Arhitektuurikoolide lõpuvile

Lõputööde galerii peegeldab nii ühiskonna trende kui ka arhitektuuri moevoole. Koolide õppekavad ja seega järelkasv on küll eri nägu, kuid paljud teemad korduvad.

ELO KIIVET

Arhitektuuri valdkonnas on palju kõneväärset. Suurte linnaplaneerimisküsimuste, tee-ehitusvaidluste, arhitektuurivõistluste ja majaprojektide kõrval tuleb kevadel peale värsket järelkasvu suisa viiest koolist: Tartus maaülikooli maastikuarhitektid (EMÜ, magistritöid 13), Tallinnas tehnikaülikooli maastikuarhitektid ja arhitektid (TTÜ, 9 ja 14), kunstiakadeemia arhitektid ja linnaplaneerijad, urbanistid ning sisearhitektid (EKA, magistritöid vastavalt 11, 3 ja 6), tehnikakõrgkooli rakendusarhitektid (TTK, 17) ning Tallinna ülikooli linnakorraldajad (TLÜ, 7).

Pärast juuni alguse kaitsmismaratone avati mõned vähem või rohkem ülevaatlikud näitused. EKA uues hoones oli väljas ülemajaline, aga üsna lühikest aega külalisi võõrustanud „Tase 2019“, juuni lõpuni on avatud veel TTK lõpetajate galerii rahvusraamatukogus ja TTÜ näitus disaini- ja arhitektuurigaleriis. Kui TTK on välja pannud kõik tööd, siis TTÜ näitus on napp, tutvustades vaid arhitektide ja maastikuarhitektide 11 tööd, aga tasemelt on see kindlasti kõvasti parem kui eelmisel aastal. Ka on mõlemas koolis taandunud nn praktiline majade lahendamine ning mõttelend julgem ja teravam. EKA arhitektide näituse planšetirohkus ja tihedas kirjas infoküllus kippus vaatajat veidi lämmatama, küll aga avaldas muljet võimsate makettide rivi. Kohati kunstiteoste mõõtu taiesed võinuks rõõmu pakkuda ka erialakaugele inimesele või lihtsalt kunstihuvilisele külastajale.

Ühiskonna aktuaalsetele sotsiaalsetele valupunktidele osutavate tööde trend jätkub, aga sel aastal oli rõõmustavalt palju töid, kus on vaatluse alla võetud ruum väljaspool pealinna. Nii oli üle poole TTK ja EKA lõpetajatest valinud asukohaks Suur-Tallinnast vaadates perifeersema paiga ja väiksemad linnad ning TTÜ maastikuarhitektuuri ühe põnevama töö, kus vaadeldakse digitaalsete avaandmete rakendamist maastikuanalüüsis ja -lahendustes, näidiskohad olid Sindis, Türil, Kärdlas ja Elvas. Veel jäid silma TTÜ rohked meditsiini ja tervisega seotud projektid (otsapidi on nendega seotud pea pool töödest) ning lemmikloomade varjupaiga teema nii EKAs kui TTKs. Jätkunud on EKA sisearhitektuuri magistritööde kaugenemine klassikalisest erialavaatest ja loominguline hullamine (sise)ruumi mõistega koos maadlemisega ingliskeelse magistriõppega. Eks paljudes töödes kuma läbi teatav idealism või suisa naiivsus, mis võib vahel olla muidugi ka ajapuuduse või pealiskaudsuse märk. Siiski on pigem sümpaatne, kui üliõpilastee lõpetus erineb tulevasest igapäevatööst ja on kantud maailmaparandamise soovist. Lõpuvile on kõlanud, nüüd on vaja vaid loota, et ühiskondlik närv tööturul argisekelduste surve all oma teravust ei kaota ning saame arhitektuurimaastikul ka revolutsioonilisemaid projekte paberilt ja akadeemilisest maailmast ellu ärkamas näha.

Veronika Valk-Siska,

TTÜ arhitektuuri magistritööde kaitsmis­komisjoni esimees

Tänavused lõputööd peegeldavad juba üsna hästi TalTechi arhitektuurihariduse uuenevat profiili. Teemadeks olid uus töökeskkond, elanikkonna vananemine, terviseteenuste pakkumine, kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamine, hoonete uued nõuded, asumite tihendamine, tühermaade korrastamine ja kasutuselevõtt, tühjalt seisvatele (või ka tühjaks jäävatele) hoonetele uue sisu leidmine. Viimaste aastate magistritöödes on tähelepanu aasta-aastalt selgemini teadmispõhisel haridusel, mis peaks andma tulevastele elukeskkonna kujundajatele häid oskusi jätkusuutlike, konteksti- ja keskkonnateadlike ruumilahenduste loomisel.

Suur osa tänavustest lõputöödest on hea sotsiaalse närviga, vastutustundliku teemavaliku ja mitmeti läbi kaalutud projektilahendustega. On positiivne, et õppekavas on silmanähtavalt pandud rõhku nii BIM-projekteerimisele kui ka ehitusfüüsika ja -tehnika baasteadmistele. Edasiarendamist vajaks nende teadmiste kriitiline rakendamine, unustamata sealjuures ruumiloome kultuurilist ja sotsiaalset mõõdet. TalTechis on küll tugev kompetents nii energiatõhusa projekteerimise, materjalitehnoloogiate kui ka IT-valdkonnas, kuid tänavustes lõputöödes on ülikooli laiemat potentsiaali veel vähe kasutatud. Küllap see edaspidi muutub, kuna suund on võetud ju ülikoolisisese koostöö hoogustamisele. Kui eesmärk on pakkuda loomingulise koostöö platvorm eri distsipliinidele, siis võiks see magistritöödes selgemini kajastuda.

Peeter Pere, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistritööde kaitsmiskomisjoni esimees

Ennast korrates pean mainima, et jätkuvalt on suunaks ego tagaplaanile asetamine, empaatia, napid sekkumised, linnaruumi uuringud ja kainus/asjalikkus. Sel aastal nägi rohkem regionaalsust, mahajäetud või kiratsevatesse piirkondadesse elu tagasitoomise ettepanekuid ja segregatsiooniga tegelemist. Ääremaastumise lõpetamise huvitava retseptina pakuti välja mõte rajada Dirhami sadamasse mereteaduskeskus ning linnuvaatlus- ja majutuskohad Noarootsi ranniku aktiveerimiseks. Korduv teema on aastaid olnud maisest elust lahkumine ja mäletamine/mälestamine, nt „Siirdumismaastikus“ on toodud surm argielu kõrvale, et anda võimalus tulla igal hetkel kadunukese juurde.

Üllatas „Suvilaruum linnakeskkonnas“, kus otsitakse võimalusi tuua suvilaruum nn vaheruumidesse, kus igapäevategevus katkestada ja akusid laadida. Mitmel aastal on esile tõusnud poeetilised, sügavalt läbi tunnetatud ja teistmoodi lahendused. Seekord jäi silma ehitamata jätmise teemaline poetiline mõtisklus, kus on vaatluse all perifeerse Suur-Kaukasuse mägipiirkonna teisenemine turismikohaks. Küsitakse: kas ehitamata jätmine võrdub ehitamisega? Soovitan tulevastel magistrantidel julgeda mõtelda väljaspool raame. Senisest teravam sotsiaalne närv kajastub teemavalikus: nägijate ja pimedate ühine ruum, loomade varjupaik ja teraapiakeskus, üürielamispindade ehitamine maale, tööstuslinna Maardu korrastamine ja inimlikustamine.

Endrik Mänd,

TTK kaitsmiskomisjoni liige

TTK võib olla uhke ühtlaselt tugeva lennu üle, kes võtab peagi (või on juba võtnud) koha sisse meie arhitektuurimaastikul. Filosofeerida võiks vaid rakendusarhitektide ülesande üle ühiskonnas ja sellest tulenevalt ka nende erialase ettevalmistuse olemuse üle. Arvan, et hea leid oli jaotada kaitsmised sellistesse teemaplokkidesse nagu linnaruum, uus/vana, saalhoone, maastik, ühiskond/tervenemine ja vaba aeg/rekreatsioon. Soovitaksin koolil kaaludagi kasutada tulevikus kolme-nelja ajakohast teemaplokki, kuhu lõputöö peab paigutuma.

Linnaruumi töödes jäädi liiga suure suutäie haukamisel terviklike seoste loomisega hätta. Siin aidanuks kindlasti ülesande väiksemaks lihvimine. Väga sümpaatsed olid äärealade (Valga, Tõrva) tööd, kus oli näha, et väikelinna püütakse tõesti planeeringuga elavdada. Ühiskonnaprojektides jäi tudengitel mõnevõrra puudu sihtgrupi vajaduste tunnetamise ja teoreetiliste kontseptsioonide projektiga sidumise oskusest. Seetõttu kerkis korduvalt küsimus: mis eristab seda n-ö tavalisest hoonest? Eriti tugevalt tõusis esile Ungrumetsa kool erivajadustega lastele. Võrdlemisi tugevad tööd olid ka rekreatsiooni plokis, nt väga hea kohatunnetusega Hiiumaa ravispaa, mis oleks võinud mõnes mõttes liigituda ka maastikuprojektiks. Kolmas silmapaistev töö tuligi maastikuprojektide hulgast. Eesti presidentide memoriaali Pakri poolsaarel iseloomustab suurepärane proportsioonitaju nii suurtes maastikuelementides kui ka arhitektuuridetailis.

Jüri Kermik, EKA sisearhitektuuri magistritööde kaitsmiskomisjoni esimees

Sisearhitektuuri osakonna magistritöödes annab tooni reaalsetele probleemidele lahenduste otsimine: elukeskkonda ja loodust ühendavate objektide materiaalsus, laste empaatilist arengut soosiv ruum, konflikti- ja sõjatraumade leevendamine. Ette on võetud ka muutuv surnuaia- ja surmakultuur. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on selgelt jälgitav tööde sisulise ja uurimusliku teostuse kvalitatiivne tõus, millele on aidanud kaasa noorte õppejõudude kaasamine. Ka sel aastal saab tudengite töö kaudu nähtavaks ruumiga seonduvate disainilahenduste hübriidsus, mis eeldab süstemaatilist ja samal ajal loovat lähenemist. Probleemi kaardistamisest uurimuses on saamas projektilahenduse orgaaniline osa.

Sisearhitektuuri magistriõppe avamine teistelt erialadelt tulijatele (tootedisain, arhitektuur, tarbekunst) toetab interdistsiplinaarselt loovat stuudiokultuuri, aga ka vajadust sõnastada ruumiloome identiteet ja ülesanded. Ka (sise)ruumi tähendus on laienenud ja muutunud mitmekihilisemaks: tegeletakse nii objekti-eseme kui ka sise- ja linnaruumiga. Huvitava kaasnähuna täheldan siin sise- ja välisruumi vahelise piiri, selleni jõudmise või selle ületamise hetkel tekkiva pausi teadlikku vältimist. Seda, et tegemist ei ole juhusega, näivad kinnitavat kaks laste empaatilist arengut toetavat projektilahendust, üks magistri, teine bakalaureuse lõputöös.

EKA arhitektide planšetirohkus ja tihedas kirjas infoküllus kippus lõputööde näitusel „Tase“ vaatajat veidi lämmatama, küll aga avaldas muljet võimsate makettide rivi. Gregor Jürna

TTÜ lõputööde näitus on napp, tutvustades vaid arhitektide ja maastikuarhitektide 11 tööd, aga traditsioonilisusest hoolimata on see tasemelt kindlasti kõvasti parem kui eelmisel aastal.

Anu Juurak / TTÜ

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht