Arhitektuurivõistluse pinged
Möödunud nädala reedel lõppes taas üks arhitektuurivõistlus – Tallinna muusikakeskkooli, Tallinna balletikooli ja Georg Otsa nimelise muusikakooli ühishoone ideeprojekti arhitektuurivõistluse I etapp. Miks korraldatakse arhitektuurivõistlusi? Avaliku võistluse korraldamine nõuab aega ja vaeva nii korraldajatelt kui osalevatelt arhitektidelt, kellest enamik teeb seda tööd tasu saamata. Võistlusel osalemine on kallis lõbu: korralikult trükitud ja vormistatud planšetid ning makett maksavad ise juba märkimisväärse summa, võistlusele kuluv tööaeg sõltub projekti mahust, enamasti tehakse avalikke võistlusi just suurobjektide puhul. Äsja lõppenud võistluse töö tegemiseks kulunud aeg võiks olla umbes 110–150 töötundi. Pragmaatiliselt võttes – suhteliselt mõttetu töö. Tõenäosus, et midagi tagasi teenitakse, on enamiku osalejate puhul minimaalne.
Korraldaja poolele tähendab võistluse organiseerimine ajakadu, lisakulutusi võistlusülesande koostamiseks, vormistamiseks, žüriitasudeks ja preemiafondiks. Tellija kaotab ka lõpliku sõnaõiguse – avalike võistluste puhul peab žürii koosnema valdavalt eriala spetsialistidest. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on peapõhjusena, miks ei taheta arhitektuurivõistlusi teha, esile toonud just esimese – aja. Peab aga tunnistama, et paremat süsteemi kui arhitektuurivõistlus ei ole parima võimaliku projekti saamiseks välja mõeldud. Muidugi võib tellida projekti mõnelt maailmanimega staararhitektilt, kuid meie tellijatele käib see ilmselt üle jõu. Pealegi ei ole ka staaride päevad vennad ja tulemus võib valmistada pettumuse. Võimalik on teha kutsutud osalejatega võistlus. Sel juhul valitakse välja mõned bürood, kellelt eskiis tellitakse, ja garanteeritakse osalejatele kindel tasu. Selline viis ei pruugi olla palju odavam kui avalik võistlus, kuid lahendusvariante tuleb enamasti palju vähem. On veel üks võimalus: avalikule võistlusele kutsutakse osalema nimekad bürood, kellele makstakse osalemise eest kokkulepitud tasu. Nii tehti näiteks Helsingis Kiasma moodsa kunsti muuseumi arhitektuurivõistlusel, kuid see on kõige kallim variant.
Eestis on taasiseseisvumisest saati kerkinud ridamisi põnevaid ehitisi, mis on valminud arhitektuurivõistluste võiduprojektide järgi: okupatsioonide muuseum, Lasnamäe spordihoone, Rotermanni keskuse hooned ja Vabaduse väljak Tallinnas, põllumajandusakadeemia spordihoone, Lotte lasteaed, Kesklinna kooli laiendus ja Jõekaare elurajoon Tartus, Rakvere keskväljak, Viimsi keskkool, Pärnu kontserdimaja, Pärnu kesklinna kooli võimla, Sõmeru vallamaja jpt. Mitmed neist majadest on jõudnud rahvusvahelistesse arhitektuuriüllitistesse, kodumaistest rääkimata. Need on majad, mis tõstavad Eesti imagot ja keskkonna kvaliteeti ning annavad seeläbi oma panuse riigi arengusse. Seega – võistlustest võidab kogu ühiskond. Siit ka põhjendus, miks peaks arhitektuurivõistlustest olema huvitatud eeskätt riik. Mis loeb mõni kuu „kaotatud” aega projekteerimisele võrreldes maja elueaga? Kiirus ei ole maja ilu ega kvaliteedi pant. Seda peab meelde tuletama just enne valimisi, kui riigi ehitiste tähtajad kipuvad olema sellised, et ei ole aega korralikke projekte tellida ega rahulikult ehitada.
Arhitektuurivõistlusi korraldavad aeg-ajalt ka innovatiivsemad erainvestorid. Tõsi, enamjaolt eelistavad nad kutsutud osalejatega võistlusi. Ilmselt on üks põhjus see, et tahetakse garanteerida nende büroode osavõttu, kellega ollakse kas harjunud koostööd tegema või keda usaldatakse. Hirmu tuntakse selle ees, et avaliku võistluse võidab mõni noor arhitekt, kel praktilised kogemused puuduvad. Peab tunnistama, et see kartus ei ole päris asjata. Praegu projekteerimisprotsessis Eesti Rahva Muuseumi maja ja Eesti Kunstiakadeemia hoone on just sellised näited: suurte ehitiste arhitektideks valiti arhitektuurikonkursil noored, kellel puudub praktiline töökogemus, mis annab paraku ennast nüüd tunda. Noore arhitekti esimene projekt, mille järgi ehitama hakatakse, võiks olla väiksem ja mitte nii tähtis kui nimetatud hooned. Üsna sageli on võistluse organiseerijad aga kaldunud sootuks teise äärmusse: selleks, et pääseda võistlusel osalema, peab arhitektil olema ette näidata samas suuruses ja samalaadse funktsiooniga valmis ehitatud hoone kui võistlusalune maja. Kui mitmel arhitektil on Eestis õnnestunud projekteerida näiteks koolimaja või saatkonnahoonet? Arhitektid on koolitatud projekteerima väga erisuguseid maju, meil ei ole ühtegi bürood, mis oleks spetsialiseerunud vaid kindla funktsiooniga hoonete projekteerimisele.
Miks arhitektid osalevad võistlustel, ehkki see on nn riskibisnis? Esimene põhjus on kindlasti usk endasse ja lootus – äkki seekord läheb õnneks! Keegi ei lähe võistlusele kaotama. Võit tähendab arhitektile palju: esiteks preemiaraha, teiseks on see oluline märge tema CVs ja kolmandaks tähendab see üldjuhul suurepärast tööd. Võistlusprojekti puhul on arhitektil vabadust rohkem kui tellimuse puhul, kui ta on kohustatud tellija soovidega arvestama üsna täpselt. Võistluse puhul on küll paigas ruumiprogramm ja mõned muud kitsendused, kuid üldjuhul püütakse võistlustingimused hoida võimalikult vabad. Arhitektuurikonkurss võib olla arhitektile mäng võimaluste piiridel – selle käigus luuakse projekte, mida võib-olla ei julgetaks n-ö päris elus tellijale näidatagi. Võistlemisel on oluline koht ka arhitektide vormishoidmisel: väga harva saab eesti arhitekt sellise tellimuse nagu kontserdimaja või balletikool, kuid ta peab ka selliste projektide koostamiseks olema valmis. Kui paar aastat järjest vaid eramajadega hinge tuleb sees hoida, nagu see on praegu paljude puhul, siis võivad ootamatu suure tellimuse peale käed värisema hakata.
Kui vaadata Eesti arhitektuurivõistlustel osalevaid kodumaiseid arhitektuuribüroosid, siis peab tunnistama, et aktiivsed on, paar erandit välja arvata, just väikesed bürood. Suured multifunktsionaalsed bürood eelistavad osaleda vähempakkumiskonkurssidel, kus eeltingimused on sageli sellised, et väikefirmadel pole sinna asja. Väikebüroole, mille arhitekte hästi teatakse, on väga oluline tema renomee, suurfirmade puhul on esikohal rahavood. Kui väikefirma omanikud on enamasti ise põhitöö tegijad ja on valmis teinekord ka „käppa imema” selle nimel, et ükskord korralik tellimus saada, siis suurte büroode omanikud peavad tagama oma töötajatele pideva töö ja sissetuleku.
Ehitusbuumi ajal oli üsna sagedane olukord, kus avalikule võistlusele laekus alla kümne töö, sest arhitektid, kel oli järjekord ukse taga, ei jõudnud võistlustel osaleda. Täna on huvilisi märgatavalt rohkem. Lõppenud võistlusele saabus 30 projekti (kõige arvukamalt võeti osa 2009. aastal toimunud Rakvere Pauluse kiriku arhitektuurivõistlusest, mille eesmärk oli kirik kujundada ümber Arvo Pärdi nimeliseks kontserdimajaks – laekus 136 tööd).
Sageli on võistlus see koht, kus arhitekt muutub nii mänguliseks, et ignoreerib ka võistluse nn ümbrikku – võistlustingimusi. Ja pole harv, kui seesugune, teistest erinev projekt just silma jääb ja võidab. Nii juhtus näiteks ka EKA hoone puhul, kus võidutöös oli eiratud ette antud detailplaneeringut ja pakutud omapoolne, tõsi, palju nutikam lahendus. Nüüd on aga seetõttu probleeme – planeeringu muutmine on komplitseeritud ja aeganõudev. Võib-olla tasub see kõik siiski lõpuks ennast ära – maja jääb ju linna vähemalt aastakümneteks, mis need paar kaotatud aastat selle kõrval ära pole. Arhitektuurivõistluse mainele annab selline asjade kulg aga tugeva tagasilöögi.
Olgu siinkohal märgitud, et võistlustingimuste eiramine ei ole tavaline mitte ainult Eestis, seda tehakse kõikjal. Tuntuim on Sidney ooperimaja lugu: selle projekt oli võistlusele saabudes lõpetamata ega vastanud konkursi tingimustele. Nüüd on see aga kogu Austraalia sümbol. Moraal võiks olla see, et ideevõistlused on mõistlik läbi viia etapis, kui olulised otsused on veel langetamata, kui ei ole veel kehtestatud detailplaneeringut. Planeeringu saab teha edaspidi parima ideelahenduse alusel. Äsja lõppenud Tallinna muusikakeskkooli, Tallinna balletikooli ja Georg Otsa nimelise muusikakooli ühishoone võistluse ettevalmistamine tõi teravalt esile aga vana probleemi – autoriõiguste teema arhitektuuris.