Aleksander Niine märgiline pärand Tallinna südalinnas

Tallinna kesklinnas pole nüüdisaegseid parke, läbimõeldud tänavaruumi ja puhkealasid just palju. Rävala puiesteel, kus pole läbivat liiklust, võiks luua midagi head ja toimivat.

ANDRES LEVALD

Eelmisel aastal tähistati Eesti maastiku­arhitektuuri grand old man’i Aleksander Niine (1910–1975) 110. sünniaastapäeva rahvusvahelise seminariga „Maastikuarhitektuuri väljakutsed kliimamuutustes“. Siinkohal tutvustan Aleksander Niine Tallinna südalinnas paikneva märgilise pärandi tekkelugu, olevikku ja tulevikku. Sellega seonduvad nii Tallinna avaliku rohelise linnaruumi tähendus ja väärtustamine kui ka tänavaruumi, inimeste ja linnavõimu suhted.

Aleksander Niine ja Tallinna südalinn. Aleksander Niine naasis Eestisse maastikuarhitekti diplomiga pärast kolmeaastast õpingut Readingi ülikoolis 1939. aastal. Euroopas oli aeg juba pingeline, kuid see oli alles algus. 1940. aasta keskel algas Eestis Nõukogude okupatsioon, mis asendus 1941. aastal Saksa omaga. 1944. aastal hõivas Eesti uuesti NSVLi vägi. Nii Narvale kui ka Tallinnale tekitati korvamatu kahju juba 1944. aasta märtsis, kui punakotkad pommitasid segi suure osa vanalinnast ja kesklinnast. Purustati nii hooned kui ka haljasalad.

Tallinnas oli toonase Heakorratrusti esmane sõjajärgne ülesanne hakata Aleksander Niine suunamisel varemeid matma ja hoonekalme siluma. Mulla ja taimestusega kaetud varemete keldreid näeme ja aimame Harju tänaval praegugi. Linna planeerivatel arhitektidel tuli nende varemete keskel ette näha tuleviku linnaruumi suundumused.

Roheline rist. Praeguse Rävala puiestee ümbruses olnud hoonestus oli Estonia puiesteest alates kvartalite kaupa täielikult hävinud. Kavandada tuli uued tänavad, hooned ja haljasalad. Planeeringu autor arhitekt Harald Arman ja maastikuarhitekt Aleksander Niine panid aastatel 1945 ja 1946 valminud generaalplaani ja 1949. aastal tehtud linna kultuurikeskuse kavandiga aluse ristikujulisele haljasalade süsteemile, nn rohelisele ristile.

Rohelise risti pikemana planeeritud osa algab Estonia teatri juurest Teatri väljakuga ja lõpeb 1953. aastal rajatud Lembitu pargiga. Lühema ristsuunalise osa moodustab Rävala puiestee (algselt Võidu bulvar, 1950. kuni 1991. aastani Lenini puiestee), piklik skväär, millel pidi olema linnakujunduses tähtis koht.

Maastikuarhitektuuriliselt kujunes roheline rist välja 1950. aastate algul, kui valmisid Teatri väljak, Lembitu park ja Rävala puiestee. Pseudoklassitsismi kaanonitele vastavalt paiknevad puud sirgetes ridades nii Teatri väljakul kui ka Rävala puiesteel, puude kõrgus oli mõeldud pügamisega hoida proportsioonis hoonete kõrgusega. Regulaarsust pidid rõhutama loomult korrapärase võrakujuga puud, pügatavad hekid ning lillepeenrad. Teatri väljaku külgedele ja Rävala puiestee äärde kavatseti püstitada haridus- ja teadushooned, praeguse välisministeeriumi hoone kohale kavandati Eesti NSV Teaduste Akadeemia hoonet.

Võimalik, et tänu viimase plaani nurjumisele saame praegu rääkida rohelise risti sümbolväärtustest rahvuslikus võtmes. Riias Moskva (Maskava) eeslinnas paikneva Läti NSV Teaduste Akadeemia 21 korrusega 107 meetri kõrguse peahoone eeskujuks on Moskva stalinistlikud kõrghooned. Seda isegi sellisel määral, et läti arhitektide kavandatud ja 1956. aastal pärast Stalini surma valminud hoonet peetakse kõige esinduslikumaks stalinistlikuks kõrghooneks väljaspool Moskvat. Tallinnas joonistasid eesti arhitektid veel 1954. aastal Viru väljakule võistlustööna ideoloogiat ülistavas vormikõnes Nõukogude Maja. Tegudeni õnneks ei jõutud. Stalinistlik elamu Tartu mnt 24 valmis aga 1957. aastal.

Teatri väljak. Tulen tagasi Tallinna rohelise risti haljasalade juurde. Teatri väljaku, mis kandis sel ajal Eesti Punaste Küttide väljaku nime, on kujundanud arhitekt Harald Arman ja maastikuarhitekt Aleksander Niine aastatel 1947–1949. See rajati koos Rävala puiestee skvääri ja Lembitu pargiga 1950. aastate alguses. Selle järgi pidi Estonia teatri ette rajatama eesväljak, mille keskel asub purskkaev. Väljak pidi jätkuma kitsama, 60 meetri laiuse esplanaadiga Rävala puiestee suunas. Üle ühe hektari suurune esplanaad kujunes välja pärast 1950. aastat, kui valmisid väljakut kahelt poolt ümbritsevad hooned. Klassikalisest esplanaadist erineb Teatri väljak aga teedevõrgu paigutuse poolest. Keskse piduliku tee asemel paikneb keskteljel ristkülikukujuline murupind, mis on piiratud läikiva tuhkpuu hekiga. Väljakut ilmestavad puude read, kus kasvavad nüüdseks umbes seitsekümmend aastat vanad läänepärnad. Kuna puudele pole tehtud kujunduslikku vormilõikust, on võrad kokku kasvanud ning mitmed puud hukkunud. Kagupoolne ots on kujundatud hariliku tamme kultivari „Fastigiata“ isendite ja läikiva tuhkpuu hekkide ning pinkidega puhkenurgaks. Mõned sammasjad tammed on hukkunud.

Lembitu park. Lembitu (algselt Akadeemia) park hõlmab Tallinna rohelise risti kagupoolse osa. Umbes ühel hektaril paiknev park on rajatud A. Lauteri (tollal Imanta) ja Lembitu tänava vahele regulaarstiilis haljastatud ruumina, mis pidi edaspidi ulatuma praeguse Liiva­laia tänavani. Märkimisväärsetest suurtest puudest tuleb märkida hariliku tamme kultivari „Cupressoides“, võimsat hobukastanit ja mägivahtrat. Jalgsi liikuja näeb siin ka teistele sõjajärgsetele Tallinna haljasaladele iseloomulikke võimsaid tüviksireleid.

Rävala puiestee. Rohelise risti põiktelje moodustab 50 meetri laiune Rävala puiestee, mis ulatub praegu Tartu maanteelt (algselt Maakri tänavast) Kentmanni tänavani. Olemuselt on Rävala puiestee skväär regulaarne haljasala, mis on kõigist neljast küljest tänavaga piiratud. Läänepärnade ridadest bulvarina kujundatud puiestee telgsümmeetriline planeering on alles, ka Aleksander Niine valitud istutusmaterjal on esinduslik. Skvääri ilmestavad pügatavad hekid, hariliku tamme püramiidsed kultivarid „Fastigiata“ ja hariliku jalaka kultivarid „Exoniensis“ ning sümmeetriliselt paigutatud lillepeenrad. Haljasribal Kentmanni tänava poolses osas on Niine kasvama jätnud ja ansamblisse liitnud põliseid puud seal enne Teist maailmasõda paiknenud kruntide hoovide ja aedade haljastusest. Neist vanim on umbes 170 aastat vana tamm.

Rävala puiestee skvääri tsentris paiknes 1950. aastast skulptor Nikolai Tomski kavandatud Lenini monument, mis teisaldati 1991. aastal. Keskosa tunneme praegu Islandi väljakuna. 2006. aastal sai Rävala puiestee skvääri idapoolne tipp Estonia teatri 100. aastapäevale pühendatud monumendi „Aja telg“, autoriteks skulptor Tiiu Kirsipuu ja arhitekt Üla Koppel. Eraldi paiknev monument pole aga puiestee haljastuse terviklahendusega liidetud.

Väärtused. Teatri väljak koos Rävala puiesteega on nii mõõtmetelt kui ka haljastusmaterjali valikult Tallinnas kõige esinduslikum 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses planeeritud ja enam-vähem terviklikult koos ümbritsevate hoonetega välja ehitatud tänavahaljastusega ruumiansambel. Tegemist on Tallinna linnakeskkonnas haruldase, kuid oma rajamisperioodile tüüpilise maastikuarhitektuuri teosega, millel on suur ajaloolis-kultuuriline väärtus. Tähenduselt võib seda võrrelda Helsingi esplanaadiga, vaatamata sellele, et viimase ajaloolised juured ulatuvad sügavamale. Kas ka kasutuselt?

Kasutaja vaade. Inimese üks põhiõigus on liikumisvabadus. Avalik ruum peab olema kõigile avatud ja ligipääsetav ja seal pakutavad teenused kättesaadavad ja kasutatavad. Rävala puiestee ja Teatri väljak ühendavad väga erinevaid siht- ja lähtepunkte: ühistranspordipeatusi, maapealseid, -aluseid ning korrusparklaid, kauplusi, salonge, raamatukogu, kõrg- ja muid koole, teatri-, kontserdi-, kino-, mängu- ja peosaale, monumente, valitsusasutusi ja büroosid, söögikohti, eluhooneid ja majutusasutusi.

Pidevuse põhimõtte kohaselt peavad liikumisteed olema katkematud ja takistusteta ning ühendatud sidusateks võrgustikeks, nii et nende kasutajad, s.o eelkõige jalakäijad, saavad südalinna välisruumis mõnusalt kulgeda, viibida, peatuda, puhata ja roheluse keskel rahulikult suhelda. Need on olulised väärtused.

Kui puu end keskkonnas hästi tunneb, sobib see ka inimesele. See on oluline indikaator. Puu ei liigu, küll aga inimene. Igale poole peavad saama minna ja kõigele ligi pääsema ka need, kes on lapsevankriga või ratastoolis, kuulevad või näevad kehvasti. Kas Rävala puiesteel on praegu need võimalused olemas, loodud, tagatud, hooldatud ning sobivas suhtes autoliiklusega? Milliseid liikumisviise võiks siin lisada, milliseid kammitseda? Millised on kasutajate hinnangud ja soovid? Sellekohaseid uuringuid ei ole teadaolevalt tehtud.

Milline on suurem pilt? Ajakohane ja asjakohase detailsusega üldplaneering puudub. Kas võtta aluseks kesklinna detailplaneerimise projekt 1956., 1981., 1984. aastast või võistlusprojektid 1989. aastast? Veel midagi? Midagi projektipõhist? Koostatav Kesklinna üldplaneering võiks olla üldine kokkulepe. Mõne põhimõttelise lahendusega näib aga olevat nii kiire, et ajakavasse ei mahu ka detailplaneeringu koostamine.

Miks küll, kui kavandatud muudatusega ei panda alust n-ö vana kooli läbimurdele, vaid see on mõeldud sealsetele elanikele, ruumi kasutajatele ja ühistranspordile? Tallinna kesklinnas pole just palju nüüdisaegseid parke, läbimõeldud tänavaruumi ja puhkealasid. Kuna Rävala puiesteel pole läbivat liiklust, võiks seal luua midagi head ja toimivat.

Kuidas edasi? Kas linna avalik ruum on rohkem olemise ja tegevuse ruum või (läbi)liikumise ruum? Nii küsib Tallinna linnapea ühes intervjuus ja vastab ise, et vaja on leida tasakaal. Südalinnas ja selle sõlmpunktides peaks olema rohkem jalakäijatele ja avalikkusele suunatud ruumi ning tänavad tuleks kavandada inimkesksete avalike rohekoridoridena. Milline on Rävala puiestee projekteerimistingimuste eesmärk, kas jalgtee, rattatee, autotee või bussi- ja trammikoridori rajamine? Või kõike seda? Milline peaks olema liikumisviiside vahekord? Kuidas tasakaalustatakse liiklejagruppide huvid ja jaotatakse nende vahel tänavaruum? Milline on kavandatava linnaruumi iseloom ja milliseid väärtusi see kannab? Kas maastikuarhitektuuri pärand on hoitud või eiratud?

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Tänavaruumi loomisel kaasa rääkida soovijatele ei saa vastata formaalse väitega, et tee või tänava ehituseks ei ole detailplaneeringut vaja. Detailplaneeringu koostamine suurt avalikku huvi pälviva rajatise püstitamiseks ei ole ainult hea tava, vaid see on vajalik ja nõutav! Mis võiks veel paremini väljendada avalikku huvi kui Rävala puiestee projekteerimistingimuste ümber toimuv?

On veel mõned lisavõimalused. Tõhus hea ruumilahenduse leidmise viis on korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Hästi korraldatud võistluse eeldus on kindel lähteülesanne ja selged planeeringust lähtuvad raamtingimused. Kui need puuduvad, ei ole tulemused võrreldavad. Võimaluse järele mõelda annaks aga näiteks Rävala puiesteest suveks pealinna autovaba puiestee tegemine. Seitsme aasta eest Tallinnas tehtud Mere puiestee eksperiment ei pööranud küll mõtteviisi, kuid seoses eelmisel aastal Tartus tehtuga on lootust, et tasakaalustatud ruumilahenduse leidmisel hakatakse edaspidi eri mõtteviisidega arvestama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht