.

Piia Ruber

Ilmselt Tartu kõige rohkem piinlikkust valmistava – valgeveneliku jalakäijatele mõeldud silla – Turusilla (seda ehtivat tulelipp-laevukest nähes tahaks vastikusest silmad sulgeda!) juurde või õigupoolest visuaalselt lausa otsa on istutatud mastaapsed ehitised. Esimesena kerkis Anne kanali juurde Paju 1a kontorihoone. Arhitektuurselt ei ole tegu mitte küll päris töntsi kastiga, aga niivõrd keskses asukohas mõjub see täiesti juhusliku lahendusena. Pooleldi tumeda, pooleldi heleda kattega hoone suurimaks miinuseks on aga keskkonna suhtes impotentne olek. Igatahes võimalus, et kanali ja jõe veepeeglite äärde võinuks teha midagi märgilist (kas või nagu Kaunas/Atlantis), lasti käest. Tundub hoopis, et maja on pressitud justkui vantsilla ja kanali väikesesse prakku – paar numbrit vajadustest väiksemale krundile, kuhu midagi mõistlikku peale maja ja paari parkimiskoha ei mahu. Hea avaliku ruumiga pole siin igatahes kusagil mingit pistmist. Mulle tundub ilmekas ka hoone projekteerinud firma nimi – Arhitektuuriklubi –, mis vihjab ehituskunstile kui hobitegevusele. Ilmselt eelistasid ka linnaarhitektid ja -juhid tegeleda planeeringu kehtestamise ajal lõbusamate projektidega, sest loogiline rannahoone asukoht (õppida oleks võinud kas või Kuressaarest!) raisati ei tea millele.

Kogu ümbruskonnas aga annab kõige enam tooni alles valmis saanud ja silla teises servas asetsev Ülejõe ja Annelinna piirile sätitud kõrghoone-büroomaja (Paju 2).

Kutsutud konkursi tulemina sündinud hoone arhitektuurilahenduse autor on Allianss Arhitektid (Matthias Klitzsch, Inga Raukas, Artur Staškevitš ja Kevin Villem), arendajaks ning ehitajaks Raivo Ranna ja Aivar Tuulbergi ettevõtted koos Ehitustrustiga. Meie oludes võib üsna uudseks pidada hoone kiirelt monteeritavaid puidust välisseinaelemente (Welement), mis tõid hoonele aasta parima puitfassaadi auhinna.

Kuueteistkümnekorruselise saleda torni korrused on ahtakesed (pindala on umbes 400 m²) – on päris selge, et arenduse keskmes oli idee luua visuaalses plaanis pilvelõhkuja. Nii on tituleeritud vastavalt ajastule ka märksa väheldasemaid hooneid – Tallinnas peeti Pätsi ajal metsikuks kõrghooneks seitsmekorruselist Urla maja, Nõmme madalate puumajade vahel tundusid aga tohutu suurena kolme-neljakorruselised kivimajad.

Kogu ümbruskonnas annab kõige enam tooni alles valmis saanud ja silla teises servas asetsev Ülejõe ja Annelinna piirile sätitud Tartu kõrgeim büroomaja (Paju 2, Allianss Arhitektid).

Piia Ruber

Siiski on sellise esteetika mõjukaim põhjendus soov pakkuda turul A-klassi kinnisvara. Postindustriaalses linnaruumis soovitakse kõnetada meie aja premium-klienti, kelleks on muidugi eelkõige infotehnoloogia eduinimesed. Tartus on nende surve olnud silmanähtav – nemad on olnud paljude piirkondade gentrifikatsiooni mootoriks. Selle sihtgrupi jaoks kerkib kallis ja visuaalselt meeldejääv hoonestus, mis sageli tõrjub välja väikese, mitte nii kasuliku lokaalse pärandi – vaese, kulunu. Sellist kosmopoliitset suhtumist kohtab näiteks Riia mäel (Riia kvartal), kuhu Salto arhitektuuribüroo on kavandanud Semiramise rippaiast tuletatud kõrged trepphooned.

Paju 2 ja teiste Tartu ning ka pealinna tornide puhul peab papagoina korrutama, et Eesti hõredates oludes pole üldse mingit süvaratsionaalset vajadust rajada kõrghooneid, mille ehitamine on suur kulu ning mis maamärgina on väga agressiivsed. Meil pole maa otsas ja rahvastki on õige napilt. Ka kunstipärases plaanis ei juhtuks midagi, kui kirikutornid ainsateks fallilisteks monumentideks jääkski.

Kõrghoone ülemistel korrustel pesitsev ankurrentnik Pipedrive ilmselt naudib kotkaperspektiivi, suurejoonelist ja vaieldamatult inspireerivat vaatepilti ülalt alla. Lisaks hellitatakse töötajaid sauna ja mänguga, vaheldusrikka sisearhitektuuriga (PIN Arhitektid). Ka ehitaja ettevõte Rand ja Tuulberg tegutseb samas majas – ja eks ta mõistlik ole, sest tegu on kaheldamatult võimsa hoonega – stiilse monumendi ja „referentsiga“ (nii nimetatakse tehtud töid millegipärast ehitusfirmade lehtedel).

Selle priiskava hedonismi kõrval oli ülihumoorikas lugeda, et Pipedrive põhjendab edevat asukohavalikut omalaadse roheväljakutsega. Nimelt liitus firma Eesti digiettevõtete initsiatiiviga The Green Pledge, millega lubas oma tegevuse keskkonnajalajälge märkimisväärselt vähendada. „Tahtsime, et selle hoone ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike, ning see jättis hoolimata Tartus üldiselt üsna hästi levinud rohelisest mõtteviisist sõelale vähe valikuid,“ on leidnud haldusjuht Age Alliksaar. Assortiis eelistati ajaloolistele majadele (mida ju ei peagi rajama ja mis on kõige mahedam valik) ja väiksematele ruumidele siiski keskuse ehitusjärgus hooneid. Et see Emajõe torn koos sekundeeriva kolmekorruseline parkimishoonega (250 kohta!) ja parkimiskohti täis tipitud ümbrusega on Tartu esimene LEED Goldi sertifikaadiga liginullenergiatõhususe nõuetele vastav hoone, langes Pipedrive’i otsus Paju 2 kasuks. Rohepesu oleks vist inetu öelda, kuid väga materjalimahukaid tervikehitisi on väga raske mahedaks pidada. Sertifikaat on raiskajale pigem indulgents.

Ruum majade ümber

Ja ometi ei saa seda kõike ju ka pahaks panna – eks soovime ikka kuhugi jõuda, tahame ületada takistusi, minna sinna, kus me ei ole käinud, vallutada tippe, toppe ja uusi reaalsusi. Kõrghoone kuvab väga täpselt meie pidevat rahulolematust, täitmatust, omamoodi saavutuskiima.

Kõige nukramas seisus on siingi hooneid ümbritsev keskkond. Paju 1a ärimaja sarnaselt on koloss litsutud tillukesele pinnale, mistõttu võetakse manti keskkonnalt. Eriti pimedal ajal ka kaugelt vaadates on valguse säras torn meeldiv vaatepilt, kuid tänavatasapinnal on lugu nukker. Jõe kaldal jookseb küll kallasrada, kuid maja ümbrusse hubast väärisruumi ei ole rajatud. Justkui borrelioosiga puuk halvab nii mastaapne ehitis kogu ümbritseva – muudab selle tähtsusetuks päkapikumaaks, kulissiks millelegi olulisemale. Nii pole ka ime, et kõrghoone taha jäävas lähikonnas (näiteks Pikal ja Fortuuna tänaval) on süvenenud peataolek, arendajates on tekkinud tahtmine kõik vana lammutada, krundid võimalikult täis ehitada ja soov tähelepanu enese peale tõmmata.

Võib nõustuda Sirbi arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalbergiga, kes koroonakevadel halastamatult ilmnenud avaliku ruumi vigade kohta kirjutas: „Siluett siluetiks, eemalt vaadates ei riivagi lisandunud hooned nii väga silma ega tundu üleliigsed. Küll on uus majadevaheline linnaruum inimmõõdult küsitav, hoonemahtude kontrastid ebameeldivad, ümbritsev linnaruum skisofreeniline, ootamatu ja ebamugav. Palju räägitud terviklikust elukeskkonnast pole siin märkigi.“*

Kuigi linnaplaneerimises harmooniast rääkimine võib tunduda tõsine retro – liberalismi vitruviaanlik või siis modernistlik-autoritaarne kriitika, siis ometi võiksid ümbruskonna kujundamise otsused olla natuke alalhoidlikumad. Hea avalik ruum on ühine hüve, mis pole isetekkeline, vaid nagu õrn kultuurtaim, mida on vaja kasta ja kasida. Tartus Emajõe kaldal toimuv näitab, et arusaam majade mõjust meile ning ümbruskonnale on kehvapoolne. Anne kanali kaldale ei igatsetud kohalikku bürood, vaid rannahoonet; A-klassi kinnisvarast on tore teisi vaadata, aga kas linnaehituslikus plaanis on tegu ümbruskonda parendava täppipanekuga, on kaheldav. Kuna Autovabaduse puiestee ja tulevane liuväli on kiiduväärt ajutised ettevõtmised, täis head energiat, siis ootan, et ka alaliste hoonete, mis mõjutavad linlasi mõnda kohta vältima või seal rõõmuga jalutama, rajamine oleks targemalt suunatud.

* Merle Karro-Kalberg, Ka sina, Tartu?!. – Sirp 17. IV 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht