Arhitektuurifoto on iseseisev kunstivorm

Võib ju rääkida digitaalkeskkonna halvast mõjust, kuid kunagi varem pole tehtud nii palju hea kvaliteediga arhitektuurifotosid.

PACO ULMAN

ARHITEKTUURIFOTO VÕISTLUS

I preemia kategoorias „Objektiivne, dokumenteeriv arhitektuurifoto“ – Tõnu Tunnel, Pärnu rannastaadion.

I–III preemia kategoorias „Kunstiline, subjektiivne, abstraktne, kontseptuaalne arhitektuurifoto“ – Gregor Jürna, „Ajutine ilu“; Liina Lõõbas, „Taustal I–IV“; Tõnu Tunnel, „Uued naabrid“.

Žürii: Pille Epner, Jarmo Kauge, Arne Maasik, Paco Ulman ja Anu Vahtra. Võistluse korraldasid arhitektuurimuuseum ja selle fotokogu hoidja Jarmo Kauge. Võistlustööde näitus on arhitektuurimuuseumis avatud kuni 26. III 2017.

Arhitektuurifotograafia on väga tehniline ning selgete kaanonitega valdkond, mis on seotud pikaajalise ruuminägemise traditsiooniga. Kujutusviis sõltub sellest, kuidas on arhitektuuri esitatud juba enne fotograafia sündi, ja seostub pigem renessansiaegse perspektiiviõpetusega. Oleme harjunud, et vertikaaljooned ja horisont on perfektselt 90kraadise nurga all, pildistatud on õigetes valgustingimustes, nii et varjud kirjeldavad ruumi kõige paremini. Kaader peab olema puhastatud kõigest argisest, nagu inimesed, autod, liiklusmärgid jms. Arhitektuurifoto peab olema ajatu ja veatu, selline, mis laseb särada igapäevaelu taustal – ruumil ja mahul. Fotožanr on tihti ka seotud tellija ja tema motiividega. Hooneid saab näidata suuremana, kui pildistada neid lähedalt, väiksemana, kui näidata neid kontekstis, või efektsemalt, kui pildistada öösel. Lainurkobjektiiviga saab siseruumi laiemaks venitada, teleobjektiiviga mahu kokku pressida. Kinnisvara müügikuulutuste fotod on viimasel ajal palju professionaalsemaks muutunud: ruum kuvatakse suuremaks ja helgemaks kindlate võtetega. Teatud mõttes võib seda juba arhitektuurifoto alamžanriks pidada. Seega, arhitektuurifotograafias kehtivad samad reeglid, mis fotograafias üldiselt. Fotol kujutatu ei ole tingimata nii nagu „päriselt on“. Ühe ja sama ruumi eksponeeritavaid lugusid võib olla rohkelt ning vaatajale on see vaid hea.

Võistlus

Arhitektuurimuuseumi praegune arhitektuurifoto võistlus on teine omasugune (esimene korraldati 2001. aastal), niisiis on traditsioonist veel vara rääkida. Ka võistlustööde näituse avamisel mainis võistluse korraldanud Jarmo Kauge, et Eesti arhitektuurifotole tähelepanu tõmbamiseks ja uute tegijate sõelumiseks peaks selliseid üritusi tihedamini olema.

Võistluse üldpilt kujunes kirevaks. See peegeldus ka kasutatud tehnilistes vahendites, nagu näiteks telefoni panoraamrežiim või skannitud laifilm. Oli töid, mis sobiksid tasemelt igasse arhitektuuriajakirja, aga ka töid, mis venitasid arhitektuurifoto mõiste väga laiaks. Paljudel osalejatel tekkis huvitaval kombel soov pildistada kohalikus folklooris juba niigi laiutavaid objekte, nagu laululava või Maarjamäe memoriaalkompleks. Moodsat Eesti arhitektuuri pildistati üllatavalt vähe. Kes teab, kas selle põhjuseks on nüüdisarhitektuuri „betooni ja klaasi“ kuvand või on vaja lihtsalt aega, et arhitektuur omaks saaks. Hea arhitektuur on kannatlik ja leiab õige koha.

Töid laekus kahe kategooria peale 83 ehk mitu korda rohkem kui 2001. aastal. Esimese puhul oodati nn klassikalist objekti portreteerivat fotot, mis eeldab rohkem dokumenteerimist ning vähem eksperimenteerimist. Teise kategooria all oodati isiklikku suhet valitud teema või objektiga. Mõlemas kategoorias pidi töödest moodustama seeria ja just sellest nõudest sai komistuskivi. Üksikut pilti on imelihtne teha, läbiva mõttega seeriat aga suurusjärgu võrra raskem. Tihtipeale oli seeriasse sattunud üks foto, mis lõhkus terviku ja ajas vaataja segadusse. Võib-olla tekitas võistluse tingimuste kahe kuni nelja pildiga seeria nõue osalejates tunde, et mida rohkem ja mitmekesisem, seda parem. Nõutuks jätsid tööd, kus muidu tugeva seeria tervik oli rikutud ühe fotoga, kus oli kasutatud teistest erinevaid järeltöötlusvõtteid või mis ei sobinud seeria teemaga.

Võitjad

Klassikalise arhitektuurifoto kategoorias osutus võitjaks Tõnu Tunnel seeriaga Pärnu renoveeritud rannastaadionist (arhitektid Jan Skolimowski ja Peeter Loo). Tunnel oli võistluse tõsiselt ette võtnud, seda tõestab esitatud tööde kvaliteet. Teisi auhinnalisi kohti selles kategoorias välja ei antud. Tunneli Pärnu rannastaadioni fotosid võib pidada professionaalseks, need on justkui loodud arhitektuuri-väljaannetesse. Fotodel on tabatud arhitektide olulisim ruumimõte, spordihoone varikatus, samuti materjalikäsitlus. Fotode valik annab hea ülevaate puidu kasutamisest eri mõõtkavas. Ja – mis kõige olulisem – fotod tekitavad huvi staadioni vastu.

Teises n-ö vaba teema kategoorias anti välja kolm auhinnalist preemiat. Liina Lõõbase Kumu interjöörifotod „Taustal I–IV“ on tugev seeria, mis näitab, kui võimsalt mõjub selge idee ja lihtne teostus. Tõnu Tunneli „Uued naabrid“ on üllatav vaade eramajadele öiselt staadionilt: kontrastid värvide ja teineteisest ideeliselt muidu nii kaugel objektide vahel mõjuvad intrigeerivalt. Gregor Jürna vaatleb töös „Ajutine ilu“ alles ehitatavat, alles pooleli objekti. Piltidele püütud konstruktsioonid mõjuvad kalligraafiliselt, kahe- ja kolmemõõtmelisus toimib üheaegselt. Žürii tõstis esile ka Eret Kuuse seeria „Valgumine“, mis kirjeldab argist linnaruumi lihtsalt ja elegantselt, vaid valgusvihu langemisega pinnale.

Fotod

Näitusele valitud töid arhitektuurimuuseumi galeriis vaadates imestasin, et kõik näevad justkui paremad välja, kuna on kompaktselt seeriatena koos ja eraldatud kõigest häirivast. See viis küsimuseni: kas meile nii harjumuspärane viis fotot ekraanilt vaadata on ehk devalveerinud staatilise pildi? Oleme harjunud, et isegi kui pilt ekraanil pole interaktiivne, saab selle vähemasti kerge näpuliigutusega suuremaks või väiksemaks teha ning hõlpsalt järgmise vastu vahetada. Tundub, et seinale riputatud foto annab aega ja ruumi sellesse süveneda. Võiksime ju ka arhitektuurifoto näitel rääkida digitaalkeskkonna halvast mõjust või sellest, kuidas üldse pilte tarbime, kuid tuleb tunnistada, et kunagi varem pole tehtud nii palju hea kvaliteediga arhitektuurifotosid. Pole siis mingi ime, et arhitektuurihuviliste lemmiktegevuseks on kujunenud arhitektuuri tutvustavas portaalis Archdaily Jaapani valgete majade fotode lehitsemine. Fotogeeniliste kontsepthoonetena need justkui selleks loodud ongi. Aga eks arhitektuuri ole alati mõjutanud see, kuidas me seda näeme ja tajume. Siin peituvadki arhitektuurifoto võimalused, eriti praegu, kui tagasiside tarbija ja autori vahel on nii vahetu.

Arhitektuurifotograafia on väga selgepiiriline ja aeglaselt arenev žanr, mis uueneb aeglaselt – ja seegi vähene muutus on enamasti seotud tehnoloogiaga, nagu filmi tundlikkuse kasv, filmi asendumine digitaalsensoriga, järeltöötluse võimalused, 3D-kujutised, droonid jne. Kuid kõige muutumatum on muidugi ruumi nägemine kahemõõtmelisel pinnal, see on siiani väga arhitektikeskne. Suure lahutusvõimega jäädvustatud ja kalkuleeritud kompositsiooniga foto on justkui arhitekti joonis, mille puhul on raske vahet teha, kas see on foto päriselt olemas keskkonnast või hoone projekti kirjeldavast perspektiivvaatest. Siin on taas oluline sätestatud ruuminägemise ja -kujutamise viis. Näiteks küsiti mult kord, miks on arhitektuurifotodel nii vähe inimesi, kui keskmise arhitektuurivõistluse 3D-perspektiivvaate kaadris oleskleb tihtipeale mitmepealine seltskond. Kui perspektiivvaatel on inimeste kujutamine pigem abivahend mõõtkava rõhutamisel, siis arhitektuurifotol on inimene üleliigne. Põhjus võib olla see, et inimene tõmbab pildistatud keskkonnalt tähelepanu ära: oleme lihtsalt ehitatud nii, et meile meeldib alateadlikult teisi vaadata.

Arhitektuurifotol on potentsiaali olla omaette kunstivorm, vaba tellija- ja projektikesksusest. Selle tõestamiseks ei pea me kaugele ajalukku vaatama. Jüri Okase „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“ tõestab, et isegi päevast päeva kontorilaua taha sunnitud arhitekt on võimeline välja astuma oma valdkonnast ja jäädvustama ümbritsevat lahtiste silmadega.