Arhitektuuri lähipärand / Lähisajandi arhitektuuripärand

Liina Jänes, Triin Talk

Novembris 2014 võttis kultuuriminister muinsuskaitse alla kaks XX sajandi arhitektuuriobjekti: Viljandi tuletõrjedepoo ja Loksa bussijaama hoone. Nende mälestiseks tunnistamine on põhjaliku üle-eestilise uurimistöö esimene tulemus. Aastatel 2007–2012 kaardistati kultuuriministeeriumi tellimusel kõigis maakondades arhitektuuripärand tsaariajast kuni taasiseseisvumiseni ehk perioodist 1870–1991. Algusdaatum ulatub küll veel XIX sajandisse, sest just siis hakati rajama raudteevõrku, mis mõjutas suuresti Eesti ehitatud keskkonda.

Väärib märkimist, et valik tehti rohkem kui 3000 objekti hulgast. Nii palju oli hooneid ja rajatisi, mille kohta infot koguti. Nende seast valiti teisel ringil välja 130 kõige väärtuslikumat ja XX sajandi ehituspärandis kõige iseloomulikumat hoonet, mida uuriti põhjalikumalt. Eksperdid andsid oma hinnangu ja lõpuks jäi sõelale 114 hoonet, mille kohta tehti ekspertiis ja ettepanek need mälestiseks tunnistada.

XX sajandi arhitektuuri kaitse üle hakati arutama juba 1990ndate alguses, kui loodi Docomomo Eesti töögrupp. Debatt kulmineerus aastatel 2006-2007, kui lammutati vaevalt 20 aastat vana Sakala keskuse hoone Tallinna kesklinnas. Siis sai selgeks, et meie uuem arhitektuuripärand on kaitsetu. Sellest ajendatud uurimisprojekti eesmärk oli tasakaalustada, kaasajastada ja mitmekesistada meie riiklikku kultuurimälestiste nimekirja nii, et selles peegelduks vähegi adekvaatsemalt ka uuem arhitektuur ja asustusajaloo areng. Kuigi ühelt poolt on loogiline, et vanemat arhitektuuri, mida on vähem säilinud, kaitstakse rohkem, on XX sajandi ehituspärand praegu ehitismälestiste hulgas selgelt alaesindatud.

Lähiajalugu ei seostata harilikult pärandi mõistega, eks seda näita ka nimetatud uuringu lõpudaatum 1991. Pealegi on nõukogudeaegsetel hoonetel veel mitmesuguseid arhitektuuriväliseid tähendusi ja seoseid, mis nende säilitamisele kaasa ei aita. Seejuures võivad just need ajaloolised ja sotsiaalsed kihistused olla osa nende hoonete väärtusest, nt kannavad oma aja märki valuutapood, kolhoosikeskus või asutuse puhkebaas.

114 väljavalitud ehitise ja kompleksi hulgas oli nii Eesti arhitektuuriajaloos ikooniks saanud professionaalse arhitektuuri näiteid (nt Rapla KEKi peahoone ja Linda kolhoosikeskus) kui ka Narva-Jõesuu tsaariaegseid puitpitsvillasid, samuti stalinismi silmapaistvamaid näiteid (nt Laitse raadiojaam ja Narva raudteejaam). Kõige ambitsioonikam ettepanek oli Sillamäe stalinistliku kesklinna muinsuskaitseala moodustamine.

Kõige rohkem ehitisi ja komplekse, mis väärivad riiklikku kaitset, leiti Ida-Virumaalt (23) ja Pärnumaalt (21). Jõgevamaal polnud aga ühtegi, Hiiumaal ja Põlvamaal vaid üks. Uurimisprojekti käigus arvele võetud ehitised ja nende kohta koostatud materjalid leiab kultuurimälestiste riikliku registri veebilehelt.

Esimesed pääsukesed

Muinsuskaitseamet on asunud omavalitsusi uurimisprojekti tulemustest teavitama ja küsima omavalitsuste arvamust, kas võtta esitatud ehitised kaitse alla või mitte. Ilma omaniku ja omavalitsusega suhtlemata ja kaitse tingimustes läbi rääkimata ei määratleta tänapäeval ühtki mälestist. Esimesed kaks ettepanekut on jõudnud jaatava otsuseni.

Loksa bussijaam (arvatav arhitekt Elmar Lohk) on esimene ja ainuke Eesti esimesel iseseisvusperioodil spetsiaalselt bussijaamaks ehitatud hoone. See on ehitatud 1939. aastal punasest tellisest esinduslikus art déco sugemetega funktsionalistlikus stiilis. Bussijaama esimesel korrusel paiknesid ootesaal, töötajate ruumid, bussigaraažid, pagasiruum ning hooneesisele väljakule avanes reisijate varjualune. Teisel korrusel olid bussijuhtide toad, mida kasutati majutamiseks, sest Tallinna buss saabus graafikujärgselt hilja õhtul ning väljus Loksalt varahommikul. Projekt oli tõenäoliselt mõeldud tüüpprojektina, mille järgi ehitada bussijaam ka teistesse linnadesse, kuid sõja puhkemise tõttu jäi Loksa bussijaam ainueksemplariks. Tänapäeval tegutseb hoones kohvik, osa ruume seisab tühjalt. Kuna siseruumides on säilinud vähe algupärast, on värske ehitismälestise kohandamisel vajalikeks funktsioonideks suhteliselt suur vabadus.

Viljandi tuletõrjedepoo on Eesti nõukogudeaegse autoriarhitektuuri parimaid näiteid (arhitekt Toomas Rein, valmis sai 1977). Hoone punane värv ja ümardatud nurgad lähtuvad tuletõrjeautode esteetikast. Nõukogudeaegse ehitusmaterjalide defitsiidi tingimustes oli kumerate lekaaltelliste saamine saavutus omaette: Tallinna Keraamikatehases toodeti eripartii lekaaltelliseid alles pärast seda, kui tuletõrjeinspektor ähvardas tehast põhjaliku tuleohutusnõuete täitmise kontrolliga. Hoone tuletõrjedepoona tööshoidmiseks on tarvis lähiajal ehitada lisagaraaž, mis ei ole ka muinsuskaitse alla võtmise korral välistatud.

Järgmistena jõuavad mälestiste nimekirja XX sajandi ehitistest ilmselt Ugala teater (arhitektid Irina Raud, Inga Orav, Kalju Luts, sisearhitekt Mait Summatavet, 1981), Halliste leerimaja (1902), Tudulinna hüdroelektrijaam (Endel Laansalu, 1950) ja Rapla KEKi haldushoone (Toomas Rein, 1977). Viimase puhul ei kulge protsess vaidlusteta, kuna erafirmast omanik pole lisapiirangute kehtestamisest huvitatud. Omanik on aga huvitava ettepanekuna pakkunud välja maja müümise riigile, et rajada sinna riigigümnaasium või mõni muu haridusasutus. Ideel on jumet, kuna hoone plaanilahendus on koolile kui loodud: olemas on spordisaal, ruumid köögi ja söökla jaoks, kontoriruumid saaks kohandada klassiruumideks.

Mis sellest kõigest kasu on?

Nii võiks küüniliselt küsida, kuna paljudes riikides levib müüt, et muinsuskaitse on väga kulukas ja sel ei ole majanduskasvu, arengu või „päris eluga“ mingit pistmist. See eelarvamus püsib ka Eestis, kuna meil ei ole pärandimõju uuringuid tehtud. Tegelikult on olemas nii materiaalne kui ka mittemateriaalne kasu. Viimasega on lihtsam: pärand on osa kultuurimälust ja identiteedist ning selle hoidmine on igas demokraatlikus riigis normaalne. Nii nagu ökosüsteemis on oluline liigirikkus, on ka kultuurikeskkonnas oluline mitmekesisus.

Kuid on ka majanduslik kasu ja mitte väike, sest muinsuskaitse valdkond toodab tulu teistele sektoritele, mitte iseendale: need on turism, ehitus, transport jm. Norras läbi viidud uuring näitas, et pärandist saadav kasu on suurem kui sellele kulunud investeeringud. Maailmapank on öelnud, et kultuuripärandil on positiivne mõju tööhõivele, nt tagab kultuuripärandi sektor Euroopa Liidus üle kaheksa miljoni töökoha. 40% Euroopa Liidu ehitussektoris moodustab majade renoveerimine, kusjuures sinna hulka võime lugeda nii mälestised kui ka muu ajaloolise keskkonna.

Kas mälestised lagunevad?

Eestis on mälestistena kaitse all 0,73% kõigist ehitisregistri hoonetest. Umbes veerand ehitismälestistest on halvas või avariilises tehnilises seisukorras. Kuigi meil ei ole üle-eestilist statistikat muude hoonete tehnilise seisundi kohta, ei ole mitte-mälestiste seisukord kindlasti parem. Vastavalt viimasele rahva ja eluruumide loendusele on viiendik Eesti eluruumidest kasutuseta, mis tähendab tavaliselt ka halba seisukorda. Ringi sõites jääb mulje, et tühje ja lagunevaid tööstus-, põllumajandus- ja abihooneid on maapiirkondades ja väikelinnades rohkemgi kui tühje elamuid. Hoonete tühjaksjäämine ja lagunemine on tihedalt seotud rahvastikuprotsessidega: kui elanikkond mõnes piirkonnas drastiliselt väheneb, jäävad ehitised tühjaks, sealhulgas ka mälestised. Seega on oluline tõsta mälestistena esile ehitised, mille hävimine oleks suur kaotus meie kultuuriloole, püüda neid hoida, kaitsta ja vajadusel neile uus kasutusviis leida. Kaitse alla võtmine ei anna garantiid hoone igavesti säilimiseks, kuid tõstab selle ülejäänud ehitiste kõrval kõrgendatud tähelepanu alla ja annab õigusliku võimaluse reguleerida sellega seotud muutusi intelligentsel moel.

Kuidas sünnivad mälestised

Peale uuringutulemuste analüüsib muinsuskaitseamet mälestiste nimekirja täiendamisel ka üksikettepanekuid. Viimasel ajal on tehtud neid ehitiste kohta umbes kümmekond aastas. Ettepanekuid teevad põhiliselt ehitiste omanikud või ajaloolased-uurijad. Omanike huvid võivad vägagi erineda, alustades siirast soovist tagada oma väärtusliku hoone säilimine tulevikus ja lõpetades hirmuga, et see lammutatakse nt Rail Balticu ehituse tõttu. Väheoluline pole ka lootus saada riigilt toetust restaureerimistöödeks. Enamik ettepanekuid lükatakse tagasi, kuna laiemat konteksti tundmata on üliväärtuslikuks peetud ehitisi, mis ei vasta tihti siiski mälestise tunnustele.

2014. aastal võeti riikliku kaitse alla 28 uut mälestist: 17 ehitist ja 11 laeva­vrakki. Kaitse alt on välja arvatud 90 objekti, neist 83 on museaalid, mis olid seni n-ö topeltkaitse all.

Lähiaastate eesmärk on tegelda eelkõige XX sajandi arhitektuuri kaardistamise projekti tulemusel vormunud ettepanekutega, mille spetsialistid on juba üleriigilises kontekstis põhjalikult läbi kaalunud. Ühe uurimisprojekti abil ei saa mälestiste nimekiri muidugi valmis, pärandi mõiste muutub ja areneb ajas, mälestiste nimekirja korrastamine ja täiendamine on pidev protsess.

---

2014. aastal tunnistati mälestiseks

• viis tuulikut Saaremaal. Anetsi, Sassi, Vainu, Välja-Aadu ja Jaagu tuuliku valis muinsuskaitseamet välja ulatusliku alusuuringu põhjal.

• Hansurahva rehemaja Vihula vallas. Unikaalse korstnaga reheahjuga hoone kaitse alla võtmise ettepaneku tegi eraisikust omanik.

• Hagumäe taluhäärber Kuusalu vallas. Uhke puitpitsiga taluhäärberi mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegi eraisikust omanik.

• Osmussaare kalmistu ja kabel. Ettepaneku tegi kohalik omavalitsus omanikuna.

• Rocca al Mare suvemõisa Šveitsi maja, Liberty suvemõisa Egon Kochi suvila, Egbert Kochi suvila ja Liberty suvemõisa Daheimi maja. Rocca al Mare ja Liberty suvemõisa neli hoonet Eesti vabaõhumuuseumi territooriumil valiti välja kui arhitektuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslikud majad, mis ei ole muuseumi eksponaadid.

• miinisadama ladu, aku- ja torpeedokoda, katlamaja koos korstnaga. Esinduslik tsaariaegse militaar­arhitektuuri kompleks oli suletud territooriumil seni avastamata jäänud. Ettepaneku tegi Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, hooned kuuluvad riigile.

• Loksa autobussijaam.

• Viljandi tuletõrjedepoo.

• allveelaeva Akula vrakk.

• kaubalaeva „E. Russ“ vrakk.

• miinitraaleri Virsaitis vrakk.

• veel kaheksa XVII-XIX sajandi laeva­vrakki.