Arhitektuuri ja elu vahendaja

Tõnu Tunnel: „Kes see ikka usub, et lastetoas on mänguasjad iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arhitektuurist pole võimalik rääkida fotota. Eesti arhitektuurifotograafiast ei saa rääkida ilma Tõnu Tunnelita, kes ilmselt on üles pildistanud viimaste aastate kogu arhitektuuriparemiku. Tema leidlikud rakursid ja elu täis pildid on hinnatud nii arhitektide, arhitektuuriajakirjade toimetajate kui kinnisvaraarendajate seas. Kuni 12. XII on Tartus galeriis Ag47 avatud Tunneli fotonäitus „Vanaroosa“ nõukogudeaegsest modernistlikust arhitektuurist.

Kuidas arhitektuuri fotole püüda ning mis vahe on maalil ja fotol, sellest alljärgnevalt Tõnu Tunneliga vestlemegi.

Arhitektuurifotograafia? Mis see on, mida sa pildile püüad?

Tõnu Tunnel: Kõige ilmselgem vastus on, et püüan maju, talletan inimese loodud ruumi. Ma ei taha seda valdkonda kindlasti ainult majadega piiritleda, hoone juurde kuulub ka avalik ruum. Järjest enam näen, et ruumilooja vastutus ei piirdu ainult nelja seinaga, jälgida tuleb ka keskkonda, kuhu maja paigutub, mida see n-ö tegema peaks: liitma või lahutama, liigutama või takistama kedagi või midagi.

Mind palgatakse küll hoonet n-ö ilusaks pildistama, kuid iga kord püüan näidata, et see maja on linnas alati olemas olnud, on selle orgaaniline osa. Ka seda, kuidas neid objekte kasutatakse.

Tõnu Tunnel: „Mind palgatakse küll hoonet ilusaks pildistama, kuid iga kord püüan näidata, et see maja on linnas alati olemas olnud, on selle orgaaniline osa.“

Piia Ruber

See kajastub ka su näitusel „Vanaroosa“. Seintel on pildid suuresti kasutuseta nõukogudeaegsest autoriarhitektuurist. Oled nendele hoonetele väga delikaatselt ja lugupidavalt lähenenud, näitad, et nad justkui kasvavad välja ümbritsevast võsast. See on rakurss, mida paljud nendes hoonetes märgata ei oska või ei taha.

Suhtumises nõukogude arhitektuuri hakkab tekkima põlvkondlik nihe. Siiani on seda vaadatud kui koledat, mis tuleks asendada millegi uue, ilusa, puhta, läikivaga. See ajastu hakkab mööda saama. Hea näide on vabaõhumuuseumi viidud kortermaja.

Eks ikka jagub neid, kes sellist brutalistlikku arhitektuuri inetuks peavad, ka Londonis kistakse suuri 1970. aastatel ehitatud hooneid maha, mis siis, et sealsed arhitektid tahavad neist kümne küünega kinni hoida.

Jah, olen püüdnud nõukogudeaegset kolhoosiarhitektuuri selle näitusega romantiseerida. Ma olen endalt küsinud, miks selliseid maju üldse pildistada. Olen neid kogu aeg vahtinud, kuid nooruse tõttu puudub mul isiklik seos selle perioodi ja toonase arhitektuuriga. Nad meeldivad mulle väga, kuid paljuski on need hooned trööstitus seisus. Neid vaadates tekib ikka selline vareme­ihalus. Seal on justkui mingi kontrast, mingi elamus, kuid sisuliselt ei tähenda see midagi. Miks neid siis ikkagi praegu pildile püüda, arhitektuurimuuseumi arhiivist saab neist igal juhul palju paremad ja ilusamad paraadpildid? Ma ei julgenud neile läheneda, sest tundus, et pildistan justkui valel põhjusel. Samas aga väärib see arhitektuur esiletõstmist.

Millega sa praegusel võimalusrohkel ajastul pildistad?

Kaamerad on põnevamad kui objektiivid. Igal kaameral on oma rütm ja iseloom, kuidas maailm sealt paistab, kui kiiresti on üldse võimalik pilt üles võtta. Kas see on 35 mm väike kaamera, selline kaamera, kust vaatad ülalt sisse, või hoopis plaatkaamera, kus pildistamiseks tuleb tekk üle pea tõmmata, või digikaamera. Igaüks dikteerib oma tempo, igaüks kannab spetsiifilist suhtumist. Kaamerate vahetamine annab muuhulgas ka võimaluse pildistatavat teise pilguga vaadata.

Balti jaama turu avamist käisin pildistamas tavalise seebikaga, sest siis sulandusin rahvamassi. Kui ma oleksin oma statiiviga rahva vahele trüginud, siis see poleks olnud ehe. Kui pildistan tellimuse peale, siis kasutan paratamatult digikaamerat, mis on palju kiirem, efektiivsem ja kindlam.

Eks ikka juhtub nii, et kui lähme perega reisile, siis naine pakib pool päeva riideid, valib, mida võtta, mida jätta, mina saan viie minutiga kokku, aga ülejäänud pool päeva valin kaameraid.

Fotograafi karjääri algusaastatel, kui see veel polnud minu töö, panin objektile minnes kõik kaamerad kotti, et vältida olukorda, et tahan pildistada teleobjektiiviga, kuid just seda pole kaasas. Kohapeal olin aga tihti nõutu, sest kõigega, mis kaasas, ei olnud aega pildistada, seda enam et iga kaamera tahab täiesti isesugust vaimset eelhäälestust. Lõpuks pildistasin ikkagi ühega.

Arhitektuurifotograafia on konservatiivne valdkond. Hooneid on juba sajandeid nähtud ja kujutatud ühel ja samal viisil. Perspektiiv peab klappima, valgus ruumi esile tõstma, et pinnad, struktuurid ja mustrid välja tuleks. Milliseid suundumusi võib arhitektuurifotograafias esile tõsta?

Digitehnika areng on valdkonna teinud veel pedantsemaks, korrektsemaks ja puhtamaks. Näiteks saab nüüd kott­pimedas käest pildistada. Fotograafid on kiiremad ja paindlikumad.

Kõige suurema muutuse on toonud droon. Õhust oli võimalik pildistada ka enne, kuid selleks tuli enamasti tellida kopter. Nüüd on õhuülesvõtted, ümbruskonna avamine on sel viisil võimalik ja taskukohane ka väikesemate ning lihtsamate objektide puhul.

Eks tuleb endalt küsida, kui tehniliseks foto tegemine minna saab. Ikka uuritakse, miks need seinad on vaja sirgeks ajada, kuigi tegelikult see ju nii ei ole. See on erialaharjumus, mõningaid asju on alati nii tehtud, kuigi otseselt käsku või reeglit pole. Mõnikord on reportaažlikult ja veidi lohakamalt pildistamine põhjendatud.

Hollandi fotograaf Iwan Baan on tuntud selle poolest, et kui võimalik, rendib kopteri ja teeb suuri ülevaatlikke pilte. Ta on väga hea tajuga, kui kõrgelt või lähedalt midagi võtta, et kontekst välja joonistuks. Ta on väga hea ka antro­poloogilises mõttes, uurib alati, kuhu, kellele ja miks hoone on püstitatud. Ta pildistab üsna lohakalt, arhitektuurifot­o­­graafide ringkonnas kritiseeritakse teda tihti selle eest, et pildid on viltu, kehvad ja ülesäritatud. Ometi on ta üks enim hinnatud arhitektuurifotograafe.

Ma tahan fotol näidata, kuidas maja ümbritsevasse sobitub, kuidas hoonet kasutatakse. Foto ongi väärtuslik just seepärast, et dokumenteerib olukorra. Foto on dokumentatsioon sellest, kuidas arhitekti mõte pikas protsessis esimesest ideest ruumi valmimiseni ellu on jäänud. Ma usun, et ka arhitekt tahab seda näidata, muidu võiks ju lihtsalt ilupilti vaadata. Eks see nõuab tihti loodusfotograafi kannatlikkust, oskust näha, millises kohas ja millal kõik head elemendid kaadrisse kokku satuvad. Näiteks võin silmanurgast märgata, et väljakule astub laheda karakteriga vanahärra, mis tähendab, et tuleb oodata, aimata ja loota, kas ja millal ta jõuab mõne arhitektuurielemendiga kohakuti. Muidugi on alati kohal ka valge ohutuledega kaubik, mis sõidab maja ette just siis, kui olen parima kaadri parima valgusega paika sättinud.

Millised pildid sul veel tegemata on?

Tahaksin põhjalikumalt tegeleda vormide ja mahtude omavahelise suhtega. Mul on ideaalkujutelm, et enne kui arhitekt hakkab maja joonistama, teeb ta kuskile salvrätiku nurgale hoone baaskontseptsiooni visandi. Ma sooviksin kätte saada selle kõige esimese ideesähvatuse.

Frank Gehry voogavate vormide puhul tuuakse alati näiteks, et inspiratsiooni on saadud kortsutatud paberinutsakast. Tegelikult on nende hoonete plaanid väga selged ja loogilised, aga peale on asetatud voogav ja ebatavaline vorm. Teine selline näide on Rem Koolhaasi muusikamaja Casa da Música Portugalis Portos. See irratsionaalne, fotogeeniline kuubik peidab endas funktsionaalset ruumiprogrammi, maja on väljakule paigutatud väga loogiliselt.

Mil määral tunned survet ja vajadust pildilt hiljem inimesed, pingid, prügikastid, liiklusmärgid jms, mis ruumilt tähelepanu endale tõmbab, Photoshopis eemaldada?

Arhitektuuri kavandamise etapis tehtav ilu- ehk renderpilt ja arhitektuurifotograafia liikusid kaua vastassuunas. Foto puhul oodati puhast, kliinilist pilti, kus varjud on täpselt 45kraadise nurga all ja kõik segav välja roogitud. Renderdatud pildile aga lisati rulatajad, autod, lapsed, praod jms, et pilt võimalikult elus paistaks.

Nüüd on fotod palju realistlikumad. Tahetakse pilte, kus on elu sees. Kuigi ka elu võiks olla võimalikult kaunis. Kui pilt muutub aga liiga ilusaks, kaob sealt hing ja sellest saab kataloogimaterjal. See ei räägi enam lugu, puudub iseloom. Marmor võib olla ilus, nurgad sirged, ehitaja on sõlmed ilusti teinud, kuid see pole enam ju õige ruum – me ei näe, kuidas seda kasutatakse. Kes see ikka usub, et lastetoas on kõik mänguasjad ka iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.

Sama lugu on päikesevalgusega. Kuigi maja näeb päikesevalguses alati hea välja, siis suurema osa aastast on meil ikkagi vihmane, sompus, pime ja udune. Eestisse ehitatud arhitektuuri võiks igasuguse ilmaga olla hea vaadata. Mõnikord saabki paremad pildid, kui õues on kaamos, aga hoonest kumab soojust ja helgust. Ma püüan arhitekte ka koleda ilmaga pildistama innustada. Mõni hoone näeb just vihmas palju erilisem välja. Vihmaga tekib hoopis teist­sugune perspektiiv ja sügavus, vihm annab maagilise ja müstilise aura.

Mulle on öeldud, et ma pildistan mõnikord maja ilusamaks, kui see tegelikult on. Eks muidugi kerkib ka eetika küsimus, kas nii peaks tegema, aga minu eesmärk ongi ju näidata arhitektuuri võimalikult ilusa ja väärikana. Kui foto järgi tullakse ja otsitakse maja üles, siis on eesmärk saavutatud.

Ühes loengus rääkisid Marko Mäetamm ja Kaido Ole kunsti õpetamise võimalikkusest. Muu hulgas arutati selle üle, mis vahe on fotol ja maalil. Nad jõudsid järeldusele, et nii maalikunstnik kui ka fotograaf jõuavad ühel hetkel samasse punkti. Maalikunstnik mõtleb, mida ta pildile paneb, fotograaf, mille kaadrist välja jätab. See vaimutöö, kuidas sama tulemuseni – pildini – jõutakse on tegelikult väga erinev.

Kuivõrd oleneb hea arhitektuuri­foto õigest valgusest? Kas ootad augustilõpu kuldset tundi ja püüad vältida juulikuu teravaid varje?

See on romantiline kuvand arhitektuurifotograafist. Keegi ei jaksa kinni maksta seda, et ma kolm päeva ühe objekti juures õiget päikesekiire langemist ootaksin. Ma püüan ühte maja pildistada terve päeva jooksul. Suvel on see aeg väga pikk, talvel tuleb seevastu kiiresti tegutseda.

Kõige magusam pildistamise hetk on vahetult pärast loojangut, kui õhus väreleb enne pimedaks minekut sinine kuma. Mida jaanipäevale lähemale, seda pikem see müstiline sinine periood on. Jaanipäeval on võimalik öö läbi selles valguses pildistada.

Kas hea arhitektuurifoto on leidliku vaatenurga küsimus või sõltub rohkem heast fototehnikast? Kas mobiiltelefoniga on ka võimalik suurepärast tulemust saada?

On küll. Instagramis on palju fotograafe, kes pildistavad ainult telefoniga. Ma vaatan pildistamisel tihti, kuidas sisearhitektid telefoniga nagu võluväel suurepärase nurga on leidnud. Mina pean sama tulemuse saamiseks mitu minutit statiiviga võimlema. Samal ajal oodatakse minult fotot, mida on võimalik kvaliteetselt üle ajakirja kahe lehekülje trükkida. Telefon sellist kvaliteeti ei anna. Eks see on nii igas valdkonnas, et parim tulemus sõltubki viimasest pingutusest, tipus loeb iga millimeeter.

Ma kasutan telefoni küll, nt parima rakursi otsimiseks, kuid lõpptulemuse teen ikkagi profivarustusega. Hea foto on ikkagi kadreeringu ja vaatenurga küsimus, tehnika ainult toetab. Pean teadma, mida öelda tahan, eeltöö peab peas tehtud olema. Võin osta mis tahes kalli kaamera, see ei tee minu eest pilti.

Inimesed tajuvad ruumi erinevalt ja võivad ühest ja samast ruumist saada väga erinevaid pilte. Kes vaatab kitsalt ja näeb detaile, kes aga näeb maailma nagu läbi lainurkobjektiivi. Oma osa mängib visuaalse kultuuri pagas. Näiteks kompositsioonitaju sõltub palju eelnevast kogemusest. Seepärast ongi huvitav, kui ühte objekti pildistab mitu fotograafi.

Kui palju sa tunned kadedust ja mõtled, et oleks ise võinud mõne hea rakursi peale tulla?

Muidugi tunnen. Mõnikord tekibki moraalne dilemma, kas ma tohin kellegi teise juba üles pildistatud vaatenurga ka pildile püüda. Mõnel majal ongi väga ilmsed fotogeenilised nurgad, millest ei saa üle ega ümber.

Ühes intervjuus oled öelnud, et tahaksid arhitektuurifotograafia arengusse panustada. Kuhu sa tahad selle valdkonna viia? Mis suunas ise areneda?

Mind on pikalt närinud see, miks galeriiseinal on mõnda maali võimalik vahtida kümme-viisteist minutit, foto ees ei peatuta kunagi nii kaua, see läheb juba paari minuti pärast igavaks. Ühest ja samast kohast tehtud realistlik maastikumaal ja foto kõnetavad publikut erinevalt. Ma tahaksin tegeleda küsimusega, kuidas võtta üles foto, mis paelub vaatajat pool tundi.

Foto näituselt „Vanaroosa“. Põdrangu sovhoosi kontor-klubi (1977), arhitekt Mara Metsal.

Arhitektuurifotograafia on nüüd palju realistlikum. Enam ei taheta, et pildil poleks prügikaste, rulatajaid või kohvi joovaid prouasid. Tellitakse fotosid, mis näitavad keskkonda, kus elu sees. Pildil Tammsaare park ja pargi paviljon (KTA Arhitektid).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht