Balti jaama turg kui aja märk

Turuhoone on saanud uhke ja kõneleb avaliku ruumi praegusest ideaalist: vaatemängulises ja mugavas keskkonnas peab saama tegutseda nii passiivse vaatleja kui ka aktiivse ostlejana.

TRIIN OJARI

Balti jaama turu rekonstrueerimine. Arhitektid Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Lembit-Kaur Stöör, Martin Tago, Maia Grimitliht, sisearhitekt Kärt Loopalu, maastikuarhitekt Eleriin Tekko ning projektijuht Jaanus Männik Koko Arhitektidest. Tellija Astri Kinnisvara, turg taasavati 2017. aasta mais.

Balti jaama turg on uusim tükk Tallinna tööstusjärgse linna ümbersündide ahelas, ühtlasi Koko arhitektide järjekordne vanast uue tegemise projekt. Selle büroo kõige tugevam külg ongi ajaloolistele hoonetele uue elu andmine, kusjuures tavaliselt ei puudu vaatemängu efekt. Vana flirdib uuega, tsaariaegsed laohooned ja viimase ajani rahvasuus Balta turg, muljetavaldav oma rääbakluses, on asendatud keskkonnaga, kus tarbimine on välja vahetanud tootmise. Kui kunagi võis siin lehata diisli, higi või vaesuse järele, siis uuelt turult on kõik mineviku jäänused minema pühitud ja turulkäimisest saanud estetiseeritud protsess, kust ei puudu Kalamaja ja Telliskivi kohvikutest-poodidest tuttav ilumeelega kureeritud, hooletu casual look. See töötab ja tõmbab nagu magnetiga nii kohalikke kui ka turiste, kiireid kontorilõunatajaid, oh-Kalamajas-on-ikka-nii-lahe noori perekondi, traditsioonile truuks jäänud nädalalõpuostlejaid ja trenditeadlikke noori, kellele meenutab see koht mõnda vanas Euroopas nähtud turgu, täis ehedat elu ja lettidele laotatud eksootilist toidukultuuri. Ka päevitunud nägudega jotadki pole Baltast kuhugi kadunud, mis maandab vähemalt esialgu hirmu kohta tabanud totaalse keskklassistamise osas.

Turg kui materiaalne kultuurinähtus

Vana Balta kadumisest oli juba aastaid kuulda, muu hulgas võttis aktiivne Kalamaja elanikkond tummseinalise kaubanduskeskuse hirmus sõna turu kui sotsiaalselt tundliku ja unikaalse keskkonna kaitseks. „Linn uueneb, värsked arendused ja kinnisvara hinnad kujundavad piirkonna ümber, elanikkond standardiseerub, muutub ühesuguseks, teineteisele sobivamaks, väikekodanlikumaks. Mitte et see halb oleks, igavam aga kindlasti,“ on kirjutanud Juho Kalberg Sirbis turu kaitseks kaks aastat tagasi, „Balti jaama turul ja selle mõjusfääril on siin tasakaalustav roll. Ta on natuke hirmutav, natuke peletav ja tutvustab liig pepsile kodanikule „päris elu“.“¹ Järjekindlalt on mitmel korral Balti jaama turust kui säilitamisväärsest postsotsialistlikust nähtusest kirjutanud Tallinna ülikooli antropoloog Francisco Martínez, kes kureeris 2014. aastal turult kogutud esemetest koguni näituse „Tänavaturukunst“: „Seal võitlevad iga päev autentsuse, traditsiooni, ainulaadsuse ja originaali mõisted. Hoolimata petlikust näivusest käib sellistel turgudel kunstnike arvates hoogne globalisatsiooni ja kapitalismi mõtestamine ja tõlgendamine. Väliturg on materiaalse kultuuri seismograaf. Sellised kauplemiskohad toimivad kui ühiskonna liitekohad, mis täidavad modernsuse tühimikke ja läbikukkumisi.“²

Avalik turg on üks iseloomulikumaid linnakultuuri koondumispunkte, kõigile avatud avalik ruum, mis toimib ka majandusarengu indikaatorina ja näitab sotsiaalsfääri liitekohti. Mitte asjata polnud varakapitalistliku Tallinna üks sümboleid Mustamäe Kadaka turg, seaduse ning seadusetuse piirialal tegutsev piraatkauba ja kaubareisijaist soomlaste paradiis, kus kaubavalikut võis piirata vaid kehv kujutlusvõime. 1993. aastal alustanud turg (samal aastal avati ka Balti jaama turg, nagu selgub uue turu kaunilt kujundatud sildilt) asendus 2000. aastate alguses Mustika kaubanduskeskusega – konditsioneeritud õhuga kaubanduskastide aeg oli pääsmatult kätte jõudnud. Vahetusid nii kaup kui ka ostjad, ehkki maja ühes nurgas käis odava riidekraamiga kauplemine vist mõnda aega edasi. Samasuguse voolava fiilinguga on ka Tallinna keskturg, võikavärviliste keraamiliste plaatidega kaetud turuhoone keset profiilplekist kokkuklopsitud „eeslinna“. Ajutisus ei saa olla püsivam: kesklinna ärikvartalist kiviviske kaugusel on äkitselt eespool tsiteeritud modernsuse tühimik, pretensioonitu ruum, kus ei hoolita karvavõrdki disainsiltidest ja kureeritud kaubapaigutusest. Turu omanik pole keskturu nüüdisajastamisse (mõni ütleks, et keskklassistamisse) seni midagi panustanud, vaid ootab võimalust sipelgapesa lammutada ja suures osas 6-7-korruseliste elamutega asendada.³

Balti jaama turust läks see hoop mitmete asjaolude tõttu mööda, ometi oli selge, et vanal kujul see vähemalt erakätes kesta ei saa. Uut turgu planeeriti koos sealsete elanikega, ideid ammutati Skandinaavia ja Londoni väliturgudelt: omaniku soov oli luua keskkond, mitte võtta kasutusse ainult müügiruutmeetrid, ning pakkuda inimestele elamuskogemus, mis on nüüdisaegse avaliku ruumi vältimatu komponent. Võib vaid kiita tellija Astri Kinnisvara otsust panustada arhitektuurilahendusse, millega on ehitushinda kergitamata loodud hästi liigendatud ning asukohaga arvestav kaubandusruum. Ilmselt on olnud soodsad tegurid siin nii ajastus – veel viis-kuus aastat tagasi oleks samasse kohta tunduvalt hooletum kast maandunud – kui ka asukoht kiirelt areneva Põhja-Tallinna väravas, kus sealse miljöö rakendamine mootorina arendusvankri ette on saanud normiks. Võimalik, et uus keskkonnakujundus ja hinnatase on sealt osa senistest turulistest välja tõuganud, ühiskonna marginaalid ka siin marginaliseerinud, aga see on juhtunud igal pool ses piirkonnas ja käib keskklassistamisega kaasas.

Kalamaja värav

Balti jaama kõrvale kunagi ehk juhuslikultki tekkinud turgu, mis laienes vahepael koguni raudteejaama ootepaviljoni ja kattis kogu jaama ümbruse räpaka fluidumiga, nimetatakse nüüd ametlikes teadaannetes Kalamaja ja Telliskivi väravaks. Nagu öeldud, sai Balti jaama turg praegusel kujul sündida alles nüüd, kui Põhja-Tallinna on jõudnud uut tüüpi arendusprojektid ja kliendid, kui omaaegsest puumajade piirkonnast ning tehasehoonetest on sündimas Eestis unikaalne kinnisvaraarendus kui elustiiliprojekt. Uue turuga on seda stiili tabatud (unustamata sealjuures kaubanduse rusikareeglit) ja vajutatud õigetele nuppudele: tervislikud ja värsked toiduained, roheline ja kohalik, nostalgiakaup, kodumaine disain, rahvusvahelise haardega tänavatoit, perekeskne mõtteviis. Siit leiab loomulikult traditsioonilise avaturu ning müügikioskid, maja seest aga läbimõeldult paigutatud teemaalad: värske liha ja kala müügisaalid, värske köögi- ja aedviljatsooni, mõned rahvus­köökide poed ja Biomarketi, samuti Eestis esmakordselt tänavatoidu ala.

Maja teisel korrusel paiknevad rõõmsalt kõrvuti antiik, kodumaine disaintoodang, odav Hiina kraam ning mitmed kasutuspoed, pruulikoda ja titemammasid silmas pidav pererestoran. Et klient ikka kõik vajaliku ühest kohast kätte saaks ja turupidajal oleksid kindlad nn ankurrentnikud, on keldrikorrusel end sisse seadnud suurketid Selver ja MyFitness, kel piirkonna potentsiaali arvestades polnud ilmselt põhjust kaua mõelda. Turu korruseid ühendab eskalaator, kaubanduskeskuste lahutamatu kaaslane, maa all on ka parkla, mille äärelinna marketite kõrval kaduvväikse arvuna mõjuvad 125 parkimiskohta viitavad kogu piirkonna kindlale soovile vähendada autostumist ning soodustada rattasõitu ja ühissõidukeid. Tõsi, turuesise jalgrattaparkla väiksus seda soovi siiski ei kinnita.

Turg asub vanalinna ja Telliskivi kvartali vahel omamoodi kuumas tsoonis. Selle kõrvale jääb praegu väljaehitamisel Reisijate tänav, mis peaks inimesed juhatama loomingulisusest pulbitsevasse töö- ja puhkekvartalisse. Seejuures on linn ning eraomanikud Balti jaama taguse ala sujuvalt vanalinnaga ühendamises selgelt jänni jäänud: nii jaama ümbruskonna liikumisteed, bussipark kui ka selgelt möödunud ajastusse kuuluvad putkaread pigem takistavad kui kiirendavad raudteest teisele poole jääva alani jõuda. Turu logistikas ja arhitektuurilahenduses on arvestatud asukohaga aktiivsete tänavate vahele jäävas kolmnurgas: nii Balti jaama kui ka Kopli tänava poolse sissepääsu ette on kujundatud väljakud, mis on välilettide ja istumiskohtade abil sujuvalt siseruumiga ühendatud. Uus tase on turuhoone lõunaküljele rajatud terrasside maastik kaldteede, mängualade ning haljastusega. Nii on rõhutatud soovi kujundada turust olemise, mitte läbiruttamise koht, muuta tarbimiskogemus veelgi mitmekülgsemaks.

Toidukatedraal

Turuhoone arhitektuuri tunnuselement on katus, mis kujundatakse praktilisest vajadusest lähtuvalt ja ühtlasi maamärgina. Euroopast leiab mitmete tipparhitektide loominguna uusi turge küll lainetava, küll alt peegeldava pinnaga kaetud katustega. Uue turu signatuur on Koko loodud siksakiline katusemaastik, mis lähtub vanade turuhoonete viilkatustest ning toetub kuueharulistele roostekarva metallpostidele. Materjalid on lihtsad ja turuarhitektuurile sobilikud: plekk, rohkelt puitu, vanad paemüürid, tellistest laotud põrand, lihtne puidust välimööbel. Vastupidiselt tavapärasele kaubanduskeskusele on turg võimalikult avatud, hoone kõik küljed n-ö suhtlevad ja piir sise- ning välisruumi vahel muutub sujuvalt (ilmselt ka vastavalt aastaajale). Tundub, et arhitektid on omaaegsetest paehoonetest, maja asukohast ja turust kui spetsiifilisest sotsiaalsest nähtusest võtnud maksimumi ning pannud kõik elemendid tööle pidevas ringluses tuksuva organismina, omamoodi toidukatedraalina.

Astri Kinnisvaral on kogu selle territooriumiga muidugi suuremad plaanid, turu ja depoo vaheline ala on kavandatud üsna tihedaks ärikvartaliks. Kuni kaheksakorruselistes hoonetes tahetakse näha eelkõige büroosid ja kaubandust, aga ka Telliskivi linnakule kohast väiketootmist ja -töökodasid, mis hoiab kvartalis ringleva rahva võimalikult kirju. Turu kõrvale, aga ka Reisijate ja Telliskivi tänava nurgale plaanitakse avalikku platsi. Võimalik, et teises etapis saab uut ja standardset juba mahuliselt nii palju, et Balti jaama turu praegune atmosfäär kaob sinna vahele ära, võimalik, et aja edenedes tekivad praeguste vaheruumidega seoses muud plaanid. Turuhoone on saanud sellegipoolest uhke ja kõneleb väga hästi avaliku ruumi praegusest ideaalist: vaatemängulises ja mugavas keskkonnas peab saama tegutseda nii passiivse vaatleja kui ka aktiivse ostlejana, siin realiseeritakse oma avastamisrõõm ning suhtlemisvajadus. Kõike seda pakub küll tarbimisele suunatud keskkond, ent oleme ju turul.

1 Juho Kalberg, Tallinnas on ainult üks Balti jaama turg. – Sirp 13. III 2015.

2 Keiu Virro, Kunst jõudis Balti jaama turult galeriisse. – „Ringvaade“, 7. V. 2014, ERR.

3 Siiri Liiva, Keskturu omanik tahab alale kortermajad ehitada. – Postimees 21. VI 2016.