Alasti konflikt

Aleksander Jakovlev

Unustatud asjad. Me kaldume üha enam asendama reaalsust lingvistiliste konstruktsioonidega. Ühelt poolt on see muidugi teadusliku maailmakäsitluse tingimus. Sellest sünnivad ju kõik need suured ja uhked konstruktsioonid, mis valitsevad meie tegelikkusetaju ja toimivad tihtipeale üsna iseseisvalt – isegi loodusteaduste puhul. Suurem osa tööhüpoteese sobib üksteist asendama ja täiendama vastavalt sellele, kuidas nad paigutuvad alalhoidliku maailmakäsitluse ja end aina moderniseerivate teaduste vahele, moodustades nõnda teadmiste üldise konfiguratsiooni ja ühtlasi selle ülimalt labiilse ning kirju fragmentaariumi, mida me nimetame maailmaks. Teiselt poolt püsib teadmiste ruumi empiiriline korrastatus üha uuenevate lingvistiliste struktuuride ajajärgnevusel, osutudes lõppude lõpuks ka ajaloo sügavamaks põhjuseks, juhtides tänini meie kujutluskunsti ning kirjutades ette reeglid kõigele eksistentsiaalsele. Probleem tekib hetkel, mil sealt hakkab vastust otsima üha enam individualiseeruv inimlik maailmakogemus.

Nimelt jäävad isiklikud, aga jonnakad unistused, personaalne loominguvajadus ja armastustarve väljapoole teaduslikku maailmakirjeldust. Muu hulgas tähendab see, et erinevalt kõiksugu teadustest, mis põrkavad eemale kohe, kui kohtuvad millegi sellisega, millel puuduvad ratsionaalse teadvuse tunnused, on kunst ainus seda sorti teadliku eksistentsi vorm, mis püüab aina üle hüpata mõistuse ratsionaalsusest. Selle mõte on näha norme kandvate funktsioonide, reeglite koormusest sündinud konfliktide ja süsteemideks kujunenud tähenduste asemel seda, et süsteem (seega teadmine), reegel (selle rikkumine) ja norm (seega funktsioon) on üleüldse võimalikud. Vaevalt et see oleks üleni radikaalne, kui indiviid oma sooviga ei seisaks silmitsi maailmaga, mille olemuslikuks normiks on tema enese surm. Surm aga ongi põhjuseks inimese kahtlustele tema legitiimsusest, tehes võimalikuks idee elu normeeritavusest, mille surve kõigele inimlikult olulisele loob lõpuks olukorra, kus reegliks korrastatud norm omandab seaduse kuju. Ning lõpuks seal, kus teadused seiskuvad, ilmuvad need kolm kujundit või tõsiasja, mille vahendusel paljastab elu oma olemuse – soovi, surma ja reegli alasti konflikti – nende lõpututes vaikivates kordumistes.

Tähendus. Osutamaks arhitektuuri enda olemusest tulenevale tähenduskonfliktile, pöördugem antropoloogia poole. Just see teadus on suuteline nähtavale tooma need klotsid või elemendid, millest koosneb kogu inimlik olemine, nagu seda tunneb tänapäeva mõtlemiskultuur. (Foucault, „Sõnad ja asjad: humanitaarteaduste arheoloogia”/„Les Mots et les choses: Une archéologie des sciences humaines”, 1966). Nõnda paljastubki konflikti olemus Claude Lévi-Straussi strukturalismi pessimistlikus alatoonis, milles inimene jäägitult domineerib ja keda tsivilisatsioon on üha reetmas, et keskenduda oma „rekonstruktsioonile-ei-millekski, minetades samas igasuguse tähenduse … ja mis inimvaimu loomingusse puutub, siis see on tähenduslik ainult suhetes loova vaimu endaga ja kaob olematusse kohe kui [see] vaim lakkab olemast” (Claude Lévi-Strauss, „Nukker troopika”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2001). Sellele on vähe lisada. Eel-
öeldu osutub ka arhitektuurile fundamentaalseks kõlbeliseks imperatiiviks, lausa eksistentsiaalseks probleemiks. Nimelt saab maailm mingi tähenduse ainult loova indiviidi läbi ja materiaalne kultuur saab olemas olla ainult siis, kui arhitekt on kohal.

Kodanluse äng. XVIII sajandil omandab mainitud konflikt oma praktilise tähenduse, tuues eetikaprobleemid esile kõige eksistentsiaalse ulatuses ja paljuski just nimelt arhitektuuri kaudu. Seda viisil, mida me usume hästi tundvat, kuna need probleemid on oma muutumises ka tänapäeval enam-vähem samad. „Vabaduse, vendluse ja võrdsuse” loosungi all kokku saanud valgustusaegse ratsionalismi ja kodanluse kooselu üheks viljaks oli linna – ja planeerimisteooriate ning elamuehituse täielik uuenemine. Sellega kaasnes uimasevõitu kodanluse suurlinnakogemustest saadud sotsiaalne šokk, mis muutus Laugier’ naturalismi või Durand’i majade geomeetrilise vaikuse taustal permanentseks linnaängistuseks (Manfredo Tafuri, „Arhitektuur ja utoopia. Disain ja kapitalistlik areng”/„Progetto e utopia: Architettura e sviluppo capitalistico”, 1973). Ühtpidi oli selle põhjus muidugi arhitektuuri enda vahendite historistlik piiratus, mille esteetiliste struktuuride tähendus oli ammu kadunud, võttes lõpuks tähenduse ka linnakodanikult. Teistpidi oli linnast oma illusoorsete võimaluste ja luhtunud unistustega saanud lõputute võõrandumiste vabrik, rikkuste kuhjumispunkt ning tragöödiate toimumispaik – koguni lava, kus ka arhitektuur kaotas oma sõltumatuse ning arhitekti roll taandus tihtipeale ajalooliselt motiveeritud majandustegevuseks, hangudes ajalukku ja moodustades meile nii tuttava eetiliste probleemide sasipuntra. Niisiis, moodsa tragöödia kohaks on tänini linn, millest selline peenelt distantseerunud vaatleja nagu Baudelaire suurepäraselt aru sai. Walter Benjamin on kunagi märkinud, et distantseeritud täpsuse ja kergusega rahvamassis liikuv pariislasest flanöör (flâneur), nagu oli seda Baudelaire, esindabki metropoli kodaniku loomulikku käitumismudelit. Vahel näib koguni, et tänapäeva kunstid toimivad paljuski nagu suurlinn, sundides oma võõrandunud jüngreid ülerahvastatud kultuurireaalsuses ristlema, paljastades sedapuhku koguni kõlbluse enda säilimise probleemi üldisemas plaanis.

Pärast kunsti lõppu. Kunsti lõppu saab käsitleda peamiselt modernismikriitika prisma kaudu sellepärast, et vähemasti filosoofilise traditsioonina suutis modernism endasse mahutada ainult selle, mis oli kuidagi ratsionaalselt käsitletav ja nõnda paigutatav ka ajalukku kui keeleliselt korrastatav teadmine. Sellisena on kunst – vähemasti alates Cézanne’ist – väljaspool modernistliku käsitluse ulatuvust just seetõttu, et seesugune looming ei tuginenud enam kirjeldatavaile esteetilistele keskmeile, nii nagu seda on kirjeldanud Vasari või Gombrich. Nõnda, väljudes ajaloost, hakkas kunst toimima ka väljaspool modernistlikku korrastatust, süvenedes eelkõige enda olemusse. Arthur C. Danto on täheldanud ühes oma essees koguni, et kunsti lõpp, vähemasti sellisena, nagu me seda ajaloos tunneme, saabus momendil, mil kunst hakkas tegelema eneseanalüüsiga, filosoofilise refleksiooniga (Arthur C. Danto,  „Pärast kunsti lõppu. Nüüdiskunst ja ajaloo pale”/„After the End of Art: Contemporary Art and The Pale of History”, 1997). Kummalisel kombel osutus just selline kunst aga seda produktiivsemaks, mida kaugemale see ajaloolisest kunstitraditsioonist liikus, mida individualiseeritumaks läksid esteetilised vahendid ja filosoofilisemaks arutlused kunsti olemuse üle. Niisugune kunstitegemise viis suutis muuta kogu inimruumi väljanägemist üsna põhjalikult ja vist seniks, kuni see maailm veel üldse kestab. Tuues esmakordselt esile individuaalsete esteetiliste süsteemide rolli ja tähenduse, osutus abstraktsioonil põhinev arhitektuur eelkõige loova indiviidi manifestatsiooniks, mis mõtestas teisiti inimese ja ühiskonna suhted ja tõstis loova inimese olulisemaks, kui see eales oli olnud. Sellise arhitektuuri eetiline panoraam oli inimarengu kõlbelisest idealismist kantuna ometi haavatav ja asendus varsti arhitektuuri ja majanduse paratamatu seotuse tõttu hoopis muuga, nimelt postproduktiivse ajastu ühiskonnamudeliga. See kujundab tänapäeva inimese võimalikud elustsenaariumid ja loob „uue reaalsuse” kõlbelised mudelid, mis jäävad täiesti väljapoole igasuguseid võimalikke kultuuriparadigmasid. Sellise reaalsuse esimese kriisi tunnuseks on New York Timesis ilmunud nn X-põlvkonna eestkõneleja Steve Lohri artikkel, kus ta kõigepealt teatab, et tema põlvkonnal puuduvad üldse igasugused narratiivsed struktuurid oma elu tarvis. Pärast mõne sellise kirjeldamist sedastab ta, et „kõik elu narratiivid, need elukäigu kummitemplid, on läbikulunud” („Ei mingeid tööotsi enam härra Xile”/„No More McJobs for Mr. X”, New York Times 29. V 1994). Seejuures teeb eriti muret veel see, et meie ajalik kogemus – see ajasegment, milles me ela-
me – on muutumas üha ahtamaks ning meie mälu on õhukeseks kulunud nagu juhuslikult näppujuhtunud raamatukogu kataloogikaart. Selles fragmentaarses reaalsuses põrkuvad loova indiviidi huvid üha valusamini kõiksugu domineerivate doktriinide ja majandushuvide poolteadvusetu ajalikkusega, tõstes taas soovi, surma ja reegli aina korduva konflikti inimest nii halastamatult paljastavaks kultuuridilemmaks ning moodustades kõlbeliste probleemide peamise olemuse ka arhitektuuris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht