Ambivalentne ruum ja sõltumatu linnahall

Kuraatoritel on õnnestunud sel suvel avada suletud linnahalli uksed ning luua suurepärane sümbioos ruumi, nüüdisaegse kunsti ja rohkearvuliste külastajate vahel.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Näitus „Kaduvik“ kuni 10. IX 2023 Tallinna Linnahallis. Kuraatorid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde. Osalevad Lithic Alliance, Isabelle Andriessen, Vanessa Billy, Dora Budor, Cyprien Gaillard, Liisa Hirsch, Edith Karlson, Anu Pennanen, Anna Škodenko, P. Staff, Félix González-Torres, Ingel Vaikla, Barbezat-Villetard.

Linnahalli hämaras fuajees on seis sama kui 11 aastat tagasi, tumedad veelombid peegeldavad salapäraselt ruumi seisukorda. Suurtest vett koguvatest anumatest moodustuvad omanäolised kompositsioonid avaral vaateväljal. Peegeldused, tuttavad ruumielemendid, sealhulgas nende puudumine, näiteks elektrooniline numbrikell. Valvsad, kuid ebamaised hiigelmaod¹ juhivad liikujat ruumis, mille mõõtkava on muljet avaldav. Kaugusest läheneb tuttavlikult majavalvur Peeter, kes teeb oma igapäevaseid valvekordi hämaras majas. Ta on valmis jagama linnahalli viimaseid uudiseid ja arutama jätkuvalt maja saatuse üle. Peetri sõnul on tema töögraafik tehtud küll aastaks, kuid see jätkub aegade lõpuni² …

Valgus ja vari mängivad läbi tuhmunud ja plaasterdatud aknaklaaside, kust tulvab sisse madala sügispäikese merelist sillerdust. Juba linnahalli trepistikul on tajutav teatav vabadus ja intriig, kohtuvad hingematvalt kaunis vaade horisondile, linnale ja grafitiga kaetud paefassaadile. On näha ja tunda, kuidas (noored) inimesed oskavad siinset kureerimata linnaruumi nautida.

Dialoog

Kas käes on linnahalli parimad päevad? Kõiki, keda tõmbab uhke hoone hüljatus, saavad nina sisse pista muidu suletud maja maagilisse ruumi, lisaks kuulsate maailmanimede ja Eesti kunstnike loomingusse. Linnahallis on tundliku sotsiaalse närviga näitus, mida külastab iga päev üle neljasaja, parimatel päevadel koguni rohkem kui tuhat inimest. Ilmselt ei ole tegu vaid kunstipubliku aktiivse huviga, pigem meelitab ligi maja, mille endist hiilgust võimendavad installatsioonid.

Iga näitus on dialoog publikuga, siinsel juhul suhtlevad eelkõige ruum ja kunstiteosed. Kuraatorid on loonud ajutise võimaluse kaardistada suurejoonelist hüljatud interjööri, millest osa jääb varjatuks, nagu 4500 istekohaga saal, kus on hiidgobelään³, 0-korruse lavateenindusruumid, jäähall … Külastaja saab kulgeda linnahalli avarustes taskulambi ja hoone põhiplaaniga ning otsida kunstiobjekte ruumis, kus puuduvad levinud efektsed valguslahendused. Valitseb kuraatorite neo-neoliberalistlik hoiak, vaataja ei pea teadma kuulsaid näitusel osalejaid, pigem vastu võtma puhtisikliku uue kogemuse või nostalgilise äratundmise juba tuttavlikust ruumist. Kulgemise käigus mõistab vaataja oma rolli: ruumiga suhestumine kajastub rohketes ühismeedia postitustes.

Kuidas uurida kunsti ja avalikkuse suhteid ambivalentses, kiires ja muutuvas ühiskonnas, ruumis ja ajas? „Kaduviku“ näitus elavdab aja tunnetust, apelleerib mälu ja kogemuse kaudu ka emotsionaalsele ja sotsiaalsele. Linnahallis on kasutatud maagilisi kohapõhiseid võtteid, mis reageerivad ruumile ja avanevad tähelepanelikul vaatlusel, ühtlasi avarduvad ruumi tajumise võimalused. Iga poole tunni järel tulvab linnahalli kuulsate garderoobinagide kohalt laest võimas pahmakas pihustatud veeauru, mis võimendab hoone mikrokliimat ja mängib piiridega sise- ja välis-, nähtava ja nähtamatu ruumi vahel.⁴

Sümmeetrilise põhiplaaniga hoone teises tiivas on nagide hiigelala üle võtnud kohalikust kivistunud rusust ja liivast loodud parasiidid. Muljet avaldab tundlik lähenemine interjööri elementidele, nagu linnahalli roheline metallprofiil-ripplagi, mille osa detaile on eemaldatud, et välja valgustada varjatud laekonstruktsioon.⁵ Fuajees asuvas kümnete valamutega tualettruumis linastub film XX sajandi utoopilistest püüdlustest – selle vaataja kantakse flanöörina läbi lummavate tantsuliste heli- ja linnamaastike Belgradist Pariisi, Peterburist Kiievi eeslinna Desnjanski mahajäetud elamukompleksi. Filmi kannab intensiivne ja plahvatuslik häving, mida omakorda duubeldab tualeti peegelsein.⁶ Mitmeid varem sündinud kunstiteoseid on eksponeeritud hoopis teises kontekstis Veneetsia kunstibiennaalidel, New Yorgi muuseumis MoMa PS1s, Pariisi George Pompidou keskuses jm.

Vaikimise hääl

Kõrvalepõikena viitan aktuaalsele Kumu näitusele „Futuromarennia. Ukraina ja avangard“ (avatud kuni 10. IX), kust saab põgusa sissevaate konstruktivistlikusse arhitektuuri, aega, mil projekteeriti nn sotsialismiehitajate linnu, mis kerkisid hiiglaslike tööstuskomplekside juurde, et hõlbustada linnaelanike igapäevaelu ja integreerida see tootmisprotsessidesse.⁷ Harkivi Muusikaliste Massietenduste Teatri rekonstrueerimisprojektist on näitusel esitatud 3D-versioon, hoonest on säilinud vaid joonised, see jäigi ehitamata, sest Harkiv kaotas pealinna staatuse. Visioon nn totaalsest, 4500 külastajaga teatrist sündis arhitektuurikonkursi tulemusel, millest võttis osa ka Bauhausi asutaja Walter Gropius.

Võiduprojekt paisus 6000 külastajani, interjöör oli lahendatud tervikmahuna, kust saavad läbi liikuda nii rongkäigud kui ka veoautod.⁸ Paralleeli hiidhoone toimimise algidee ja paar põlvkonda hilisema linnahalliga on lihtne tõmmata. Brutaalse arhitektuuri näiteid võib leida kõikjalt maailmast, kus omaaegne rahvarohkus on nüüdseks kokku kuivanud. Kahjuks hävib Harkivi nn konstruktivismilaboris sündinu kestvas sõjalises agressioonis.

Kas Tallinnal oleks aeg linlastele tagasi anda omaaegne maamärk?⁹ Linnahalli ja nõukogudeaegse modernismipärandi saatusega tegelesime Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis 2012. aastal,¹⁰ kui nii hüljatus kui ka mälupildid elavast linnahallist olid alles suhteliselt värsked. Veneetsiasse rändasid linnahalli omaaegsed interjööri- ja sisustusdetailid, mis kõnetasid publikut seal ja on jätkuvalt sama nukras seisus nüüd siin.

Mida linnahalliga teha? Lammutada? Unustada? Uinutada? Rekonstrueerida? Vaikimise hääl on väga tugev, linnakodanikule võib linnahalli praegune seis jätta mulje, et see on uus normaalsus. Olemata ehitusekspert, olen arvamusel, et muinsuskaitse all oleva hoone füüsilise kehandi hoidmine vajab ilmselgelt enam sekkumist. Hoone seisundit on palju analüüsitud, uut visiooni on aidanud luua mitu arhitektuuribürood. Valulisim teema on jätkuvalt saali ümberehitamise võimalikkus loomuliku akustikaga saaliks.¹¹ Aasta alguses arutasid arhitektid arhitektuurimuuseumis Estonia ooperiteatri šansside üle.¹² Linnahalli madal ruum seab sellel otstarbel kasutamisele piirid. See annab alust edasi mõelda, mida me tegelikult vajame.

Kultuurisündmuste magnet

Vettpidava lahenduse leidmiseni on linnahalli vahekasutuse väljavaated aga tunduvalt inspireerivamad. Vaadake enda ümber! Nüüdisaegne postindustriaalne linnaruum on täis algse funktsiooni minetanud ehitisi, kuhu on kolinud näiteks kunstriresidentuurid, kus kureeritakse näitusi, mis inspireeruvad kohalikust keskkonnast, kaasahaaravad installatsioonid sünnivad kohapealsetest mõttekäikudest. Tulemuseks on uurimuslikud ja meelelised kogemused.

Firenze endisesse tubakamanufaktuuri on rajatud elamukompleks, söögikohad, NAM (Not A Museum) kureerib kunstiresidentuuri ja näitusetegevust, mis hoiab üleval ärksat piirkondlikku huvi. Vahekasutuse hiilgavad näited on lõunanaabrite kunstibiennaal „Riboca“, kus näitusepaikadeks on hõivatud vägagi mitmesugused ruumid: tehasehooned, koolimajad, korterid. Lätlaste aastanäitus „Survival Kit 13“ toimus möödunud aastal Riia südalinna endises pangahoones, sel aastal aga pealinna turul. Värske Helsingi biennaal kolis lähikonnas asuvale väikesaarele, mis pakub ohtralt võimalusi kunstnikele ja väljavaateid publikule avastada kunsti ja militaarpärandi koostoimimist. Tallinna tühja kunstihoone vallutas kevadel kunstiakadeemia „Tase“ näitus, mille kujunduskontseptsioon¹³ oli üles ehitatud kunstihoone ateljeekorteritele ja kunstnike esiletoomisele. Samas on toimunud Eesti muusika ja teatriakadeemia ning „SAAL biennaali“ kaasahaaravad etenduskunstnike ülesastumised jms.

Linnahalli suhtes on jätkuvalt terav tähelepanu nii „Manifesta“ biennaali kuraatoritel kui ka muudel nimekatel huvilistel. Nad on siiski olnud sunnitud oma plaanidest loobuma maja kehva olukorra ja komplitseeritud haldamistava tõttu. Kunsti- ja ruumivaldkonna suursündmus muudaks linnahalli atraktiivseks sihtpunktiks rahvusvahelisele publikule. „Teneti“ filmivõteteks korrastati üht-teist, kuid need olid väga ajutised pidepunktid. Maja on pärast Christopher Nolani filmi edasi lagunenud. Viimased muinsuskaitse eritingimused lubavad mälestist muuta nii, et on võimalik hoonet elustada, väärtustada, ümbermõtestada ning ajutiselt kasutusele võtta ja sellest lähtuvalt parandada, kohendada, nautida.¹⁴

Arhitektuuri ja kunsti taustaga kuraatoritel on õnnestunud sel suvel avada suletud linnahalli uksed ning luua ruumi, nimekate nüüdisaegsete kunstnike ja rohkearvulise publiku vahel suurepärane sümbioos, kus üks võimendab teist. Linnahall võiks olla kultuurisfääri ajutine sündmuspaik. Kohtumiseni TABil, PÖFFil, FOKU-l, Artishokil, graafikatriennaalil, kirjandusfestivalil! Oodatud on nii tallinlased kui ka palju kaugemalt tulijad!

1 Edith Karlson, „Õed“, 2019.

2 Ingel Vaikla dokumentaalfilm „Majavalvur“, 2015.

3 Enn Põldroos, gobelääneesriie „Inimeste elu“ (10 × 48,6 m), 1985.

4 Prantsuse-Šveitsi duo Camille Villetard ja Matthieu Barbezat, „Ilmastikumuutus“, 2023.

5 Zürichi-Brüsseli rühmitus Lithic Alliance, „Hilinejad“, 2023.

6 Linnahalliga samal aastal sündinud Brüsselis töötav prantsuse kunstnik Cyprien Galliard, „Desnjanski rajoon“, 2007.

7 Näituse kuraatorid Olha Melnõk, Ihor Oksametnõi, Viktoria Velõtško.

8 Projekti autorid vennad Viktor, Aleksandr ja Leonid Vesnin.

9 Linnahalli (1980) arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe; sisearhitektid Ülo Sirp ja Mariann Hakk.

10 Kui pikk on ühe maja elu? – Kuraator Tüüne-Kristin Vaikla. Ekspositsiooni autorid Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak ja Veronika Valk.

11 Vestlusringid Jaapani akustiku Yasuhisa Toyota, dirigent Neeme Järvi jt-ga (2015). Linnahalli mahulised analüüsid on koostanud Allianss Arhitektid (2016) ja Stuudio Tallinn (2020).

12 (H)ARUTUS: Kuhu mahub Estonia?, 2023.

13 Kujunduskontseptsioon Kaisa Maasik ja Johannes Luik.

14 Liivi Künnapu, Muinsuskaitse eritingimused Tallinnas, Mere pst 20, Tallinna linnahalli restaureerimiseks ning osaliseks ümberehitamiseks, 2016. Tellija Tallinna Linnahalli AS.