Aleksandr Wladovsky, ehituskunstnik ja tallinlane

Tuntakse küll mõnd Wladovsky maja ning tema eesti arhitektide maitsemeelega põrkunud kosmopoliitset dekoratiivset laadi, ent nüüd saab temast rohkem teada.

KARIN PAULUS

Näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ Tallinna vene muuseumis. Kuraator Deniss Jatsenko, kunstnik-kujundaja Jekaterina Poltavets. Avatud kuni 10. III 2024.

Tallinna vene muuseum on algatanud vahva näituste sarja „Minu Tallinn“, mis tutvustab linna arenguloos oluliste inimeste loomingulist pärandit. Avaüritusel portreteeritu on kuldne valik. Aleksandr Wladovsky (1876 Peterburi –1950 Tallinn) oli Eestis tegutsenud poola-vene päritolu arhitekt, kes oli ka kunstnik ning võttis sõnaka inimesena arhitektuuriteemadel arutadagi. Need on kolm elevanti, millele näitus toetub. Tema olulistest hoonetest võiks arhitektuurisõber kindlasti ise vaatama minna meie juugendpärli, Kreenholmi kavandatud haiglat (1913), ning praegu motomuuseumina tegutsevat uhket Ellamaa elektrijaama Turbas (1923).

Näituse kuraator on Deniss Jatsenko, kelle elutee on kulgenud mõneti nagu Wladovskyl: temagi on Piiterist pärit, töötanud Narvas ja jõudnud nüüd Tallinna. Wladovsky puhul teatakse küll mõnd tema tuntumat maja ning ka seda, et värvika kuju kosmopoliitne dekoratiivne laad põrkus paljude eesti arhitektide maitsemeelega, ent nüüd saab temast rohkem teada.

Hoolimata sellest, et arhitekti loomelaad on soliidne ja kohati pidulik, on Jekaterina Poltavetsi näitusekujundus sõbralik, annab piltlikult võimaluse Wladovskyl nööbist kinni võtta. Värvigammas sekundeerib valdavalt mustvalgetele fotodele roosa, mis harmoneerub kenasti nimikangelase ajalooga dialoogis loominguga. Esimeses saalis jookseb piki seina teksti ja piltidega pikitud ajatelg. Juurde on lisatud arhitekti kunstiteosed, kus tuleb välja klassikaline-romantiline laad. Keset ruumi troonib Viini toolidega ääristatud laud, millel projektide koopiad, mida saab igaüks ise lehitseda. Istet võttes saab vaadata aga projektialbumit. Erakordselt põneva info leiab suure postkaardi seest. Nimelt tutvustab sellel arhitektuuriajaloolane ja ajakirjanik, Venemaalt pagenud ning praegu ajalehes Delovõje Vedomosti töötav Aleksei Šiškin Wladovsky õpingukaaslasi. Benois’ meistriklassis tudeeris näiteks Aleksandr Tamanjan, edaspidi Armeenia juhtivaid arhitekte, Jerevani linna põhiplaani ja võtmeehitiste, nagu ooperi- ja balletiteater ning valitsushoone, autor. Vladimir Štšuko oli aga omamoodi stalinistliku monumentaalstiili guru, kelle kohta selgub näitusel, et ta „projekteeris nii üksikuid hooneid kui ka terveid komplekse Moskvas, Leningradis, Sotšis, Kiievis, Suhhumis ja teistes linnades“. Tema ehk kõige kuulsam teos on aga Lenini-nimeline raamatukogu Moskvas mõnesaja meetri kaugusel kremli tornidest. End osava neostiilide meistrina näidanud Nikolai Lanceray vahistati seevastu 1931. aastal ning saadeti tööle konstrueerimis-tehnilisse eribüroosse, kus ta projekteeris sunniviisiliselt kremlis „NKVD rahvakomissari kabinetis n-ö suurte majade fassaade: NKVD peakontorid Leningradis, elumajad tšekistidele. Lanceray suri 1942. aastal vangla haiglas Saratovis“.

Ekspositsioon annab mõista, et kuraator ongi soovinud näidata Wladovsky tegutsemist laiemas erialases ning kultuuriloolises kontsekstis. Näituse meeskonna üle piiride ulatuvad kultuurikontaktid on võimaldanud välja tuua Peterburi perioodi huvitavaid tõikasid. Näiteks on ühes vitriinis erakogust pärit klaastellised, mida arhitekt kasutas Peterburis Bezobrazova häärberi puhul (1907).

Suurt abi on saadud Andrei Ponomarjovi mammutformaadis (432 lk) uurimusest „Arhitekt-kunstnik Aleksandr Ignatjevitš Wladovsky. Materjale loomingulise biograafia juurde“ (2018)*, mis toetub suuresti arhitekti projektialbumile.

Wladovskyt käsitlenud professor Mart Kalmu juhatusel jõudis välja­panekule sõjaminister Johan Laidonerile tehtud massiivne kapp (alles on ka 1922. aasta kavand), mis oli seisnud sealsamas lähedal, Tallinna Linnateatris.

Teises saalis saab vaataja näppu võtta tahvlikesed, kus on peal Wladovsky Tallinna tehtud majad, mille asukoht näidatakse kätte ka kaardil. Muuseum panustab nii külastajate ergutamisse, sest üldiselt häbeneb kombekas inimene näitusel eksponaatidele kätt külge panna.

Wladovsky tööde hulka kuuluvad paljud eri stiilis elamud. On nii juugendhistoritsismi, neostiilide segu, funtsionalismi hõngu kui ka art déco’d. Joonistub välja, et arhitekt on tabanud hästi konteksti ning tellija hinge. Nii on ta näiteks ülima delikaatsusega lahendanud Kadrioru lossi banketisaali juurdeehituse, mida võiks ilma eelteadmiseta pidada ka Peeter I aegseks.

Elamute kõrval on praegugi Tallinnas mitmeid hooneid, millele tasub tähelepanu pöörata, näiteks sõjaväehaigla ning Kalma (s.o Kalamaja) saun.

Võib lisada aktuaalsena tunduva tõiga, et 1926. aastal oli andekas arhitekt sunnitud lahkuma sõjaväe varustusvalitsuse ehitutööde osakonna vanemjuhi kohalt, kuna ta ei suutnud sooritada eesti keele kirjalikku eksamit.

Omaette tahuna avaneb publitsistika, mille vallas oli Wladovsky samuti virk. Kui juurde uurida, mida ta siis täpsemalt kirjutas ning mida räägiti temast endast, leiab okkalise arvamusvahetuse. Arhitektina silmapaistmatuks jäänud, ent suurepärase kriitikuna mitmes vallas esile tõusnud ja funktsionalismi armastanud Hanno Kompusele jäi Wladovsky looming täiesti võõraks. 1935. aastal kirjutab ta: „Lähtub ta ju paberist ja mitte kivist, arabeskist aga mitte konstruktsioonist. Ta tegevusväljaks pole ehitusplats vaid arhiiv. Ta fassaadi võlu tuletub mingist ja mitte tõelisest põskede punast. Kosmeetiline on see arhitektuur ja seepärast esteetiliselt ebahügieeniline.“

Seevastu ajakirjas Kaunis Kodu (1937, nr 4) arvab Wladovsky risti vastupidi ja ütleb, et modernism on sageli liialt ühekülgne ning inseneride tehtud majad on pigem ehitusmehaanika ja tollase mehaanilise elu tooted. Ta mainib kehva näitena kõrghooneid, millel puuduvad tema meelest vähesedki kunstilisuse ja esteetilisuse tunnused, ning nende ümbrus meenutavat kasarmu ja vangimaja territooriumi. Vahest on tal veidi õigus ka praegu: „Inseneri-konstruktiivne osa ehitustes täieneb ja muutub säärase kiire tempoga, et arhitektid ei jõua välja töötada uusi vorme, mis vastaksid uutele konstruktsioonidele ja materjalidele, milledest ehitatakse kaasaegseid maju. Seetõttu kõik uusimad arhitektuursed vormid, mis kiirel käel välja töötatud, on ääretult ebatäiuslikud ja mõnikord oma originaalsuse tõttu võivad lähemal ajal osutuda isegi naiivseiks.“ Varem oli Wladovsky hambusse võtnud näiteks meie riigikogu hoone.

Näituse satelliit on tänuväärselt avatud Vene teatris, mis teatavasti oli algselt omalaadne meelelahutuskeskus kinoteatri ning restoran-kabareega. Viimase, mis kandis peenutsevat nime Dancing-Palace Gloria, kujundas Wladovsky. Pärast aastaid üsna algupärases vaimus lustimist on teater need mitte just kõige paremas seisus ruumid oma käsutusse saanud ja seal asub uus eksperimentaalsaal Ring. Kuigi keerlevat põrandat tantsupaaridele pole seal enam ammu, siis üldine esteetika on oma efektsuse tõttu õnneks ajale vastu pidanud. Praegu näidatakse soklikorruse ruume ekskursioonide käigus. Wladovsky kaunite kavandite koopiad on väljas aga siiski jalutusalal ning meelitavad teatripubliku loodetavasti ka muuseumisse.

Muuseum plaanib huviretki ning muidu üritusi, seetõttu tasub näituste kõrval väisata ka muuseumi kodulehte. Kui nüüd veel eestikeelse Wladovsky kataloogi või mõne muu käsitluse siia kõrvale saaks, oleks põhjust veelgi suuremaks rahuloluks. Õnneks on seegi plaanis. Arhitekti pärand väärib mäletamist!

* Loe uurimuse „Архитектор-художник Александр Игнатьевич Владовский: материалы к творческой биографии“ kohta lähemalt Aurika Meimre, Irina Belobrovtseva, Renessansiajastu mõõtmetega arhitekt. – Sirp 20. VII 2018.