Apaatia võidukäik

Üleeuroopaline arhitektuuriüliõpilaste assamblee jõuab peagi Valka, et kohalikke aidata, mõjutada ja intrigeerida ning lubada mitme näoga linnal ennast õpetada.

LIINA SOOSAAR, MERILIN KAUP

Äsja otsustati Bulgaarias, et 2020. aastal toimub Euroopa arhitektuuriüliõpilaste assamblee (European Architecture Students Assembly, EASA) esimest korda Eestis. Juba kolm kümnendit on noored eesti arhitektid sellel rändüritusel osalenud ja periooditi väga aktiivselt. Nii on tõesti viimane aeg kutsuda külalised ka meile, et oma ruumikultuuri tutvustada, ühiselt sellesse panustada ja värsket energiat süstida.

Ajalise silla loomiseks kutsusime kokku vestlusringi eri põlvkonna osalejatega, et tõmmata paralleele olnu ja tuleva vahel. Vestlusringis osalesid arhitektid ja EKA vilistlased Ülar Mark, Oliver Alver ja Kirke Päss, EKAs õppinud ja TU Delfti arhitektuuriteaduskonna lõpetanud arhitekt Roland Reemaa ning EKA arhitektuuriüliõpilased Madli Kaljuste, Ulla Alla, Andreas Krigoltoi, Margus Tammik ja Karolin Kaup.

Iseorganiseeruv süsteem

EASA on rahvusvaheline arhitektuuriüliõpilasi ühendav platvorm, mis on alguse saanud 1981. aastal, mil Liverpooli arhitektuuriüliõpilased kutsusid Euroopa riikide üliõpilasi suvekooli oma linna probleemidele kaasa mõtlema ja lahendusi pakkuma. Sellest alates hakati kokkusaamisi korraldama igal aastal eri riigis ja üha suuremas mastaabis. Algatajatel kadus ajapikku kontakt üritusega ja aastate möödudes kasvas EASA umbes viitsadat arhitektuuriüliõpilast ühendavaks võrgustikuks.

Tegemist ei ole traditsioonilise institutsiooniga – EASA-l puudub juhtkond. Keskse juriidilise keha puudumine tähendab seda, et eestvedamine liigub ühe seltskonna käest järgmise kätte. Igal maal on kaks koordinaatorit, kelle ülesandeks on riigisiseselt järjepidevuse tagamine. Suvistele üritustele eelnevad alati sügisesed ettevalmistuskoosolekud, kus valitakse ülejärgmist üritust korraldav meeskond, toimumispaik ja teema. Otsus sünnib enamjaolt pärast mitmepäevast arutelu, mille tulemusena jõutakse konsensusele. Koos vaadatakse kriitilise pilguga üle EASA korraldusküsimused, nagu osalustasud, uute osalejate valimine ning ürituse eneserefleksioon. Ikka ja jälle küsitakse: milleks ja kellele?

On hea aeg-ajalt rutiinsest mugavustsoonist mõneks nädalaks lahkuda. Puudub suur osa moodsa elu juurde kuuluvast, kuid see mõjub inspireerivalt ja vabastavalt, soodustades harjumuspärase ümbermõtestamist ja ise loomist. 2015. aasta EASA ajutise linnaku elamu Maltas Vallettas.

Liina Soosaar

EASA olulisim omadus on erialane suhtlus, mõttevahetus, kontaktide loomine ja endale laiema rahvusvahelise pildi loomine. Enamik üritusel käijaid on teise-kolmanda kursuse üliõpilased ja EASA-l loodud kontaktidest võib hiljem kasvada välja pikaajaline sõprus, erialane koostöö või mõnel juhul ka kooselu.

Peale rahvusvaheliste kontaktide leidmise on ürituse sisuks töötoad, loengud ja ühised ettevõtmised, mis toimuvad tavaliselt kahe nädala jooksul. Jälle uude kohta tulnud loovad kiirelt justkui väikese ajutise mitmesaja elanikuga linnakese, kus elu, töö ja pidu põimuvad ühte. Igal aastal eri paigas kohtumise mõte on tunnetada Euroopa mitmekesist ruumi, elukeskkonda ühes selle eripäraga. Rahvusvaheline kontekst aitab kaasa teabevahetusele arhitektuuri valdkonnas ja riikidevahelistele aruteludele.

Selline iseloodud linn näitab, et kaks nädalat mugavusteta elu on võimalik. Ise tuleb luua sanitaartingimused, mille juurde soe vesi enamasti ei kuulu. Viimastel aastatel on ööbitud kas telkides, tellingutel või kasutuseta hoonetes. Osalejal tuleb kaasa võtta madrats ja magamiskott. Toitu pakuvad korraldajad, kuid söömiseks tuleb kaasa võtta oma varustus. Improviseeritud restoranis arvestatakse sööjate toitumiseelistustega. Ajutisest söögiplatsist saab enamasti linnakese keskväljak, kus toimub ka muid üritusi, loengud ja filmiõhtud. Vastavalt võimalustele organiseeritakse töötubade ruumid, arvutiklass, tööriistad, materjalid ja kõik muu vajalik.

Kui muidu kõneldakse erinevustest, heaolu- ja mitteheaoluriikidest, siis järsku on kõik taas maa peal. Ajutine elamisviis võrdsustab kas või korraks kõik selle sees olijad. Kas mugavus distantseerib meid tõelistest väärtustest ja takistab näha olulisimat? Nii ongi hea aeg-ajalt oma rutiinsest mugavus­tsoonist teadlikult mõneks nädalaks lahkuda. Puudub suur osa moodsa elu juurde kuuluvast, kuid see mõjub enamikule inspireerivalt ja vabastavalt, soodustades loometööks vajalikku harjumuspärase ümbermõtestamist. Askeetlik eluolu paneb enda ümber toimuvat tähele panema, märkama varjatud võimalusi.

Hädavajalik on jätta pidev telefoniekraani sirvimine, tulla digimaailmast tagasi päris ruumi, sest kõik on ühes kohas koos, kohtumised on spontaansed, kuid toimuvad kindla peale. Infot edastab EASA oma raadio ja toimuvat kajastab paberil ajaleht. Võib kohata isegi elusuuruses nn näoseina, kuhu saab üksteisele sõnumeid jätta. Mõnel õhtul saab vaadata koos EASA televisiooni ehk omaloodud tõsieluseriaali osi. EASA töötubades sündinud meediakanalid pakuvad osalejatele võimaluse tegeleda valdkondadega, mis muidu arhitektuuri õppekavasse ei kuulu. Ürituse lõpuks valmivad presentatsioonid, näitused, varjualused, ajutised struktuurid ja palju muud, mille nimel kaks nädalat oli töötatud.

Tormilised 1990ndad

Kogemusi-mälestusi on kirevaid ja mitmesuguseid. Nii meenutab Ülar Mark, et algul ei saanud ta midagi aru, sest konteksti nihe oli nii suur. „Küsimus ei olnudki selles, mida üritusel tehti, vaid et see oli esimene erialane välislähetus.“ Valik oli tollal palju piiratum, ka rahalised võimalused. Palju reisiti ka hääletades, ööbiti juhuslikes paikades või suisa skvotiti. Värvikaid lugusid jagub nii 1992. aasta Urgupist Türgis, 1993. aasta Shetlandist Šotimaal kui ka 1994. aasta Liege’ist Belgias.

Ajutine elamisviis võrdsustab kas või korraks kõik selle sees olijad. Kas mugavus distantseerib meid tõelistest väärtustest ja takistab näha olulisimat? 2018. aasta EASA Horvaatias Rijekas, linnanomaadide töötoas loodud struktuuridega ajutine linnak.

2 × Liina Soosaar

Oliver Alver, kelle EASA-l käigud jäävad 1990ndate lõppu arvab, et inimeste suhtluses ei olnud mingit lõhet tunda, kõik olid koos ja kõigiga suheldi. Ülar Mark on teisel arvamusel: „Toona olid ida ja lääs ääretult erinevad, siis oli lõhe ikka palju suurem kui nüüd. Erialaselt olid 1990ndad Hollandi aeg. Samal ajal tegelesid idaeurooplased eksistentsialistlike, vaimsete teemadega, elutunnetusega. Hollandis ja Taanis domineerisid müügiküsimused, kiired ja löövad esitlused, suured reklaamid ja pealkirjad.“

Roland Reemaale mõjus see, mismoodi teistes ülikoolides asju aetakse. Mõnel pool toimuvad erialased projektitunnid loenguna mitmesajale inimesele, aga Eestis on ühel kursusel vahel vaid viisteist üliõpilast. Näiteks leedu­lased tegid veel mõni aasta tagasi visuaale vanas heas akvarellitehnikas. Reemaa arvates mõjub selline enese­positsioneerimine väga valgustavalt.

Igal EASA-l leiab aset omamoodi väike kultuuride kokkupõrge, ida ja lääne, samuti Skandinaavia ja Lõuna-Euroopa vahel ning üldisemate käsitlusviiside ja arusaamade vahel, mis toob kaasa paraja segaduse, kuid on osa üritusest ja sellisena rikastav kogemus. Energia ja sünergia, mis tekib mõnesaja eri kultuuri­taustaga inimese vahel on võimas ja see toobki noori ikka ja jälle kokku.

Kui igal pool on siin

Mis saab EASAst, kuidas see üritus ajaga kaasas käib? Mis saab siis, kui igal pool ongi sama, mis siin? Globaliseerumise tulemusel on kõik järjest ühetaolisem ja reisides üllatume järjest vähem.

Oliver Alveri arvates võib EASA ülemaailmseks saada siis, kui Euroopa on juba nii ühenäoline, et kohtumine teise riigi tudengiga ei ole enam huvitav: „Praegu tundub, et portugallastel on ikka veel meile uudiseid rääkida. Kui 20 aastaga on nii palju muutunud, mis siis veel saja aastaga … Võib-olla ongi EASA siis välja surnud. Mis mõtet on Brasiiliasse sõita, kui seal on nii, nagu siingi.“

Ülar Mark toob välja, et mõned aastakümned tagasi olid vaatelised, kultuurilised ja rahvuslikud erinevused palju suuremal määral tajutavad: „Praegu ei ole erinevus seotud niivõrd kohaga, vaid see on subkultuuride vaheline – astud paarsada meetrit ja ei saa enam aru, millest nad räägivad. Ühe riigi sees on niivõrd palju subkultuure, kellel on üle ilma oma ring, näiteks rulatajad, lumelaudurid või purjetajad. Pigem defineeritakse end selle kui rahvusliku või geograafiline kuuluvuse järgi. Arhitektid ja arhitektide maailm on samamoodi subkultuur – minnakse Hispaaniasse arhitektide juurde ja ollakse ikka samas maailmas, kuigi püütakse koos ülejäänud maailma vaadelda. Sealsamas kõrval toimub juuranoorte kokkutulek, aga omavahel kokku ei puututa.“

Nii võiks sotsiaalset filtreerimist ja kunstlike (eriala)mullide tekitamist pigem pärssida, et valdkonnaülesus, teadlik segamine saaks ilmapilti avardada. Seda kasutatakse jõudsalt digi­ettevõtetes ja idufirmades, kus värskete mõtete otsingul võetakse tööle ka neid, kel puudub ametikohale vastav väljaõpe või haridus. Nii saab ära hoida ringlemise vananenud soovituste ja harjumuste teada-tuntud radadel ja ekselda tundmatus, tulla uutele ideedele.

Erialade kokkutoomist on plaanis katsetada Eesti EASA-l. Selleks et üritus ei kapselduks, on kavas kokku viia kohalikud subkultuurid, huvigrupid ja aktivistid, luua kontakt välismaiste juhendaja ja kohalike vahel, et paremini siduda EASA teema, töötoad ja ideed kohaliku kontekstiga.

Apaatia Valga moodi

Nii nagu kõike maailmas toimuvat on võimalik näha põhjuste ja seoste jadana, võib samuti mõelda ka EASA ja seal tõstatatud küsimuste üle. EASA asukohad ja teemapüstitused mõjuvad indikaatoritena, mis aitavad tuvastada ühiskonnas aset leidvaid protsesse. Tähelepanu suunatakse sellele, mis tundub oluline ja huvitav.

1994. aastal korraldati EASA rahvuslike kontaktide kohtumine Tallinnas, tööruumid olid Rävala pst 8 ning ööbimiskohad Pirita TOP hotellis. Soov korraldada Eestis päris-EASA käidi välja alles selle aasta alguses, kui moodustati Margus Tammiku ja Ulla Alla eestvedamisel aktiivsematest endistest ja praegustest arhitektuuriüliõpilastest tuumikrühm, kuhu kuuluvad Kirke Päss, Laura Pint, Elina Liiva, Helena Rummo, Madli Kaljuste, Markus Puidak, Karolin Kaup, Linn Nagel ja siinkirjutajad ning võeti plaan tõsisemalt ette. Ühiste kohtumiste ja arutelude põhjal koostati manifest ja peateemaks sai apaatsus, sest kultuuri saab määratleda paljuski apaatsuse kaudu. Ükskõiksuse äraspidise jõu juhtmõte on: „Sa näed, aga sa ei mürista.“

Ruumis viib apaatia, ükskõiksuse seisund hoolimatuse ning jõuetuseni, pärssides ruumi paranemist. Arhitektuurikultuuri iseloomustab stampidesse vajumine, pseudoprobleemide lahendamine ja Exceli tabelis järje ajamine. Me keeldume. Võimalus sääraseks saada tekitab meis ükskõiksust, hoolimatust ja apaatsust meie enda valitud kutsumuse suhtes. Arhitektide probleemilahendused jäävad pahatihti füüsilisse maailma ega küsi, kas muudatusteni võiks jõuda väärtusruumis.1

Teemaga koos valiti ka koht – Valga. Linn, kus linnaarhitekt Jiří Tintěra soosib tühjalt seisvate hoonete lammutamist, et puhastada linnaruumi ja sellega suurendada kasutuses oleva kinnisvara väärtust.2 See on tuttav mure väga paljudele kahanevatele (Eesti) linnadele – mida hakata peale ruumi ülejäägiga, kui elanikkond kahaneb või fookused liiguvad teise kohta? Valga sobib ka mõõtkavalt EASA tööpõlluks, kus saab sarnaselt varasemate suvekoolidega aidata, mõjutada ja intrigeerida kohalikku elanikkonda.

Peale Eesti võistlesid EASA korraldamise nimel veel Slovakkia ja Ukraina meeskond. Üllatuslikult olid kõikide teemad seotud okupatsioonijärgsete probleemide, väikese asustuse ja hääbumisega, kuid igaüks omal moel. Eks seegi näita, kui erinev on riigiti veel kultuuriruum ja ka ruumipilt, kuigi ülemaailmsed probleemid kattuvad. Kui mõni tõstatatud küsimus jäigi kogemuse ja maailmapildi erinevuste taha, siis selgitada aitas just idariikide sarnasus. Kui britt ei saanud aru, miks Valgast lahkutakse ja majad seisavad tühjalt, siis tegid osalejad endistest Jugoslaavia maadest varmalt ajaloo lühiülevaate, et selgitada probleemide tuuma.

Rahvusvahelise arutelu tulemusena otsustati konsensuslikult, et EASApathy (EASA + apaatia) on piisavalt tugev idee, et 2020. aasta EASA just Valgas korraldada. Mõnekümne aasta taguste muljete valguses tõdeti, et ajad on muutunud, kuid endiselt tegeletakse samade küsimustega. Kunagine punk ja mässumeelsus on ehk asendunud uuendusmeelsuse, täpsema häälestamise ja vaikse revolutsiooniga.

1 Väljavõte EASA Eesti manifestist.

2 Ago Gaškov, Kaks riiki, üks linn – Sirp 23. X 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht