Arhitektuuri looduslugu

Miks ei võiks loodus(loo)muuseumis putukate ja karutopiste kõrval eksponeerida püstkoda, reheahju, pakettakent või ventilatsioonisüsteemi?

KRISTER KRUUSMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Looduslugu“ on sõna, mida kohtab tänapäeval ehk kõige sagedamini ühenduses „loodusloomuuseum“. Selle mõistega (Naturgeschichte, natural history jne) tähistati XVIII sajandil teadusharude kogumit, mis uurisid füüsilise maailma elus ja eluta sfääride omadusi ning kujunemist, aga ka inimese seost nendega. „Loodusloo“ termini kasutus jääb teadusajaloos perioodi, mil membraanid teadusdistsipliinide vahel olid praegusest palju läbipaistvamad ning Euroopa haritlased läbisid neid graatsilise iseenesestmõistetavusega. Mõiste „looduslugu“ on seega meenutus ajast, mil inimeste arusaam keskkonnast oli hulga terviklikum.

Šveitsi päritolu arhitekt Philippe Rahm (sünd 1967) on teinud omalaadse holistilise pingutuse ja paigutanud loodusloo konteksti suurema osa lääne arhitektuuriloost. Seejuures on ta tõlgendanud ehituskunsti eranditult kui inimest ümbritseva füüsilise maailma osa. Oma värskes teoses „Arhitektuurilugu kui looduslugu. Kliima, epideemiad ja energia linnade ning hoonete kujundajana“, mille aluseks on 2019. aastal Pariisi Saclay ülikoolis kaitstud doktoritöö, vastustab Rahm kanoonilist arhitektuuriajalugu ja keskendub esteetika asemel funktsioonile, ideede asemel esmavajadustele ja fassaadide asemel õhule, mida nood varjavad.

Soe ja külm

Rahmi lähtepunkt on tegelikult nii lihtne, et sellega nõustub vahest igaüks: arhitektuuri eesmärk on kaitsta püsisoojast Homo sapiens’i liigse palavuse ja liigse külma eest, hoida ta kehatemperatuur vajalikul tasemel. Selleks tuleb tagada nahaga kokku puutuva õhu temperatuuri püsimine 21 ja 28 kraadi vahel, kuna vastasel juhul hakkab inimkeha kulutama lisaenergiat soojendamisele või jahutamisele. On selge, et oma algkeskkonnast välja rännates pidi inimene hakkama end katma riietega ja kasutama tuld, et kaitsta end külma ja niiskuse eest, või leiutama viise keha jahutamiseks palavamates piirkondades. Raamatu teeb köitvaks autori oskus mõtestada arhitektuuri arengut kiviajast tänapäevani samade seaduspärasuste kaudu, vältides seejuures kangekaelselt puhtesteetilisi või -kultuurilisi tõlgendusi. Sellel laia vaimuhaaret nõudval teekonnal kasutab Rahm ajaloo algallikaid, uuemat sotsioloogilist teaduskirjandust ja arhitektuurilist savoir-faire’i ning astub ühtlasi eelarvamusteta dialoogi möödunud ajastute mõtlejatega.

Üks Rahmi teekaaslane, abimees arhitektuuri kaugemate lätete sõnastamisel, on olnud saksa arhitekt ja kunstiteadlane Gottfried Semper (1803–1879), kes defineeris arhitektuuri neli alg­elementi: tuli, katus, aluspind (Erdauf­wurf) ja sulg (Einfriedung). Tuli soojendab, ülejäänud kolm elementi on aga mõeldud tuld ilmastiku eest kaitsma. Nende kõigi algmaterjaliks pidas Semper tekstiili, nahka ja punutist, s.t kergeid ja orgaanilisi materjale. Kitsamas mõttes võib seega aluspinda mõista vaiba või lavatsina, mis eraldab inimese maapinna jahedusest, sulgu aga näiteks eraldava kardina või seinavaibana.

Hilisemad puidust ja kivist kandekonstruktsioonid ning vundament olla vastupidiselt tavaarusaamale lisandunud just nende kergete elementide kandmiseks ja kaitsmiseks (mõelgem telgile või püstkojale). Rahm rõhutab Semperi eeskujul eriti just seinavaiba tähtsust, kuna tegu on ju peaaegu kõigis kultuurides olulisel kohal olnud sisustuselemendiga. Kui seinavaibad, dekoratiivsed kardinad, puittahveldised ja muud kandekonstruktsioone katvad elemendid hakkasid lõpuks eelmise sajandivahetuse paiku modernistliku lakoonilisuse ees taanduma, ei tuleks selle taga näha mitte niivõrd esteetilist valikut, vaid radiaatori leiutamist ja keskkütte levikut. Seinavaibad kaotasid lihtsalt oma funktsiooni: mitte lasta külmal õhul läbi pragude ja liitekohtade tuppa imbuda.

Kiviseinad ei ole Rahmi arvates muidugi pelgalt seinavaipade alus. Need on ühtlasi soojusakumulaatorid, mis kiirgavad öösel tuppa päeva jooksul kogutud soojust – ja vastupidi. Näiteks Vana-Rooma basiilika pakkus paksude seinte ja kõrgete lagedega suvise palavuse ajal jahedust, mida kodus polnud. Efekt on ka tänapäeval täpselt sama, kui astuda suvises Itaalias lõõskava päikese käest mõne kiriku varjuliste võlvide alla. Talvel pole aga enda soojendamiseks paremat kohta kui mõni kohvik või kõrts, kus inimesed on väikeses köetud ruumis tihedalt koos. Ka avaliku ruumi kude on niisiis autori hinnangul kujunenud esmajärjekorras tänu vajadusele hoida kehatemperatuuri ilma liigselt energiat kulutamata.

Õhk ja vesi

Halba õhku peeti üheks peamiseks haiguste põhjustajaks juba antiikajal ning renessansiajal tõusis vajadus „õhku vahetada“ uushipokraatilise meditsiini mõjul taas päevakorda. Kui näiteks arhitekt Andrea Palladio (1508–1590) kuulsate villade juures tõstetakse enamasti esile nende esteetilisi omadusi, siis Rahm näitab arhitekti enda kirjutistele toetudes, et paljusid ehitusvalikuid juhtis hoopis soov elamist õigesti tuulutada. Eriti tõsiselt võtsid õhuküsimust aga valgustajad, kes proovisid teaduse toel inimeste elujärge parandada. 1770. aastatel korraldatud eksperimentide käigus avastas inglise teadlane Joseph Priestley (1733–1804) hapniku olemasolu ning selle seose elusloodusega: näiteks konstateeris ta, et klaaskupli alla suletud hiired ei lämbu nii kiiresti, kui kupli all on piparmündivars. Kuna fotosünteesi veel ei tuntud, oli loogiline järeldada, et taimed puhastavad halba õhku. Teaduskirjanduses hakati rõhutama puude vajalikkust linnas ning propageerima alleede ja parkide rajamist ning tänavate laiendamist, et õhk saaks vabalt liikuda. Esimesena viidi need ideed ellu Inglismaal: näiteks avati 1845. aastal Londoni vaesemas idaosas Victoria park, et puhastada saastunud õhku, mida läänetuuled sinna üle linna kandsid. Samasuguse funktsiooniga pargid hakkasid kerkima ka teistes Euroopa ja Ameerika suurlinnades, näiteks Berliinis (Großer Tiergarten), New Yorgis (Central Park) ja Riias (Mežaparks), Tallinnas teostati laiendusi ja ümberkorraldusi Kadriorus.

Parun Haussmanni tegevuse puhul on tihti nähtud poliitilist või esteetilist ajendit. Philippe Rahm ei näe aga Pariisi ümberkorraldustes mitte keisrivõimu arhitektuurilist väljendust, vaid õhu ja valguse koridore.

Atlas historique de Paris

Teiste hulgas võttis Inglismaa linnaehituslikest uuendustest eeskuju Napoleon III (1808–1873), kes algatas 1850. aastatel Pariisi kapitaalse ümberehituse, mida tänapäeval nimetatakse selle peamise töödejuhataja ja planeerija järgi Haussmanni linnauuenduseks. Just parun Haussmann (1809–1891) oli see, kes andis Pariisile laiade sirgete bulvarite, uhkete väljakute ja rangelt korrapärase hoonestusega äravahetamatu ilme. Samuti paigaldati linna joogivee-, gaasi- ja kanalisatsioonitorud. Haussmanni linnauuenduse tõlgendamisel on tihti toetutud pigem esteetilistele või poliitilistele argumentidele, Rahm ei näe aga ümberkorraldustes mitte niivõrd keisrivõimu arhitektuurilisi väljendusi, vaid õhu ja valguse koridore. Samuti pühendab ta mitu lehekülge sellele, et võidelda peaaegu käibetõeks saanud argumendi vastu, et laiade tänavate eesmärk oli takistada barrikaadide rajamist. Palju tähtsamaks peab Rahm hoopis võitlust kooleraepideemiaga, mida toona usuti õhu, mitte vee kaudu levivat ja mis oli Pariisi raputanud revolutsioonidest palju valusamalt.

Samal ajal otsiti looduse tervendavat võimu ka väljastpoolt linnu. Nimelt avastati XIX sajandi alguses jood, mis osutus väga tõhusaks ravimiks struuma ja endeemilise kretinismi vastu ning sai seetõttu peagi universaalse imeravimi maine. Kuna joodi leidub eelkõige merevees, algas Euroopa ülemkihi seas massiline liikumine linnast välja. Püreneedest Pärnuni kerkis tervistavaid kuurorte, mille ühendamine suurlinnadega etendas olulist rolli Euroopa raudteevõrgu kujunemisel. Eurooplaste jooditurismi lõikas viimaks läbi Šveitsi valitsuse 1922. aastal vastu võetud otsus lisada igale kilole soolale kolm milligrammi joodi. Teised riigid võtsid eeskuju ning varem ülemklasside privileegiks olnud elulise tähtsusega keemiline element jõudis nüüd otse inimeste toidulauale. Jäljed tervisereisist mere äärde on ka tänapäeval nähtavad soolatopsidel kujutatud majakate, delfiinide ja lainevahu näol. Oma mõttest ilma jäänud kuurordid aga ei kadunud, kuna umbes samal ajal avastati D-vitamiini olemasolu ja UV-kiirte positiivne mõju rahhiidi ravimisel. Pikad rannakleidid asendusid 1930. aastatel päevitunud kehadega ja Euroopa puhkusekultuuri raskuskese nihkus lõuna suunas Vahemere äärde.

Murrangud

Rahmi tõlgenduse üks peamisi võlusid on järjepidevuse nägemine seal, kus varem on nähtud katkestusi, ning vastupidi. Arhitektuurilugu pole tema arvates olnud mitte niivõrd üksteisele kordamööda vastanduvate stiilide ja voolude heitlus, vaid järjepidev püüdlus seljatada inimese ürgvaenlased: palavus, külm ja haigused. Vaenlaste parema tundmaõppimise tõttu on see püüdlus pidevas teisenemises.

Le Corbusier’ (1887–1965) ja modernistide ideed 1920. ja 1930. aastatel pole seega mitte esteetiline ja ideoloogiline lahtihaakimine iganenust ja traditsioonilisest, vaid juba aastasadu kestnud suundumuste mõistuspärane jätk. Modernistid tegid sisuliselt täpselt sama, mida Haussmann Pariisis: suurendasid veelgi rohkem majadevahelist ruumi ja lisasid veelgi rohkem rohelust. Uute teadmiste valguses pandi erilist rõhku ka suurtele akendele ja valgetele pindadele: nimelt arvati XX sajandi esimesel poolel, et päikesevalgusel on otsene antibakteriaalne toime, mis ravib näiteks tuberkuloosi. Muide, just seetõttu olid funktsionalistliku arhitektuuri lipulaevad just sanatooriumid.

Tegelik murrang arhitektuuris tuli hoopis teisest suunast: erakordselt lühikese perioodi jooksul, 1940–1950. aastatel, leiutati tuberkuloosiravim, võeti kasutusele antibiootikumid ning alustati massvaktsineerimist levinud haiguste vastu. Nafta ja maagaas avasid seni tundmatud energiaressursid, mis toitsid keskkütet ja mootorsõidukeid. Ameerika Ühendriikides ja Lähis-Idas sai kättesaadavaks muutunud õhukonditsioneeri tõttu püstitada kõrbesse metropole. Äkitselt tundus, et inimene on looduse võitnud ning hoolikalt arendatud arhitektuurilised ellujäämisstrateegiad kaotasid mõtte.

Uues reaalsuses peatus ühiskonna pilk kõigepealt modernistlikel magalarajoonidel, õhu, soojuse, valguse ja tervise poole pürgimise kõige äärmuslikumal väljendusel (eriti sõjas kannatanud Euroopas). Seejuures on tähelepanuväärne, et neil nähti peamiselt just ühiskondlikku ja esteetilist laadi süüd. Kui 1972. aastal õhiti USAs Saint Louises kurikuulus Pruitt-Igoe linnaosa (sündmust on nimetatud ka modernismi lõpuks), tehti seda väidetavalt just seal vohava kuritegevuse ja sotsiaalse mahajäämuse tõttu. Modernismi sotsiaalsel kriitikal oli kaks poolt: ühest küljest kergitas looduslike riskitegurite kõrvaldamine tõesti loori silmilt ja lubas näha sellise arhitektuuri karjuvaid sotsiaalseid puudujääke; teiselt poolt tegutseti nii, nagu oleks nende tekke peamine põhjus juba unustatud. Samal ajal aga, kui läänes magalarajoone õhku lasti, ehitati neid kommunistide juhitud maailmas täie hooga edasi. Siinkohal tasub mõelda ka tõigale, et Lasnamäe kohtas 1980. aastatel mõõtmatult rohkem vastuseisu kui Mustamäele 20 aastat varem (hoolimata sellest, et sulaaeg seda teataval määral lubanud oleks). „Peatage Lasnamäe!“ oli eelkõige rahvuslikku, poliitilist, sotsiaalset ja mõneti ehk ka esteetilist laadi hüüdlause, kuid kõige laiemas mõttes oli viga see, et Nõukogude Liidus ehitati lihtsalt lootusetult iganenud tõdedele rajatud, s.t oma vajalikkuse minetanud arhitektuuri.1

Pärast n-ö modernismi lõppu hakati uuesti väärtustama kaua räpasteks ja elamiskõlbmatuteks peetud ajaloolisi linnaosi. Vanad ja amortiseerunud majad taaselustati kunstvalguse ja liikuva õhuga ning neisse kolis jõukam ja kultuuritundlikum ühiskonnakiht. Tallinnas on keskklassistumine 1990. aastatest järgemööda maad võtnud vanalinnas, Kalamajas ja Koplis, Tartus on muutunud Supilinn.

Uusehitiste puhul leidis aga samal ajal aset enneolematu loominguline vabanemine. Triumf loodusjõudude üle lubab hoonetele anda ulmelise kuju, žongleerida sealjuures ajaloo, teksti ja interpretatsiooniga – selgelt ühiskondlikku laadi elementidega. Lihtsustatult võib öelda, et elektrivalguse, ventilatsiooni ja odavalt reguleeritava temperatuuri korral võib maja olla ükskõik mis kuju, värvi ja maitsega. See tähendab ühtlasi, et vajaliku tähelepanu ja rahata on see funktsioonist olenemata kõige sagedamini tumm angaar, mille ainus mõte on inimene võimalikult odavalt looduskeskkonnast isoleerida.

Kaks maailma

Rahmi mõttekäikudele võib muidugi ette heita kogu arhitektuuri taandamist paarile tegurile. On selge, et paiguti on arhitektuuri mõjutanud just kultuuri­impulsid: näiteks on kirjeldatud seaduspärasustega raske põhjendada, miks armastati barokiajal ovaalseid aknaid, mitte ümaraid, või miks sai historitsism XIX sajandil nii suurt edu nautida. Samuti on selge, et totalitaarsete režiimide arhitektuuris väljenduvad selgelt poliitilised ambitsioonid ja kalkulatsioonid. Autor ei eita siiski arhitektuuri esteetilist ja kultuurilist mõõdet – ta mängib lihtsalt teisel väljakul. Nimelt paigutub Rahmi ajalookirjutus laiemas plaanis prantsuse filosoofi Bruno Latouri2 (sünd 1947) mõttemaastikule. Latouri sõnul on lääne mõtlemine hiljemalt valgustusajast saati aina enam olnud poolitatud n-ö looduse ja ühiskonna sfääriks, mis teineteise olemasolu justkui eiravad. Ühest küljest on selline lõhestatus võimaldanud kummaski sfääris enneolematu arengu (samaaegselt eelmainitud teadusimedega on inimkond läbi teinud ajaloo suurimad sotsiaalsed eksperimendid), teisest küljest on arusaam maailma toimimisest tervikuna justkui kadunud.3 Paistab, et arhitektuur ja selle ajalugu on justkui jäänud pidama ühiskonna sfääri, kuna seda mõistetakse enamasti millenagi, mille lätted ja tagajärjed on puhtalt sotsiaalsed. Tegelikult on aga tegu valdkonnaga, mis kuulub ilmeksimatult mõlemasse maailma.

Latouril on ilmselt tuline õigus, kui ta väidab, et kliima soojenemine, tuumakatastroofid ja uued epideemiad toovad inimese pärast postmodernismi lõpuks „tagasi maa peale“, s.t tuletavad meelde, et ta ei saa käsitleda end füüsilisest keskkonnast eraldi seisvana. Oma teostes räägib ta lausa asjade parlamendist, kujuteldavast institutsioonist, mis esindaks mitte-inimeste maailma ja tuletaks meelde, et ühiskondlikud kokkulepped pole ainukesed seadused, mis elu mõjutavad. Hoonetel oleks sellises parlamendis kahtlemata suur hulk saadikuid. Loodus- ja tehiskeskkonna ühtsust rõhutab ka Philippe Rahm, kes ei väsi kordamast, et tulevikuarhitektuuri peaeesmärk on takistada kliima soojenemist. Ta on energiat puudutavate regulatsioonide tuline pooldaja ja soovitab muude ettepanekute hulgas näiteks katused ja tänavad peegeldusvõime suurendamise eesmärgil valgeks värvida, selle asemel et katta kõrghooned ilusa, kuid keskkonna mõttes kasutu rohelusega. Eelkõige ei soovita Rahm projekteerimisel alustada hoone füüsilisest ümbrisest, vaid hoopis tühjusest – õhust endast ja selle füüsikalistest omadustest.

Raamatus „Arhitektuurilugu kui looduslugu“ on ehituskunstist saanud niit, mis kaks teineteisest eraldunud maailma jäädavalt kokku traageldab. Seega on teose pealkiri igati õigustatud. Ja tõepoolest: miks ei võikski Tartu ülikooli loodus(loo)muuseumis putukate ja karutopiste seas eksponeerida mõnda püstkoda, reheahju, pakettakent või ventilatsioonisüsteemi, tähistada nii meie maailma unustatud terviklikkuse tagasitulekut?

1 Magalatorne ehitatakse küll nende odava hinna tõttu kõikjal üle maailma rõõmsalt edasi. Sellest, et seda tehakse ka XXI sajandil Eestis, olen ka pikemalt kirjutanud. Vt Krister Kruusmaa, Kes peataks Uus-Lasnamäe? – Sirp 24. VIII 2018. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/kes-peataks-uus-lasnamae/

2 Latour oli ka raamatu aluseks oleva doktoritöö kaitsmiskomisjoni esimees.

3 Vt Bruno Latour, Me pole kunagi olnud modernsed. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht