Arhitektuuri viib edasi teadlik unustamine

Arhitektuur nagu ka paljud teised kultuurivaldkonnad muutub pidevalt, kuid arenguks on vaja piire kombata ja õpitu ümber hinnata.

MAROŠ KRIVÝ

2024. aasta kevadsemestril kandis EKA arhitektuuri osakonna avatud loengute sarja ümberõppimise teema ehk seni omandatu kõrvalejätmine, n-ö teadlik unustamine, vanast lahtilaskmine ning maailmapildi avardamine.

India õpetlane ja feministlik kriitik Gayatri Chakravorty Spivak on tähelepanu juhtinud sellele, et mitte ainult välja öeldud, vaid ka hääletutel mõtetel – vaikusel, mis ümbritseb olulisi elu aspekte – on tähendus ja ka need n-ö nähtamatud ideed vormivad ümbritsevat ja üldisi hoiakuid.

Mõnedele mõtlejatele, nagu USA akadeemikule Jack Halberstamile, raamatu „Naise maskuliinsus“ („Female masculinity“, 1998) autorile ja USA filosoofile ning poeedile ja inimõiguste aktivistile Audrey Lordile, tähendab ümberõppimine vana unustamist: tuleb põrmustada kehtivad tõekspidamised, mis põlistavad sotsiaalset ebavõrdsust. Ning seda ei saa nende arvates teha tööriistadega, millega see ühiskond ehitati.

Arhitektuuris, urbanismis ja linnaplaneerimises algab teadlik unustamine märkamisest. Maksab tähele panna, kuidas mõjutab ruumiloomet arusaam sellest, milline on hea ja võrdne ühiskond, ning milliseid otsuseid arhitektid ja planeerijad selle tuules päevast päeva teevad. Näiteks on Eesti arhitektuuriväljal justkui kokku lepitud, et inimeste argiprobleemid saab lahendada praegustes sotsiaalsetes ja keskkonnakriisides disainiga.

Seda sorti tähelepanekud olid kevadsemestri avatud loengute lähtepunkt. Alustuseks lahati arhitektuurivaldkonna majanduslikku ja kultuurilist rolli, seejärel nihkus tähelepanu arhitektilt kui teenuse pakkujalt poliitikale, eetikale, arhitektuuritootmise kuvandile.

Loengute üks sihte oli ka kahtluse alla seada arhitekti kui tähe staatus, vaadata staarihoiakut kui üht kolonialismi ilmingut. Näiteks, mõned aastad tagasi istusin õhtusöögilauas ühe New Yorgist pärit tuntud arhitektiga, kes ei tundnud terve õhtu kordagi huvi selle vastu, millised on tema võõrustajariigis vaated, huvid või mured.

Maailma mõõtkavas on Eesti pooleldi provints, ääremaa. Geopoliitiliselt väheolulise mängija kogemus väljendub arhitektuuris kiusatusena näha ennast uuendustele avatud paigana, võtta vastu kõik uued tehnoloogiad ja hüljata traditsioonid. Niiviisi ollakse aga pelgalt uuskoloniaalsete suhtumiste ja tegude kinnistajad ja viljelejad.

Arhitektuurimaailma kuulsuste asemel jagasid kevadsemestri avatud loengutel vahelduseks oma ideid ja mõtteid andekad, karjääri alustavad õpetlased, kelle tähelepanu oli suunatud võimule ja hierarhiatele. Kõik külalised pingutasid, et viia ennast kurssi siinsete oludega: tunti huvi arhitektuuriõppe, linna­planeerimise või ka lihtsalt Tallinna nurgataguste ja kitsaskohtade vastu.

Helidest kaevandamiseni

Arhitekt ja taskuhäälingu juht Jess Myers avas heli ja ehitatud keskkonna seosed. Ta näitas, kuidas linna ja heli kahekõnest sünnib sotsiaalne heliruum. Loengusaalis viibijad õppisid lahti laskma arhitektuuri visuaalsusest. Heli ei tähenda linnas vaid müra, mida tuleb vähendada. Myers näitas, et see, mida müraks peetakse, oleneb ühiskondlikust positsioonist. Myers mõtiskleb helide üle oma taskuhäälingus „Las siin olla draakonid“ („Here there Be Dragons“), kus ta on käsitlenud New Yorki, Stockholmi ja teisi linnu. Viimane osa on Odessast, edasi on oodata teiste Ukraina linnade käsitlusi.

Prantsuse-Senegali päritolu kuraator Oulimata Gueye keskendus Aafrika kultuuri lugudele, uurides, kuidas Aafrika paigutub teaduse ja tehnoloogilise eksperimenteerimise ja arhitektuuriloome esirinda. Uuskolonialismi mõiste osutab sellele, et Aafrika majanduse kontrolli all hoidmine ja sealsete ressursside ärakasutamine jätkub ka pärast poliitilist dekoloniseerimist. Gueye arvamuse kohaselt on Aafrika läänemaailma silmis võimalusi täis piirkond, kuid maailmajagu ja sealsed elanikud vajavat endiselt järeleaitamist. Seda suhtumist piltlikustab ilmakuulsa arhitekti Norman Fosteri ettepanek rajada Aafrika teatud piirkondadesse droonijaamad, et levitada Aafrikas arstimeid. Humanitaarabi varjus ning tehnoloogia eestvõttel juurutatakse siiski ka praegu ebavõrdsust.

Väärt elukeskkonnaga linna mõiste on tihedalt seotud Kopenhaageniga. Sellest rääkis lähemalt Taani arhitektuuriteadlane Henriette Steiner. Loengus keskendus ta Kopenhaageni postmodernistlikule arhitektuurile, mida tavaliselt käsitletakse oma aja veidrusena. Steiner näitas, et väärt linnad on enamasti jõukad linnad. Ta küsis, mida sobilikkus elamiseks tegelikult tähendab, ja tõi välja, et majanduskasvu ning hea linnaelu seost peavad iseenesestmõistetavaks üleilmsed mõnusa linna eestkõnelejad, sealhulgas ka Steineri kaasmaalane, arhitekt Jan Gehl. Praegusel ajal kipub väärt elukeskkonna loomine taanduma disainile või keskkonnasäästlikkusele ja käib käsikäes hoogsalt tõusvate kinnisvarahindadega. Sellega saab aga linnast keskkond, mida keskmise palgaga või sellest vähem teenivad linlased enam endale lubada ei saa.

Katalaani kunstnik Lara Almárcegui pakkus värskendava vaate ehitatud keskkonna ja kliimamuutuste seostele. Ta juhtis tähelepanu linnale kui materjalile ja selle muutumisele. Almárceguid huvitab kaevandamine ja lammutamine, teda paeluvad ehitusplatsid ja moodsad varemed. Ta tegeleb aladega, mis on määratud lammutamisele ja uusarendusteks. Näiteks on ta koostanud paljude linnade tühermaade juhendeid, mis meenutavad klassikalisi turismibrošüüre, räägivad pealtnäha koleda paiga põnevast ajaloost. Almárcegui suunas värske pilguga vaatama linna alaväärtustatud piirkondi, juhtides tähelepanu sellelegi, et arhitektuuri peetakse loomepuhanguks ning haagitakse see tihti lahti maast, kontekstist ja keskkonnast.

Arhitektuuri vabastamine

Kõige enam äratasid loengutel kuulajate huvi kliimamuutuste ja linna kaevandamise teema. Ka eluks sobiv linnakeskkond tekitas huvitava keskustelu, kuid tundus, et Henriette Steineri kriitiline käsitlus ja väide, et väärt elukeskkonna tagaajamine võib lõpuks viia olukorrani, kus disainitud keskkond on taskukohane vaid vähestele, ei jõudnud päris veenvalt publikuni. Nii ka heli ja arhitektuuriga: mürareostus on kahtlemata linnaga seotud, heli ei tähenda aga alati müra. Kõlama jäi ka see, et uuskolonialism levib endiselt, kuid seda ümbritseb vaikuseloor.

Nende loengutega rõhutasid kunstnikud, kuraatorid ja ajaloolased uut vaatenurka arhitektuurile. Seejuures sai selgeks, kui kiivalt hoitakse kinni arhitektuuri uusromantilisest kuvandist: arvatakse endiselt, et see on puhas kunst, loominguline eneseväljendus. Arhitektuur nagu ka paljud teised kultuurivaldkonnad muutub siiski pidevalt, kombates arenedes piire.

Vaatamata sellele, et praeguseks on asjalood muutunud ning vaid mõned arhitektid kirjutaksid alla Zaha Hadidi mõttele, et arhitekt ei vastuta ehitustööliste eest, on siiski pikk tee minna, et arhitektuur vabaneks uuskoloniaalsetest ning nõrgemaid ära kasutavatest maneeridest. Hea oleks juba see, kui tunnistataks, et arhitektuur ja linnaplaneerimine on olnud ja on siiani osaliselt keskkonna hävimise põhjus. Kapitalistlikud mehhanismid on arhitektuuri viinud sinnani, et valdkonna uuenduse egiidi all hävitatakse sotsiaalne sidusus.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg