Ankur hoiab elu paigas

Avalikel asutustel on võimalus kujuneda kohaliku elu edendajateks, kui koostöö elanike, koolide, raamatukogude, kirikute jm asutuste vahel on hea.

KAIRI TILGA

Kujutage ette ühte paneelmajade vahel asuvat koolimaja, mille köögis käib õhtutundidel ja nädalavahetustel tippkoka juhendamisel restoranivääriliste roogade valmistamine. Tuntust kogunud sotsiaalsel ettevõttel on juba päris palju kliente, kes hindavad selle toidu lugu ja tellivad kooliköögis tehtut kodustele pidulaudadele. Osa tulust jagatakse kooliga. Ettevõte pakub ka kooliõpilastele ja soovijatele toiduainete ülejääkidest toiduvalmistamise töötubasid, seisab toiduraiskamise vastu ja väärtustab kohalikku toorainet. Pärast koolipäeva muidu jõude seisev täisvarustusega köök on rakendatud kohalike elanike teenistusse, annab koolile uue hingamise ning võimaluse veidi lisaraha teenida.

Kas ulme? Mitte päris. Seda laadi koolide n-ö hõivamisest kuuleb aina enam. Näiteks asutati hiljuti Yorki linnas Inglismaal School Kitcheni nimeline ettevõte, mille tegutsemismudeli väljatöötamisel lähtuti just sellisest sümbiootilisest suhtest piirkonna koolidega.

Kui ühe kooli võimalustest saavad osa ka piirkonna elanikud, näiteks avatakse neile staadion, võimla, söökla, aula või tööõpetuseklass ettevõtluseks, trennideks, töötubadeks, koolitusteks ja kokkusaamisteks, võidab sellest kogu piirkond. Kohalikud saavad kodu lähedal juurdepääsu sportimis- ja enesearendusvõimalustele ning koolist saab koht, mis pulbitseb elust ka pärast õppepäeva. Selline kool on rohkem kui lihtsalt kool. See on ankurasutus, kus saavad kokku piirkonna elanikud. Sellised paigad aitavad kaasa sotsiaalse sidususe, paigatunde ja heaolu kujunemisele.

Kogukondade arendamisest räägitakse veel vähe. Eks see ole mõistetav, kuna nii akadeemilises kui ka eriala mõttes on valdkond uus, kogukonna arendaja on päris värske amet. Olgu kohe öeldud, et kogukond ja kogukondade arendamine ei tähenda vaid rohujuure tasandil külaliikumist ega ka elukeskkonna arengut tagant tõukavat, tihtipeale millelegi reageerivat ruumiaktivismi. Praegu käsitletakse akadeemilises ringkonnas kogukonna arendamist avaralt ning see hõlmab elukeskkonna planeerimist, sotsiaaltööd, rohepööret ja riigikaitsetki.

Kriisiolukorras on kogukond aina olulisem, sest inimesed, kes tegutsevad koos, tagavad ka ühiskonna parema kohanemise ja raskustega toimetuleku. Koostoimimist soodustab ruum, ühis- ja huvitegevus, tähenduslik suhtlus, üksteise austamine, märkamine ja abistamine. Viimatises Eesti inimarengu aruandes toovad teadlased välja, et just kogukondlik seotus, sh naabrite tundmine, on oluline osa sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest.¹ Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb või kaob, siis väheneb ka heaolu ning suureneb vaimse tervise probleemide tekkimise võimalus. Lisaks on see usaldamatuse ja polariseerumise kasvulava.

Tänavu maikuus külastab Eestit maailmakuulus kogukondade arendamise eestkõneleja, iirlane Cormac Russell, kes on aidanud nihutada arusaamu ja tõekspidamisi paljudes omavalitsustes ja kogukondades üle ilma. Ta kordab pidevalt, et keskenduda tuleb tugevusele ehk ressursile, mitte sellele, mis on valesti: „Focus what’s strong not what’s wrong“.²

Raamatus „Connected community“ ehk „Ühendatud kogukond“³ räägib Russell kuuest ressurssist, mis igas piirkonnas olemas: inimesed koos oskuste ja annetega, seltsid/vabaühendused, ankurasutused, ehitatud ja looduslik avalik ruum, ettevõtlus ning lood.

Ankurasutused

Vajadus leida aina keerulisemas maailmas aina keerulisematele probleemidele lahendus just kohalikul tasandil on rambi­valgusse asetanud asutused, mis kuuluvad igapäevaelu juurde. Paari­kümne aasta eest (2000. aastate alguses) hakati teatud omadustega avalikke asutusi nimetama ankurasutusteks, kus kasutatakse ressursse – hoone, maa, töötajad, oskused, aeg või raha – põhi­tegevuse kõrval ka kohaliku elu edendamiseks ja kogukonna võimestamiseks.⁴

Kuigi definitsioonis pole suudetud kokku leppida, on teadlased ühel meelel ankurasutuse nelja põhitunnuse osas. Esiteks, paiksus: kindel asukoht on kõige olulisem ankurasutuse tunnus. Sellistel asutustel on näiteks kinnisvara, taristu, hoov, maa jms. See võimaldab pikka aega panustada kohalikku majandusse (töökohad), aga ka paigaloomesse ja avaliku ruumi kvaliteeti.

Teiseks, staatus: ankrud on pigem mittetulunduslikud avalikud asutused. Mittetulunduslik avalik sektor teenindab inimesi päevast päeva, loob paremat ühiskonda ja keskkonda ning võimestab inimesi ja perekondi. Avalik staatus tagab ka suurema usaldusväärsuse.

Kolmandaks, suurus ja mõju: ankruteks võivad olla nii suured kui ka väikesed asutused. Näiteks haiglad või ülikoolid, mis loovad töökohti, soodustavad ettevõtlust, teenuste ja kaupade tarbimist ning mõjutavad majandust. Suhteid aitavad luua ja inimesi kokku tuua ka väiksemad asutused, näiteks raamatukogud.

Neljandaks, missioon: soov teha rohkem, kui põhitegevus ette näeb, ehk olla rohkem näoga kohalike inimeste poole ja panustada piirkonna arengusse.

Iga avalik asutus ei ole automaatselt ankur. Ankruks saamiseks on esmalt vaja mõista selle suurt rolli: peab olema valmis kasutama oma ressursse (taristu, töötajad, raha, aeg jms) ühiskonna probleemide lahendamiseks. See eeldab juhtimisotsust ja väljakujunenud organisatsioonikultuuri. Oluline on seejuures teadvustada, et ankurasutuse põhitegevus ei ole kogukonna loomine ja arendamine. Asutused on pigem toetajad ja võimaldajad, näiteks pakkudes tegutsemiskohta neile, kes seda vajavad. Ankruteks võivad olla nt koolid, ülikoolid, haiglad, raamatukogud, muuseumid, kirikud jms asutused.

Koolid

Artikli alguses avasin ühe tavalise linnakooli potentsiaali, kuidas panustada piirkonna elanike heaolusse ja sidususse. Toon ka teise näite: palavalt armastatud Metsküla kool. Selle kohta on öeldud, et see on liim, mis hoiab kogukonda koos: see pole lihtsalt haridusasutus, vaid kogukonna kese. Mitmed uued riigigümnaasiumid püüdlevad kogukonna suhete edendamise poole. Loodetavasti saavad neist sellega meie haridusmaastikul teerajajad. Äsja avatud Narva eesti riigigümnaasiumi moto on olla kogukonda ühendav kodu ehk soovitakse olla rohkem kui lihtsalt kool. Lisaks õpetajaskonnale on palgal ka kogukonnasuhete juht, kelle kaasabil püüeldakse just nimelt selle poole, et jagada ressurssi – ilusat hoonet koos suurepäraste tingimustega – ja saavutada naabritega sügavam side. Sellisest koolist võidab linn ja ka riik.

Haiglad ja terviseasutused

See, kuidas haiglad või perearstikeskused saavad kogukonnas kandvama rolli võtta, on Eestis veel suhteliselt avastamata maa. Ennast ankrutena mõtestavad terviseasutused toimetavad ka väljaspool oma ruume, sest mõistetakse, et ravimiseks ei piisa headest tingimustest haiglas, vaid tervenemiseks ja terveks jäämiseks on oluline ka füüsiline ja sotsiaalne keskkond, kus patsiendid elavad. Põnevad koostöövormid ja ettevõtmised soodustavad keskendumist haiguste ennetusele ja varajasele märkamisele. Peale klassikalistele näidete, nagu mobiilsed kliinikud või ratastel nõustamiskabinetid, annab eeskuju Inglismaal aina populaarsem roheretsepti väljakirjutamine ehk soovitus tegeleda linnaaiandusega.⁵ Tervishoiuasutuse ja kogukonnaaia koostöö korral saavad arstid teatud juhtudel tabletipurgi asemel soovitada hoopis näpud mulda pista. Kogukonnaaed ei asenda arste ja tablette, kuid täiendab ravi. Tähenduslik tegutsemine ja kuskile kuulumine võivad positiivselt mõjuda ja aitavad inimesel terveneda.

Raamatukogud

Praxise hiljutine analüüs toob välja, et Eesti raamatukogude potentsiaal on riigi ja kohaliku elu arendamisel kasutamata.⁶ See pole vaid Eesti mure. USA sotsioloog Eric Klinenberg nimetab just raamatukogusid avalikest institutsioonidest kõige alahinnatumateks. Ta tunneb muret, et raamatukogude sulgemine ja nende arendamata jätmine võib muuta niigi haprad sotsiaalsed suhted veelgi hapramaks. Ta toob välja, et raamatukogu pole vaid raamatute tasuta lugemise ja laenutamise koht. Üksinda elavad eakad leiavad seal tihti seltsi, seal tegeletakse lastega, kelle vanemad on tööl, ja aidatakse immigrantidel uue keelekeskkonnaga kohaneda. See on koht, kuhu on alati oodatud ka keskmisest väiksema sissetulekuga elanikud, kodutud ja noored.⁷

Raamatukogul on palju pakkuda. Neutraalse kokkusaamisruumi üleüldise vähesuse juures on raamatukogust saanud hindamatu väärtusega turvaline tasuta koht, kus kohtuda ja suhelda. Hiljuti kirjutas Guardian lootusrikkalt, et Z-põlvkond taasavastab USAs raamatukogu hüvesid.⁸ Ühest küljest kannustab seda noorte igatsus autentse ja turvalise füüsilise keskkonna järele, aga ka väärtused, mida raamatukogud esindavad, ning võimalus suhelda.

Turvalise ja toetava keskkonnana ei saa raamatukogude rolli laste ja noorte elus alahinnata. Lapsed, kes trennis ei käi või ei taha pärast kooli koju minna, kuna seal näiteks pole kedagi, veedavad ka Eestis raamatukogudes palju aega. Lastele võib raamatukogu olla turvapaik: seal saab kiusu- ja vägivallavabas keskkonnas õppida ja just lahke raamatukoguhoidja võib mõnele lapsele olla üks väheseid täiskasvanuid, kes märkab ja kuulab teda.

Ka vanemaealiste puhul mängivad just kodulähedased raamatukogud olulist rolli. Kuigi Eestis esineb sotsiaalset eraldatust kõigis vanuserühmades, mõjutab see märkimisväärselt just vanemate inimeste tervist ja toimetulekut. Viimases Eesti inimarengu aruandes on välja toodud, et vähene suhtlemine ja kokkupuude inimestega võivad tuleneda näiteks piiratud sotsiaalvõrgustikust või liikumisvõimalustest, pikast vahemaast või kehvast ligipääsetavusest kohtadele, kus teiste inimestega kohtuda.⁹ Digikirjaoskuse korral saavad vanemad inimesed osa riigi teenustest ja ühiskonnaelust ning suhelda kaugel elavate lähedastega. Selles vallas teevad raamatukogud sageli vähestele ja vananenud arvutitele vaatamata nähtamatut, ent väga olulist tööd.

Raamatukogude tugevusi pole ühiskonnas piisavalt märgatud ega hinnata osatud. Nende poliitilisel tasandil teadvustamine tõstaks raamatukogudesse investeerimist märkimisväärselt. Ühtlasi investeeritaks vaimse tervise probleemide ennetusse, kooskäimisega kaasnevasse sotsiaalse ja emotsionaalse turvatunde tagamisse. Praegusel ajal on vaja, et raamatukogu oleks heaoluruum suhtlemiseks, tugev ankurasutus, kus kaasatakse ja võimestatakse inimesi, et parandada hakkamasaamist ja koostööd.

Kuidas edasi?

Eestis pole veel harjutud nägema avalikke asutusi avaramas, kogukonna arengut ja heaolu toetavas rollis. Need võimalused vajavad avastamist mujalgi. Eelmisel sügisel Eesti esimesel kogukondade arendamise inspiratsioonipäeval peetud veebiettekandes rõhutas Cormac Russell, et üks suur arengutakistus on kohalike asutuste silotornides tegutsemine: nähakse vaid oma kitsast valdkonda ja tööpõldu ega osata end tajuda suurema rolli kandjana.

Mis aitaks edasi? Tuleb muuta hoiakut. Kogukonnale olulised asutused tuleb n-ö äratada ja julgustada neid kaasama oma meeskondadesse kogukonnatöö oskustega spetsialiste.

Ressurssi ei näi juurde tulevat. Kui avalikud asutused hakkavad nägema ennast ankrutena, tuleb ka riik paremini toime keeruliste ja kulukate kitsaskohtadega, nagu sotsiaalne eraldatus, eemaldumine demokraatiast, kliimakriis, polariseerumine, aina kasvavad vaimse tervise mured jms. Nii nagu ükski asutus ei saa pakkuda demokraatiat, ei saa need pakkuda ka sidusust, mis tekib usalduse, kuuluvuse, heaolu loova keskkonna, väärtuste ja suhete pinnalt. Ankrud soodustavad sotsiaalset ja emotsionaalset turvatunnet ja on seega olulised sidususteenuse pakkujad.

1 Merike Sisask, Airi Värnik, Eesti arengut viib edasi vaimselt terve rahvas. Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2023. https://inimareng.ee/eesti-inimarengu-aruanne-2023-sissejuhatus

2 Cormac Russell, Sustainable community development: from what’s wrong to what’s strong. – TEDxExeter 2016. https://www.youtube.com/watch?v=a5xR4QB1ADw

3 Cormac Russell, Connected community. Discovering the Health, Wealth, and Power of Neighborhoods. https://theconnected.community/

4 Kairi Tilga, Krista Lepik, Merle Linno, Raamatukogu kui kogukonna ankur: kvalitatiivne kirjandusülevaade. Rmt: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2022. https://kogukonnaveeb.ee/artiklid/raamatukogu-kui-kogukonna-ankur-kvalitatiivne-kirjandusulevaade/

5 Simon Kuper, Community gardens: ‘We all come here to heal’. – Financial Times 24. V 2023. https://www.ft.com/content/c28d0d4d-f70b-4fbf-ac94-156f3c2b590b

6 Meeli Murasov, Marleen Allemann, Karin Preegel, Aleksandr Michelson, Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks. Praxis, 2022. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2022/01/Rahvaraamatukogude-rolli-analu%CC%88u%CC%88s.pdf

7 Eric Klinenberg, To Restore Civil Society, Start With the Library. – The New York Times 8. IX 2018. https://www.nytimes.com/2018/09/08/opinion/sunday/civil-society-library.html

8 Alaina Demopoulos, Gen Z is ‘rediscovering’ the public library. – The Guardian 26. I 2024. https://www.theguardian.com/books/2024/jan/26/books-and-looks-gen-z-is-rediscovering-the-public-library

9 Helen Sooväli-Sepping, Elen-Maarja Trell, Sirle Salmistu, Ruumiplaneerimine ja vaimne heaolu: kuidas linnastunud keskkonnas sotsiaalset eraldatust ja üksildust vähendada. Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2023. https://inimareng.ee/ruumiplaneerimine-ja-vaimne-heaolu-kuidas-linnastunud-keskkonnas-sotsiaalset-eraldatust-ja-uksildust-vahendada/#vanemaealiste-vaimse-tervise-toetamine-eeldab-ligipaasetavat-linnaruumi