Arhitektina Aasias

Pool aastat tööd Shanghai ja Jaapani arhitektuuribüroodes tähendab kaugest kultuuriruumist tulnule kurbnaljakaid kogemusi, aga avardab silmaringi.

INKE-BRETT EEK

William Somerset Maugham on öelnud, et kui jumal lõi inimese oma näo järgi, siis peab ka jumalal olema huumorisoon. On see nüüd jumal või mõni muu kõrgem jõud, kes leidis mulle koha oma loomingus, aga pool aastat tööd idamaadel mõjub tagantjärele üsna õpetliku tragi­komöödiana.

Kultuuri õppetunnid

Lugu hakkas peale sellest, et saatsin 2018. aasta kevadel oma portfoolio praktikasooviga Shanghais tegutsevasse arhitektuuribüroosse Agence Ouvray. Minu suureks üllatuseks vastati mulle juba paari tunni pärast, et nemad on asjast huvitatud. Pärast lühikest vestlust Skype’is pakuti mulle võimalust praktiseerida kolm kuud Shanghais ning minna seejärel tööle Jaapanisse. Teist korda sellist pakkumist ei tule!

Viimase hetkeni ei olnud ma päris kindel, kas pole mitte tegemist nalja või pettusega. Seikluskirg kustutas siiski hirmu ja juuni viimasel päeval maandusin ligi 40kraadises kuumuses 25 miljoni elanikuga suurlinnas.

Esimene päev konditsioneeritud arhitektuuribüroos oli positiivne. Hiinlasest ülemus mr Samson oli esimesena kohal ja siis hakkas saabuma hiina tüdrukuid: üks, kaks, kolm ja neli. Siin­juures tuleb märkida, et tegemist oli väikese bürooga, milliseid Hiinas just sageli ei kohta. Kõik töötajad astusid sisse sõnagi lausumata ja potsatasid oma kohale. Pärast Samsoni märkust, et kuulge, meil on siin uus praktikant, ütlesid nad arglikult oma nime. Hiljem sain aru, et „tere“ ja „head aega“ pole Hiinas just kõige populaarsemad sõnad.

Kõik saabujad ehk arhitekt, sise­arhitekt ning maastikuarhitekt olid naissoost ja mõtlesin, et vähemalt sekretär Gibson, kellega e-kirja teel olin suhelnud, on kindlasti noormees. Suur oli aga mu üllatus, kui üks lühikeste juustega hiinlanna saabunud nelja hulgast end Gibsonina tutvustas. Selgus, et hiinlastel on komme võtta endale mõni inglisepärane nimi, et välismaalastel oleks neid lihtsam meelde jätta ja nimepidi kutsuda. Tüdruk, keda mulle tutvustati Emilyna, ei reageerinud sageli oma nimele, sest see oli tal alles mõni kuu olnud ja teised hiinlased hüüdsid teda ikka Hamingzhouks (vähemalt minu välismaalase kõrv püüdis midagi sellist kinni). Kohtusin ka näiteks Rambo ja mrs Watermeloniga.

Tellinguteks kasutatakse Shanghais bambust.

Inke-Brett Eek

Teadsin, et poliitikast rääkimist tuleb pigem vältida ning välismaalaste seas populaarne oleme-hiinlastest-paremad-suhtumine ära unustada. Algus läks üsna hästi. Käisin kolleegidega koos lõunal, ei teinud välja, et nad rääkisid enamasti hiina keeles ja kui vestlus vahel ingliskeelseks läks, kihistasin hiinlannadega rõõmsalt kaasa, et endast mitte ebaviisakat või kõrki muljet jätta. Ühel õhtul koju minnes avastasin õudusega, et minu toa uks oli kogemata tuuletõmbuses kinni läinud ja lukku vajunud. Võti oli muidugi tuppa jäänud ning pidin majavalvurilt abi paluma. Algatuseks pakkus ta suitsu ja mulle meenus, et hiinlastele ei sobi ei öelda. Võtsin naeratades suitsu vastu. Siis saabus teine valvur, kes väitis, et tema sigaretid on palju paremad. Võtsin siis ka tema veelgi kangema suitsu vastu, ehkki ei suitseta. Köhisin ja ahmisin õhku, aga toaukse saime lahti ja edaspidi venis valvuritel mind nähes alati suu kõrvuni. Viisakus toimis ja kui kõrvaltuba üürivad hiina poisid hakkasid mulle igal hommikul sõnumeid jätma, et külmkapis ootavad mind mahl, võileib ja kook, sõin need viisakalt ära. Hiina poistele olin nagu eksootiline loomake, keda oli tore toita. Minu silma alla julgesid nad harva ilmuda.

Kõik sujus kenasti kuni ühe lõunani, kui hiinlastele omaselt tellisid kaaslased hiigelportsud ja jätsid sellest pool järele. Mainisin siis ettevaatlikult, et meil küll ei ole tavaks tellida rohkem, kui süüa jaksad. Sellest päevast peale mind enam lõunale ei kutsutud.

Hiina arhitektuuri köögipool

Kui alguses oli jutt, et minu rida on eramusuuruses puidust majakesed, mis ehitatakse Jaapanisse, siis paari päeva pärast tuli büroole kutse osaleda Hiina linna Chengdu maastikuarhitektuuri konkursil. Võtsime võistlusest osa koostöös kahe firmaga: üks oli Chongqingis tegutsev Londoni büroo Matthew Priestmani juhtimisel, teine Saksamaa maastiku­arhitektuuribüroo GTL. Minu esialgne entusiasm asendus peagi ahastusega. Selgus, et pooleteise nädalaga on vaja lahendada kaks parki, millest esimene hõlmas kolme vana tööstuskvartalit, igaüks umbes 20 000 ruutmeetrit, teine park oli poole väiksem. Tavaline Hiina arendus: siinsetele miljonitele inimestele ei ole mõistlik teha ühte väikest pargikest. Töö läks käima kiirusega, millist mina polnud seni kogenud. Intensiivsus jõudis haripunkti viimasel päeval, mil polnud aega toolilt püstigi tõusta, et vett võtta. Siis nägin esimest korda ka närvid kaotanud hiinlasi.

Kõik lõppes siiski hästi. Juba mõne päeva pärast selgus, et võitsime mõlemad võistlused. Võidujoovastust nautida oli mahti üksnes Samsonil, kes lakkamatult sõpradele helistas, et head uudist teatada. Meil oli laual ootamas juba uus võistlus. Seekord lõime käed Prantsuse firmaga Ifadur, keda oli osalema kutsutud. Kuna neil endal polnud aega, anti kogu projekt joonistest kuni ilupiltide ja filmini meile teha. Uurisin hiinlastelt, kas tegemist on suure linnaga. Selgus, et üldsegi mitte – elab ju Shanwei linnas üksnes kolm miljonit inimest. Meie lahendada oli üheksa kilomeetri rannajoone maastikuarhitektuur ja planeering.

Mõne aja pärast selgus, et esmapilgul sümpaatne ülemus osutus üsna neurootiliseks. Piisas, et paberileht laual oli viltu, ja algas hommikune karjumisrutiin. Õnneks või kahjuks ei saanud ma sõnakestki aru, sest välja elas ta ennast hiina keeles. Lohutuseks olid päevad, kui Samson oli hommikul +35kraadises kuumuses 30kilomeetrisel rattasõidul käinud. Siis oli ta esimene pool päeva heas tujus.

Hiina kombe kohaselt peavad kõik büroost välja läinud ideed olema ülemuse ideed. Mina, kes ma olin harjunud sisuliselt kaasa mõtlema, sain oma ettepanekute eest alati peapesu. Need ei kõlvanud kuhugi. Tõsi, vahel avastasin hiljem, et Samson on vahepeal ise juhuslikult samasuguste mõtete peale tulnud. Paari kuu pärast tuli Samson isegi mõne asja puhul küsima, mida ma arvan. Hiina tüdrukutele oli see võõras, nemad oma ideid välja ei pakkunud. Hiinas maksab endiselt ülemuse ja töötajate hierarhia. Ülemuse soosingu nimel käis töötajate vahel omamoodi võistlus, igal juhul tuli hoida oma nahka ja enda eest seista. Aja jooksul sain aru, et kui boss on kontoris, tuleb teha vähemalt nägu, et oled asjalik ja teed usinalt tööd. Niipea kui Samson oli lahkunud, võis vabalt filmi vaadata või niisama jutustada.

Ilu loeb

Ideid projektide tarvis korjati enamasti internetiavarustest ja mõni projekt sündis otse copy-paste-meetodil. Kõike esitleti tellijale loomulikult kui endi loodut, õigemini – kui Samsoni ideid. Ühel päeval avastasin ideekorje hulgast väga tuttava ehitise, nimelt Balti jaama turu, mis siiski oma kohta projektis ei leidnud.

Üks olulisemaid asju, millele hiinlased tähelepanu pööravad, on projekti ilu. See, kuidas projekt on esitletud, on nii oluline, et vahel telliti meie büroolt vaid projekti vormistus. Ja nagu selgus – ilu pole tähtis ainult projekti puhul.

Tavaline pilt 25miljonilises suurlinnas Shanghais: vanad hooned kesklinnas lammutatakse, et ehitada nende asemele kõrged tornmajad.

Inke-Brett Eek

Kui Samson uut töötajat otsima hakkas, saabus kontorisse mitu kandidaati. Poisid praagiti kohe välja: asi polevat kindlasti mitte temas kui ülemuses, vaid noormeeste emaigatsuses. Ja rasket tööd nad ka ei taluvat. Üks tüdruk paistis teiste seast rohkem silma: hea portfoolio, vestluses oli samuti asjalik. Panustasin temale. Aga hiina tüdrukud teatasid, et võetakse viimane, tagasihoidlik neiu, kes oli silmanähtavalt närvis ning kelle tööd polnud eriti tugevad: „Ta on neist kõige ilusam.“ Neil oli õigus. Enamiku tema tööst pidime paraku ümber tegema.

Meie tööpäevad algasid alati kell üheksa hommikul ning lõppesid tavaliselt kella seitsmest õhtul, kuid sageli tuli olla tööl hilisõhtuni ja nädalavahetustel. Sain teada, et ka kõige umbkeelsemad hiinlased teavad, mis on OT (overtime work).

Hiinlaste suhtumine välismaalastesse on üldiselt hea, nende näitamine on natuke nagu uhkuse asi. Kuulsin lugu, et ühte arhitektuuribüroosse võeti välismaalasi tööle üksnes selleks, et avaldada klientidele muljet. Nende ideed ei huvitanud kedagi, oluline oli, et valged näod oleksid nähtaval.

Pärast nelja praktikakuud Shanghais sõitsin Jaapanisse, kus plaaniti koostöös kohaliku ehitusfirmaga üht arendust mäesuusakeskuses. Ootasin pikalt firma omanikult dokumenti, mille alusel Jaapani tööviisa saada, kuid asi venis. Niisiis läksin alguses pooleteiseks kuuks Jaapanisse praktikale. Seejärel sõitsin Eestisse korraks puhkama ja viisat taotlema, et naasta hiljem Jaapanisse tööviisaga.

Jaapani viisakus

„Ma armastan Eestit. Näen kohe, et sa oled hea inimene, sind saab usaldada! Olen selles kindel.“ Need olid esimesed laused, mis ma kuulsin Yamadalt, firma jaapanlasest omanikult. Mul tekkis kummaliselt kodune tunne, sest ta meenutas mulle mu vanaisa, kelle meelest on pahale inimesele otsaette kirjutatud „pätt“ ning heale „sõber“.

Nagano prefektuuris asuv Hakuba, kus ma end sisse seadsin, on väike linn, kus elanikke on umbes 8000. Kogu linn elab ja töötab tänu suusakuurordile, turistid on valdavalt Austraaliast ja Hiinast. Jõudsin linna novembri alguses, kui suusahooaeg ei olnud veel alanud ja linnake vaikne. Firma töötajad olid enamasti ehitusel ja kontor meenutas suvilat: seinad olid paberõhukesed ning enamasti tuli mul istuda üksinda suures ruumis, puhur selja taga sooja õhku paiskamas.

Kõige olulisem on Jaapanis viisakus ja aja tähendus sootuks teine kui Hiinas või Eestis. Kunagi ei saanud aru, kas tööga on kiire või mitte – asju aeti alati rahulikult. Mulle anti kummaline roll: olin Samsoni ja Yamada infovahetaja või pigem Hiina poole kontroll jaapanlaste üle. Samson oli pidevalt närvis, nõudis ja karjus, Yamada seevastu ülirahulik, viisakas ja purssis püüdlikult üksikuid ingliskeelseid sõnu. Ta oli terves Hakubas üks väheseid, kes inglise keelt veidi tönkas. Yamada usaldas mulle oma auto sõita, ehkki vasakpoolne liiklus mägedes ei tundunud just väga turvaline. „Sa sõidad väga hästi!“ olid sõnad, millega rool minu kätte anti. Tundus, et meid ootab ees mõnus koostöö. Ülemusega käisime Jaapanis restoranis tihedamalt veel kui Shanghais ja ikka rõhutas Yamada, kuidas talle Eesti ja eestlased meeldivad. Jaapanlased teavad Eestit hästi: meie sumomaadleja on eestlased sealmaal kuulsaks teinud. Ka valitseb seal väga suur austus ja lugupidamine kõikide arhitektide suhtes.

Visuaalsel hinnangul oli keskmine vanus Yamada Constructionis umbes 65 aastat. Kontrastina Shanghaile olid kõik mu töökaaslased mehed, välja arvatud sekretär, kes viis oma 43 eluaastaga ka firma keskmise vanuse alla. Ükski kolleegidest ei rääkinud inglise keelt. Mõni sai aru sõnast „okay“.

Kord pidin kohaliku arhitektiga arutama terrassi sõlmi. Istusime koos laua taha, tema võttis oma kotist välja pliiatsihoidja, valis rahulikult välja kõige sobivama kirjutusvahendi ja tutvustas joonise peal probleemseid kohti. Mina oma lapsekingades jaapani keelega vastasin „hai“ (jah) ja „kore“ (see) ning sellega saime hakkama. Mees naeratas, kummardasime ja hiljem kuulsin Yamadalt, et jaapani arhitekt olla mind väga kiitnud.

Mõni päev käisin objektil. Ehitusmehed alustasid vestlust jaapanikeelse monoloogiga, millele vastasin siis „konnichiva“ (tere päevast), naeratasin ja püüdsin kogu hingest aru saada, millest käib jutt. No ei saanud. Üritasin siis käte ja jalgade abil selgeks teha, mida töömees tegema peab. „Wakarimashta?“ (arusaadav?) „Hai, hai,“ kõlas vastu ja siis jälle minutine monoloog. Vastasin viisakalt ikka „hai, hai“, kummardasin mitu korda ja läksime sõbralikult lahku. Töö sai tehtud.

Kõike määrab tatami

Töö Jaapani firmas käis teises tempos ja mastaabis kui Hiinas. Esimene erinevus seisnes tööajas. Kohal pidi olema mõni minut enne kaheksat ning kell viis õhtul tuli Yamada minu juurde ja ütles oma vigases inglise keeles: „Läbi, mine koju, kohe!“ Kõik küsimused lükkusid järgmisse päeva. Laupäev on Jaapanis muutuva iseloomuga päev, näiteks meie firmas oli iga teine laupäev tööpäev. Yamada puhul oli tavaline, et ta lendas ootamatult kontorisse ja teatas pikema sissejuhatuseta näiteks: „Tee mulle varikatuse joonis!“ ning haihtus kohe. Mis varikatus, kui suur, millisest materjalist? See tuli ise välja mõelda.

Üsna pea sai selgeks, et Jaapanis mõõdetakse kõike tatami mattides (1820 × 910 mm). See on aluseks isegi varikatuse konstruktsiooni joonistamisel. Teine oluline asi on ilmakaared, näiteks köök peab jaapanlasel asuma alati põhjas. Täiesti eraldi loo saaks kirjutada jaapani vannitubadest. Nende onsen’i laadis vann, mille leiab peaaegu igas majapidamises, on imetlusväärne. Tegemist on kuuma vanniga (kuni 42 kraadi), mille ees on dušš, et saaks enne vanni ennast puhtaks pesta. Vanni peale saab tõmmata katte, mis teeb olemise soojaks nagu saunas. Sama veega vannis käivad kõik pereliikmed järgemööda. Peale vannitoa jagub avastamisrõõmu isegi avalikus tualettruumis: WC-potil saab erinevate funktsioonidega nuppudega mängima jäädagi. Seejuures on jaapanlaste ruumid ülimalt minimalistlikud.

Sammhaaval jaapani loogikat kobades ja kohalikke imeilusaid ehitisi vaadates ei saanud ma aru, miks tellitakse Jaapanisse projekt Hiinast, kus arhitektidel pole aimugi tatami mõõtudest, ilmakaartest või sisustusreeglitest.

Üks asi, mis mind väga üllatas, oli ehitusplatsidel valitsev puhtus. Kui pesupulbri järgi lõhnavad töömehed tulid alles valmivasse hoonesse külmkappi tooma, oli neil kaasas kolm vaipa. Need laotati enne masina paigaldamist ilusti maha ja kui kõik oli paika pandud, koristasid mehed väiksemagi kübeme, mis tööst maha oli jäänud.

Mõne korra sain osaleda ka projekteerimiskoosolekul. Samsoni projektiga seoses oli meil mitu kokkusaamist kohaliku arhitektiga, kelle ülesanne oli taotleda ehitusluba, teha hoone konstruktsioonijoonised ja arvutused. Sain selgeks, et koosolekul tuleb vaikselt rääkida ja pidevalt kummardada. Süvenesin joonistesse ja kohalike kehakeelde ning mõistsin neid lõpuks päris hästi. Jaapani kultuur meeldis mulle.

Pärast pooltteist kuud Hakubas jätsin osa oma pagasist sinna ja sõitsin Eestisse tööviisat taotlema. Küsisin enne lahkumist Yamadalt üle, kas mind ikka tagasi oodatakse. „Me vajame sind, Inke-san!“ oli tema kindel vastus. Kolme kuu pärast saatis Yamada viisaks vajaliku dokumendi ja samal päeval hiljem sõnumi: „Olen pankrotis, palun vabandust! Hoia ennast!“

Meil arvatakse, et Hiina on midagi nii kauget ja hirmutavat, et seal juhtub ainult jubedaid asju, aga Jaapan on mõnus ja turvaline riik. Igaühel on oma kogemused, kuid on selge, et kaugelt vaadates teeme sageli üldistusi, loome hirme ja lugusid, mis ei leia kinnitust. Oma hiina ülemusega olen siiani kontaktis, kuid jaapanlasest ei tea me kumbki mitte midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht