Arhitekt Musta kümme aastat

Arhitekt Musta kollektiivne ja vandeseltslaslik imago mõjus büroo algusaastatel kui mäss süsteemi vastu. Praeguseks on tema nägu ja käekiri selgelt välja kujunenud ja äratuntav.

SIIM TANEL TÕNISSON

Näitus „Arhitekt Must 1.10. Esimesed kümme“ arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 28. X.

Arhitekt Musta kümnendat tegutsemis­aastat tähistav näitus peegeldab ühe noore ja eduka büroo saavutusi, kuid mitte ainult. Arhitekt Must loodi fiktiivse tegelasena, kes astub vastu staararhitektide müüdile ja sümboliseerib arhitektuuri tegemise kollektiivset iseloomu. Selles n-ö stereotüüpse arhitekti koondportrees peegeldub Eesti praegune arhitektuur: küps, turvaline ja professionaalne.

Näituse kui loomingulise väljendusvahendi tähtsus on arhitektuurikultuuris viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud ning näitusetegevus väljaspool arhitektuurimuuseumi kasin. Ei ole tavaks, et arhitektuuri projekteeriv büroo avab ja esitleb oma töid avalikult. Viimase võrreldava ülevaatenäituse oma töödest koostasid Salto arhitektid Viljandis 2020. aastal.

Seega on tegemist tänuväärse ettevõtmisega peegeldada, mõtestada või seada kahtluse alla kehtivad käsitused ja tavad. Näitus näib andvat palju mõtteainet, sest sisuna pakutakse selle saate­tekstis 10 aastat, projekti, küsimust, mõtet, nägu, protsessi ja vaadet.

Arhitektuuribüroo teekond tundub põnev, sest kui Arhitekt Must 2013. aastal sündis, oli siinne arhitektuuriväli kui tugev konkurent juba välja kujunenud ning jalga ukse vahele saada keeruline. Büroo üks eestvedaja Ott Alver on inter­vjuus Karin Paulusele meenutanud, et vähem n-ö päristööd tähendas see-eest julgemalt visioonide loomist.¹ Nii tegi Arhitekt Must tegevuse algusaastatel ajakirjanduses rea ettepanekuid mitmete toona päevakajaliste ruumiprobleemide lahendamiseks: linnahalli mereäärsest osast pidi saama ranna- ja basseinikompleks, lahendusi otsiti Tallinna viaduktialustele.² Olin toona just alustanud õpinguid Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise esimesel kursusel ning vaatasin Arhitekt Musta salapärast tegevust suure huviga. Arhitekt Must, nagu ka arhitektiuuribüroo b210, tema kaasaegne, pidid mõtestama ja leidma ennast kuidagi teistmoodi, teksti, näituse ja meedia vahendusel.

Näitus kui meedium pelgalt ei taasesita arhitektuuri, vaid muutub ise arhitektuuriks, ruumikunstiks, objektiks, loob uue ruumiolukorra oluliste teemade mõtestamiseks. Nii asetub näitus laiemasse konteksti ning võimaldab erialal ennast kõrvalt vaadata, pakub verstaposte ja võimalust koondada tähelepanu mõnele konkreetsele küsimusele või teemapüstitusele. Arhitekt Must on oma loomingu ja eriala kohta esitanud kolm põhiküsimust. Milline on meie keskkonna tulevik? Mis on siinses ruumis toimetamise eripära? Mis on arhitektuur, mis sellele vastab?

Lõplikud maketid ja lõputud küsimused. Arhitektuuri- ja disainigaleriisse sisenemisel vaatab vastu heledate, kergelt kumavate silindritega täidetud ruum. Lae all rippuvad veidi kosmilised kehad osutuvad andmekandjateks, igaüks tutvustab üht projekti ning sellega seonduvat laiemat teemat. Selle võttega on ruumi lagi toodud visuaalselt madalamale, tähelepanu suunatud makettidele silindrite all. Rambivalguses säravad 3D-prinditud mahud et jäta kahtlust, et tegemist on selle väljapaneku kõige olulisema osaga.

Kümne aasta tegevust on kokku võtma valitud juba valminud või valmimas objektid. Näidatakse seda, mis päriselt on ära tehtud. Valik on mitmekesine, alates mahukatest koolimajadest kuni väikeasulate avaliku ruumini, sekka suur kortermaja ning EKA esimese kursuse stuudio juhendamise käigus aastatel 2021–2023 Tartus ehitatud varjualused. Viimaseid on eriti hea meel näha võrdsena suurhoonete seas, tuletades meelde, et arhitektuuri kvaliteeti või väärtust ei mõõdeta suuruse järgi, vaid ruumikunsti loomepõhjus ja väärtus seisneb inimmõõtmelisuses.

Teemad ja küsimused, mis makette saadavad, on poleemilised, lahtised ja põnevad. Need pole kindlasti radikaalsed, kuid esitatakse väljakutse kehtivale normile ja tõstatatakse suuremaid küsimusi. Näiteks uuritakse, kuidas mõtestada ümber eluviis ning seda toetav ruum ja tarbimismuster? Kuidas parandada keskkonda ebamäärase ülesehitusega väikeasulates või pakkuda tähendusi ja sisu seal, kus kontekst on väga õhuke? Kuidas külmas kliimas väliruumi kasutamist hoogustada, tuua inimesed ka lõputus kaamoses õue? Kas arhitektuur saab suunata ja kujundada inimeste harjumusi? Mis on projekteerimise põhiväärtus?

Õhku visatud küsimused avatakse lühikeste manifestilike tekstidega, mis ei mõju pelgalt teooriana, vaid valgustavad arhitektide loodud näituse kuplialust maailma, seda, milliste mõtete või mõistete varal on arhitektid oma lahendusteni jõudnud. Arhitektuurikonkursside tegelikkust avades kirjutab Arhitekt Must, et hea töö vajab linnaehituse ideestikku, programmilist diagrammi ja poeetilist atmosfääri. Kui komponendid koos, jääb büroo sõnutsi veel kogu töö „beeži kastmega“ üle kallata, et teistsuguse maitsega mitte liigsesse konflikti astuda. Kindlasti on selline kaine bismarcklik lähenemine toonud edu. Kuid kas konsensusele panustamine on arhitektuurile pikas perspektiivis alati hea? Ehk tähistab see aga hoopis küpsusastet, omamoodi turvalist, aga tugevat põhjamaist kvaliteeti?

Suuremast pildist juhindumine paistab välja kõigist töödest ning sellised terminid nagu „alusstruktuur“, „alusruum“ ja „linnakude“ moodustavad tekste läbiva ruumilise ideoloogia. Tekstid on kompaktsed ja huvitavad ning võiksid kõnetada professionaalset arhitekti, aga ka n-ö inimest tänavalt.

Näiteks osutatakse vajadusele hakata energiatõhususe kõrval süsinikuefektiivsust arvestama ka kuidagi teistmoodi. Praegu määratakse hoonete elueaks enamasti 50 aastat. Selle arvutusperioodi CO₂ jalajäljest moodustab kaks kolmandikku energiakulu. Kui arvutusperioodi pikendada, peaks Arhitekt Musta arvates saama süsinikuefektiivsuse põhikriteeriumiumiks hoopis ruumi vastupidavus ja kohanemisvõime. Sellesama idee järgi on mitme stsenaariumiga läbi projekteeritud nt Mustamäe riigigümnaasium, mille võib vastavalt vajadusele kohandada eluruumideks, konverentsikeskuseks või spaahotelliks. Seesugused arutlused ja neile vastav arhitektuur on ühtviisi lennukad ja kahe jalaga maa peal.

Arhitekt Mustale on üks oluline teema kindlasti avalik ruum ning sellega kaasnev missioon tuua inimesed tagasi õue. Uute harjumuste kõige parem kasvu­lava on kool. Just siin saab prototüüpida uut tüüpi vaheruume, olukordi sise- ja välisruumi vahel. Näiteks Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikooli klassiruumid avanevad katustatud n-ö õueklassidesse. Eestis tegutsedes tõstatub peaaegu kõikjal hõre kontekst või moraalselt katkine ning pooleldi postsovetlik ruum. Arhitektuur peabki siinses kontekstis andma uue tähenduse, looma koha identiteedi ja atmosfääri. Objektidel nagu Tabivere põhikool või Suure-Jaani tervisekoda on kombineeritud konventsionaalne ruumiprogramm uue ruumitüpoloogiaga, mitmekesistades sellega väikeasulaid ja andes tüüpsetele hoonetele tugeva identiteedi. Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse puhul on lähtutud paneel­majade rütmist ning pehmendatud üleminekut eri hoonestustüüpide vahel. Nende objektide ümber punutud arutlused mõjuvad nagu katked siinse ehitatud keskkonna ruumiõpikust, mis oleks ehk väärinud ka väljaandmist eraldi väikese albumina.

Tekstis välja käidud mõtted ei hakka kahjuks makettidel eriti silma. Projekteeritud objektide väga täpsed 3D-prinditud mudelid on küll efektsed ning omaette suur töö, ent ei jäta tõlgenduseks kuigi palju ruumi. Makett kui vahend võimaldab jooniste kõrval tõmmata tähelepanu mingitele teistele projekti kvaliteetidele, materiaalsusele, atmosfäärile või hoopis skeemile, ruumi sisemisele loogikale või teistmoodi tõlgendusele. Tuleb muidugi arvestada, et näitusel välja pandud maketid ongi tagantjärele tehtud, mitte töövahendid. Võib-olla on selline vaba ideede maailma ja range füüsilise maailma eristamine tahtlik, et välja tuua arhitektuuri kaks tasandit: teooria ja praktika. Üks on paindlik ja teine alati piiratud. Need moodustavad küll lahutamatu terviku, ent ei kohtu päriselt kunagi, nagu malelaua must ja valge ruut jäävad igavesti kokku ja ühtlasi lahku. Eks ripugi Arhitekt Musta püstitatud küsimused makettide kohal, neid kunagi päriselt puutumata.

Arhitekt Musta nägu. Kui küsimusi, mõtteid ja vaateid oli näitusel palju rohkem kui kümme, siis nägusid tegelikult ei olnudki. Saali sisenejale vaatab vastu hoopis stereotüüpse arhitekti koondportree, must sviiter ümmarguste mustade sarvraamidega prillidega, arhitektide enda sõnul on ta kollektiivne, anonüümne, otsiv. Nii visuaalselt kui ka sisuliselt võib näha paralleeli rahvusvahelise häkkerirühmituse Anonymous mustvalge tegelasega, kelle näo asemel laiutab küsimärk. Kui Arhitekt Musta kollektiivne, hierarhiate puudumisele osutav ja vandeseltslaslik imago mõjus büroo algusaastatel nagu mingi teistmoodi liikumine ja mäss süsteemi vastu, siis praeguseks on Arhitekt Musta nägu ja käekiri selgelt välja kujunenud ja äratuntav. Projekte juhivad büroo kolm omanikku Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nad tunnistavad, et see ei ole küll demokraatlik, kuid vajalik, et teha kunstilisi otsuseid.³

Ka makettide ning näituse kujunduse äärmuslik puhtus viitab pigem tsentraalsele ja teadlikule süsteemile kui loominguliselt vabale rühmitusele. Projekteeriv ning ehitamisele suunatud büroo ei saagi ilmselt nii toimida, ent Arhitekt Musta enda püstitatud ideaalid ning õhku visatud visioonid tekitavad kiusliku küsimuse, kas see ongi see, kuhu kümme aastat tagasi alanud liikumine on viinud. Kas Arhitekt Musta taga seisab siis ikkagi konventsionaalne struktuur? Või paistab ehk järgmise tähtpäevanäituse ajal anonüümse vormiriietuse tagant ka inimesi, uusi partnereid, selle otsiva kollektiivi mitmekülgne nägu?⁴

Näituselt jäi mulle kõige enam meelde remkoolhaaslik diagramm Arhitekt Musta ajaloost. Mustvalged rakutaolised ning tugeva iseloomuga jooned ja pinnad kujutavad eri ettevõtmiste nagu õpetamise, näituste, projekteerimise või võistlustööde tegemise osakaalu muutumist ajas. Kümnel aastal tehtust näidatakse vaid jäämäe tippu. Jääb loota, et järgmisel korral on näha ka sügavusi. Üks on aga graafiku järgi selge: Arhitekt Musta mootor käib alles esimestel tuuridel.

1 Karin Paulus, Koolide ja väljakute meistrid. Intervjuu Arhitekt Mustaga – Sirp 3. XII. 2021

2 Näiteks Arhitekt Must, Linnahalli merepoolsesse ossa tuleks ehitada bassein! – Eesti Ekspress. 21. IX 2016. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75619141/linnahalli-merepoolsesse-ossa-tuleks-ehitada-bassein

3 Karin Paulus, Koolide ja väljakute meistrid. Intervjuu Arhitekt Mustaga – Sirp 3. XII. 2021

4 Kui kümme aastat tagasi oli noortel värskelt kooli lõpetanud arhitektidel oma büroo loomine keeruline, siis praeguseks on see mudel veelgi kaugem minevik. Mõni üksik erand välja arvata, pole uusi partnereid vanade asutajate kõrvale võetud ning tööturule astuvale noorele arhitektile vaatab karjääriredeli asemel vastu pigem karjääriplatoo. Võib-olla on Arhitekt Musta enesepildis, teatavas vastandumises staar- ja alfaarhitektidele, ka sellele probleemile positiivne lahendus.