Avamata peatükk arhitektuuri ajaloos

Veel vähe uuritud 1980. ja 1990. aastatel ehitatud postmodernistlikud elumajad pakuvad palju uut elamuehituse ajaloo kohta.

TRIIN REIDLA

1980. ja 1990. aastate eramuehitusest puudub veel terviklik ülevaade. Varasemates uurimustes on seda vaadeldud arhitektuuriloo väikese osana. Üheks põhjuseks võib pidada lühikest ajalist distantsi. Ehitamisest möödunud paar-kolmkümmend aastat võiksid olla piisav põhjus esimesteks põhjalikumateks uurimusteks. Kindlasti väärib see ajastu mitme nurga alt sügavuti käsitlemist, sest pöördelise ajastu poliitilised ja majanduslikud muudatused ei jätnud puudutamata ühtegi eluvaldkonda ja välja võib kooruda palju huvitavat.

Nõukogude perioodi lõpukümnendil avanes paljudele võimalus unistus oma kodust ja selleks ehitatud majast teoks teha. Pärast taasiseseisvumist kerkisid esimesed uue aja eramud. Toonane individuaal- ehk eramuehitus oma iseärasustega mõjutab meid mõneti tänapäevani. Ehk on aeg käes sellele perioodile otsa vaadata ja seda põhjalikumalt tundma õppida? Kas väärtustada seda läbi pärandivaldkonna prisma ja kuidas seda teha?

Järgnevalt annan ülevaate postmodernistlike eramualade ajaloost, püüdes neile küsimustele anda vastuseid või vähemalt edasist mõtteainest. Vaatluse all on umbes 15aastane periood (planeeringud aastatest 1979–1994, mõned hilisemad projektid): Viljandi Rehe tänav, nn Arhitekti linnaosa ja 1980ndatel planeeritud elamuala, Ihaste linnaosa Tartus ja Kelvingi küla Tallinna külje all.

Elamualade planeeringud

Valglinnastumise algeid on leida juba 1980. aastate elamualade planeeringutest. Elamuid ehitati kas vanema, enamasti aedlinliku hoonestuse sisse üksikutele kruntidele (nt Tallinnas Nõmme, Merivälja), rajati uusi tänavalõike ja umbtänavaid (nt Rehe tänav Viljandis) või planeeriti täiesti uus asum (linnaosa). 1980. aastateks olid linnakeskused ning lähem ümbrus täis ehitatud, seepärast asuvad sel ajal planeeritud elamualad suuremalt jaolt linna äärealadel (nt Arhitekti linnaosa ja Ihaste). Toona rajatud tänavad või asumid võivad olla jäänud hilisema hoonestuse sisse.

Järkhaaval planeeringute lähteülesanded leevenesid, mõjutades elamute välimust ja suurust. 1980. aastate esimesest poolest pärinevad Rehe tänava ja Arhitekti linnaosa planeering kompavad regulatsioonide piire. Rehe tänava planeeringu seletuskirjas vastandutakse tüüpprojektide kohmakusele ja jäikusele, eesmärgiks võetakse lahendada ala individuaalprojektidega. Arhitekti linnaosa esitleb end julgemalt eksperimentaalse linnaosana, kus igale krundile oli määratud oma arhitekt. Kuigi planeeringutes olid paigas hoone asukoht ja mahtu määravad kriteeriumid (nt räästa kõrgus, korruste arv), sai piirangute sees projekteerida eriilmelisi hooneid. Ehitusreeglite lõdvenemise tippajaks võib pidada 1990. aastate algust, nt Ilmandu küla planeeringus ei ole esitatud peaaegu ühtegi ehituslikku piirangut. Kümnendi keskpaigas võeti hoog maha, et hoiduda varasematest liialdustest: juhised on detailsed, kuid mitte ülearu piiravad (Kelvingi küla). Planeeringutes võib täheldada kruntide suuruse kasvu: Arhitekti linnaosas on tavaline krundi suurus veidi üle 600 m², Ihastes maksimaalselt 5000 m². Aina suuremad krundid kasvatasid üldjuhul ka ehitisealust pinda.

Uued arhitektid

Aastaid 1980–1990 võib pidada arhitektkonnale pöördelisteks. Vabaturumajanduse tingimustes asendus suurtes asutustes projekteerimine väikeettevõtete-arhitektuuribüroodega. Muutustega kaasaminek mõjutas digitaalse projekteerimise osakaalu kasvu. Kui olin projekte analüüsinud, joonistus välja, et 1980. aastate esimesel poolel paistavad silma tuntud postmodernistlikud arhitektid, kümnendi teisel poolel ja 1990ndate alguses on nad kadunud ning asemele on astunud vähetuntud arhitekte. Arvatavasti saab siit palju ainest uurimaks nende panust arhitektuurilukku. Toon välja mõned, kes esinevad mitme uuritud ala projekteerijate seas: Jüri Siim, Vilmar Lill, Maret Tääker, Ants Mäesalu, Koit Köbas, Meeli Truu, Urmas Elmik.

Kuigi valdavalt tõmmatakse jooned kalkale postmodernistliku käekirjaga, on 15 aasta jooksul näha stiilimuutust – postmodernismi tõusu ja langust eramute projektides. 1980. aastate esimesel poolel esineb nii modernistlikke, postmodernistlikke kui ka vahepealsete stiilide esindajaid. Kümnendi teisel poolel hakkab selline väljendusviis ära väsima ja iga arhitekt asub otsima oma teed, kas rahulikumat või kitšilikumat. Kuigi kujunduskeeles on mõningat sarnasust, ei saa seda enam nimetada stiilipuhtaks postmodernismiks.

Siseplaneeringud

Palju huvitavaid avastusi pakkus hoonete siseruumide lahendus, mis vahel oli postmodernistlikult mänguline (kaarjad või diagonaalselt paigutatud ruumid) või lihtsam, täisnurksete ruumidega. Kuna Nõukogude ajal kehtisid individuaalelamute eluruumide ruutmeetritele kindlad piirangud, soodustas see ruumide „kantimist“ ehk plaanidele ilmusid erisugused abiruumid. Näiteks plaaniti majja suuremaid pööninguruume suvetoa või pesukuivatusruumi nime all, andes võimaluse see hiljem eluruumiks ümber ehitada. Keldrites seisid kõrvuti köögivilja-, juurvilja-, puuvilja- ja küttehoidlad, tööruumid, (sauna)eeskojad. Samal põhjusel olid eramutes suuremad, tihti kogu maja läbivad trepikojad. Praktilisus väljendus samuti majaga integreeritud kasvuhoones. Kodus tuli ka puhata, seepärast olid terrassid, lodžad, rõdud ja verandad kõrvuti erifunktsiooni kandvate ruumidega (raamatukogu, treeninguruum). Keldris pakkusid lõõgastusvõimalust saun ja bassein. 1990ndatele lähemale liikudes laienes erifunktsioonide ampluaa: baar, salong, käsitööruum, kaminaruum, samuti kavandati ühe garaaži asemel tihti kaks.

1990. aastate eel ja kümnendi alguses jäid alles mitmesugused erifunktsioonid, kadus vaid praktiline kasvuhoone. Ühiseid jooni on raske välja tuua, ilmselt kõlas projekti tegemisel senisest rohkem arhitekti kõrvus tellija hääl. Välja saab tuua kolm ühisjoont: ruumid on suuremad, neid on rohkem ja kujunema hakkab avatud köök-elutuba.

Hoonete siselahendustest järeldasin, et sel ajal tõstab aina rohkem pead läänemaailma, ehk isegi ameerikalik, maitse. Aina rohkem on vaja näidata elustiili, teadlikkust maailmas toimuvast. Näiteks oli üks intervjueeritud 1990. aastate esimese poole elamu omanik projekteerimisfaasis avaldanud soovi saada läbi kahe korruse siserõduga elutuba, nagu ta oli sel ajal näinud TV-seriaalist „Vaprad ja ilusad“.

Ehitamine

Projektidest saab järeldada, et unistused olid suured, ent kõik ei täitunud nii, nagu ette kujutati. Individuaalmajade ehitamist peeti 1980ndatel ehitussektoris süsteemiväliseks, sest see ei sobitunud hästi plaanimajanduse mudelisse. Elamu pidi ehitama omanik ise ja ta pidi maja valmimise nimel näitama erakordset leidlikkust defitsiidis vaevleva sektori ja kehva kvaliteediga ehitusmaterjalide kättesaadavuse olukorras. Pärast taasiseseisvumist sai ehitama palgata professionaalset tööjõudu ja kui raha jätkus, ei olnud probleeme ehitusmaterjalidega. Kuna hoonemahud kasvasid, ei olnud enam realistlik ise ehitada. Üldiselt võttis ehitamine palju aega, 5–10 aastat.

Ehitusvaldkonna iseärasuste tõttu on elamute kerkimise lugu olnud erinev: ehitati projekti järgi või selle lähedaselt, projektist osaliselt mööda või teise projekti järgi. Samuti on mõne eramu ehitamine jäänud pooleli või on jäänud krunt tühjaks. Projektilähedust või -kaugust on keeruline jälgida, sest paljud hoonete juures tehtud muudatused ei ole dokumenteeritud, kui just ei ole olnud vajadust üht-teist tagantjärele seadustada. Jälgede ajamist raskendavad ka 1990ndate alguse elamualade puudulikud alusmaterjalid. Vaatluse põhjal saab öelda, et üldiselt on hooned valminud projektilähedaselt, muudatusi on tehtud detailide või keerulisemate ehituslahenduste arvelt. Tulemuseks on rahvaarhitektuuriline postmodernism – just stiilile iseloomulikud elemendid on kadunud või on neid lihtsustatud.

Ehitamise ajal võisid vahendid või omaniku jaks otsa saada ning krunt müüdi edasi kas tühjana, olemasoleva vundamendi või seintega. Võidi edasi ehitada vana projekti järgi või teha täiesti uus projekt. Tänapäevakski ei ole elamualad terviklikult valmis – siin-seal paistavad silma tühjad krundid või poolikuna seisvad majad, mis jätavad nukravõitu üldmulje.

Kuidas ja mida väärtustada?

Kiireneva elutempoga on teisenenud arusaam hoonete elueast. Pärandihoiu seisukohalt on see seniste printsiipide, meetodite ja tegutsemistempo ülevaatamise indikaator. Ettevaatavalt tuleks enne asjade kadumist kaasata nende väärtustamisse võimalikult palju osalisi ja selle poole kogu aeg ka püüeldakse. Kultuuripärandi valdkonnas tuleb nüüd pilk pöörata postmodernismi, sh eramute, poole. Niipea need eramud kuhugi ei kao: nende ehitamine on hoolimata väiksest langusest 1990. aastatel jätkuvalt tõusuteel. Eramud on aga jäänud inventeerimisest ja uurimisest kõrvale, eriti mis puudutab üleminekuaega.

Küsimus on, kuidas käsitleda 1980. ja 1990. aastate esimese poole elamuid. Hooned on ehitatud asulate piirimaile, on keerulise projekteerimis- ja valmimislooga ning tekitavad rahva valdaval osal tugevaid vastuolulisi reaktsioone ja nõutust nende väärtuste sõnastamisel.

Tänapäeva väärtuskriteeriumide alla need hooned hästi ei sobitu.* Arhitektuuriväärtuse seisukohalt jääb nii mõnelgi puudu stiilipuhtusest (kui seda on taotletud) ja arhitekti tuntusest. Samamoodi tekib palju küsimusi autentsuse ja säilivuse tuvastamisel: mis võtta aluseks? Kui hinnata autentsust projekti järgi, vastavad projektile vähesed eramud, aga samal ajal võib hindamist takistada puudulik dokumentatsioon. Olukorras, kus ise ehitamisel on tehtud palju omaloomingut, võib elamuid tõlgendada arhitekti ja omaniku või ehitaja kaasloominguna. Iga juhul on autentsena säilinud tühjana seisvad pooleli jäetud hooned. Kuna uuritaval perioodil on need levinud tendentsid, kas suhtuda sellesse kui omaette väärtusse? Materjalide ehedusele suurt rõhku panna ei saa, sest palju on ümber ehitatud. Või mida pidada ehedaks pikka aega ehitatud hoone juures? On küsitav, kas väärtustada nt põhikehandit (seinad, vundament, katusekonstruktsioon), mis varem levinud ehitusmaterjalidest suurt ei erine. Materjalidest võib rohkem huvi pakkuda interjöörides säilinu (nt esimesed välismaised sisekujundusmaterjalid), mis võib praeguseks ka juba kadunud olla.

Ehk oleks hea variant väärtustada planeeringuid või väiksemaid ansambleid selle sees (nt tervikuna valminud tänavalõik)? Iga maja ei ole silmapaistev arhitektuuriteos, kuid on osa suuremast tervikust, mis kirjeldab ajastu eramuehitamise tavasid. Võib-olla tasub mõtteharjutusena läbi mängida mõne elamuala miljööalaks hindamine, et leida kõigile majadele või väiksemale valimile vastavaid väärtuskriteeriume.

Kes väärtustab?

Veebiküsitlus Eestis asuvate postmodernistlike elamute kohta andis aimu, millises seisus kultuuripärandi valdkonnas ja üldse väärtustamises oleme või milline on stardipunkt, et alustada arutelu. Arvamusi oli palju, kuid välja tulid kaks peamist suunda. Suuremale osale küsitletutest postmodernistlikud elamud ei sümpatiseeri. Kommentaarides kasutati kirjeldamisel sõnu „kole“, „lollidekülalik“, „jube“, „ebapraktiline“, „üle mõistuse suur“, „koledad mcmansionid“, „õudne“ jne. Kogunes ka neid, jäid küll vähemusse, kes kaaluksid sellistes majades elamist või nende väärtustamist, kuid eelistaksid tagasihoidlikke, hooldamiseks jõukohaseid maju. Dilemmat majade hindamisel kirjeldab hästi ühe erialaspetsialisti kommentaar: „Kui olen päris aus, siis ma vaatasin neid pilte päris pikalt ja… ma ei osanud teha valikut. Minu jaoks on tegemist tundmatu ajastuga, raske on seda arhitektuuri hinnata – puudub väärtuste süsteem stiilile lähenemiseks. Raske on seda hinnata nagu barokki või historitsismi. Samas stiilina on see samasugune nähtus nagu eelnevad ajastud.“

Ilmneb, et sellise kujundusega eramuid ei oska valdkonna spetsialistid ega elanikud väärtustada. Elamutele on külge jäänud negatiivne kuvand või ei ole leitud vajalikku sõnavara väärtuste kirjeldamiseks. Võimalik, et seda mõjutab lühike ajaline distants. Siiski on väike lootusekiir, et nende elamute väärtusküsimused jõuavad kunagi aruteluringi. Mõnda põllupealset ekstravagantset (ko)lossi on ainult üks, ent see kirjeldab hästi siinset elamuehituse lugu.

Mis saab edasi?

Viie suurema postmodernistliku elamuala analüüs ei anna laia ega terviklikku ülevaadet, pigem aitas see välja kooruda uutel uurimisteemadel. Kindlasti jõutakse iga järgmise uurimusega lähemale sel ajastul ehitatu väärtuste mõistmisele.

Postmodernistlikke eramuid on ehitatud pea igasse Eesti nurka, vaja on terviklikku ülevaadet. Samal perioodil ehitati ka ridamaju, mille kohta põgusa vaatluse põhjal võib väita, et need on rohkem projekti järgi ehitatud, ühtset joont hoides ka hooldatud või ümber ehitatud. Nende eramutega kõrvutamine pakuks uusi perspektiive.

Vähe avatud peatükk on tolleaegsed arhitektid, puudu on terviklik ülevaade nende tegevusest. Praegu oleks veel võimalik mitmelt neist keerulise saatusega majade kohta arvamust küsida. Väärtuste kujundamise käigus tuleb küsida ka elanikelt, mida nemad oma kodu juures hindavad. Tasapisi toimub põlvkonnavahetus, eriti 1980ndate esimesel poolel ehitatud kodudes, mistõttu võib elamu ehitamise lugu varju jääda. Palju põnevat pakub 1980. ja 1990. aastate ehitussektori toimimise ja arengu uurimine. Näiteks laguneb varasem KEKide hoonestik, siiakanti kerkinud esimesed (välismaised) tehasemajad.

Nii arhitektuuriloos kui ka muudes valdkondades on palju veel uurimata. Eri valdkondade mõtestajate valikud ja järeldused ilmselt ei kattu, ent kindlasti mõjutavad ja toetavad need üksteist. Mida suuremaks kasvab ajaline vahemaa, seda suurema tõenäosusega sellega ka tegeletakse, otse või kaude. Eri distsipliinid saavad üksteist toetada, edasi arendada, üldsusele uuringutulemusi tutvustada. Alles siis saab alustada arutelu, mida säilitada ja kuidas.

* Muinsuskaitseseaduse rakendusakt „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. – Riigi Teataja 2019; https://www.riigiteataja.ee/akt/116052019001

Artikkel põhineb 2020. aasta jaanuaris Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamisproblemaatika“ (juhendaja Maris Mändel). Magistritöö pälvis Rahvusarhiivi selle­aastase tudengipreemia.