Delikaatsed naabrid

Filmimuuseumi uued majad eristuvad kompromissitult Maarjamäe lossikompleksist, kuid sobivad sellele vaatamata konteksti.

SANDRA MÄLK

Eesti filmimuuseum. Arhitektid Jürgen Lepper, Margus Soonets, Anto Savi (Arhitektuuribüroo Boa), sisearhitektid Ville Lausmäe ja Kadi Karmann, maastikuarhitekt Kersti Lootus. Avatud oktoobris 2017.

Neil päevil avas ühes Maarjamäe ajaloolisse lossikompleksi ehitatud uutest majadest uksed Eesti filmimuuseum. Muuseumihooned on asetatud ajalooliselt laetud keskkonda, Maarjamäe suvemõisa alale, kus annavad tooni suhkruvabriku majad ja renoveeritud XIX sajandi alguse tallihoone. Uus eristub selgelt vanast, kuid on sobitatud allahindlust tegemata konteksti.

Tükike (filmi)tööstust suvemõisas

Filmimuuseumi hoone¹ tekitab Maarjamäe ajaloolises ansamblis kummalise nihestuse: tervikus on see mahuliselt mõisakompleksi osa, eraldi vaadatuna aga hoopis midagi muud. Roostekarva spetsiaalterasega (corten steel) kaetud hoone, mille korduvad mahud meenutavad torne või mahuteid, kuulub iseloomu poolest justkui hüljatud tööstusmaastikku. Uus hoone on ehitatud vana tallihoone kõrvale, nii et lõpptulemus meenutab moodustunud väliskuju ja materjali koosmõju tõttu XIX sajandi elevaatori tagurpidiseid šahte. Välisviimistlusega² tegid arhitektid intrigeeriva valiku ning tõid tervikansamblisse uue materjali, mis siiski ei kriiska, vaid haakub tonaalsuselt ajaloolise hoonestuse katusekividega. Tehismaastiku muljet süvendab ka Arvo Iho fotonäitus Andrei Tarkovski „Stalkeri“ teemal muuseumi ajutise ekspositsiooni ruumides. Kõik vihjed tööstusajaloole on vägagi sobilikud. Filmiajaloo algusajal, mil kinosaalis külvas hirmu vendade Lumière’ide liikuv rong,³ ja tööstusrevolutsioonil on palju ühist: filmikunst arenes ju industrialiseerimise kiiluvees. Eesti filmiajaloo murrangulised sündmused jäävad samasse aega: esimene avalik filmilinastus toimus 1896. aastal.

Uue ja vana viljakas pinge

Itaalia arhitekti Andrea Bruno sõnul lisab pieteeditundeline uusehitis paigale väärtusliku ajalookihi ja on „ainuke moodus mälestusi arhitektuuri abil elus hoida“.⁴ Ajaloolistesse paikadesse uushoonestuse sobitumisele spetsialiseerunud Bruno otsib funktsionaalsuse ja ajalooväärtuse vahel tasakaalu, kavandades uue aga silmanähtavalt vanast eristuma. Filmimuuseumi hooneid ja Bruno suhtumist arhitektuuri näib ühendavat viimase birgitiinide kabeli juurdeehitus Brüsselis (2007–2008). Mahult on uusehitis ajaloolise kabeliga sarnane. Kopeeritud on ka maja pindala, aga materjaliga, terase ja klaasiga, on kompleksile antud nüüdisaegne nüanss ja eristatud uus selgelt vanast.

Võib öelda, et Maarjamäe suvemõisa ansambli majad on õnnega koos, sest moodsas vormis lisandus rõhutab nende isikupära. Uus seob vana kihistuse elemendid (kompleksi perimetraalse hoonestusstruktuuri, tallihoone katusekuju ja mahu) ning võimendab neid. Ansambli tagaküljele pressitud majad on terviku ühtsuse nimel visuaalselt mitmeks jaotatud. Hea lõpptulemuse taga tuleb näha ka asjatundlikku eeltööd enne 2012. aasta arhitektuurivõistlust. Ajaloomuuseumi soov oli krundile rajada kolm uut hoonet ehk filmimuuseumi, hoidla ja pääsla⁵ ning korrastada välialad. Hea lähteülesande püstitasid territooriumi avatusele panustav detailplaneering (Toomas Paaver, Linnalahendused) ning põhjalikud muinsuskaitse eritingimused (Anni Martin, Anne Strati arhitektuuribüroo).

Justkui kahe saaliga kino

Muuseumis on tajutav kinolik ruumijaotus: loomuliku valgusega fuajeele vastanduvad külgedel paiknevad kaks akendeta pimedat saali. Siinkohal on arhitektuuriga õnnestunud viidata muuseumi sisule, mida ei saa tõdeda just paljude filmimuuseumide kohta. Suhteliselt väikese fuajee tugevus seisneb heas liigendatuses: see seob avaliku ruumi, kuid jätab sealjuures alles kohvikuala eraldamise võimaluse. Läbi klaasseina avaneb vaade väliterrassile ja (varsti) ronitaimedega kaetud seinale.

Näitusele tuleb siseneda laia pidulikku treppi mööda nagu lavale minnes. Lõpuks jõutakse punase eesriide ehk salapäraste kulisside taha. Külastaja oleks justkui sisenenud tohutu suurde kinosaali. Sinna on üles sätitud püsinäitus „Duubel üks“. Olemuselt on see võtteplatsilik. Vineerkonstruktsioonist vaheseinu võib tõlgendada filmitegemise tööprotsessi juurde kuuluvana, sest näituse põhiidee ongi filmitegemise käik üksipulgi lahti võtta. Niisiis on tegu justkui ajutiselt ehitatud kergseintega võtteplatsiga, mis jääb tavaliselt lavastatu taha peitu.

Teise majaploki kinosaali ruumile annab iseloomu efektne kihiline lagi, milles peegelduvat edevust võib pidada vägagi kinolikuks. Muuseumi välisruumi avatuse esteetika jätkub ka teises saalis. Kui tavaliselt on kinosaalis istuva filmivaataja seljatagune projektoriruum surutud pisikese aknaava taha, siis siin on akende rea tõttu seal toimuv uudistajaile nähtavaks tehtud. Säärane võte paneb mõtlema filmielamuse telgitagustele: näituseruumist väljunul on nüüd selge, mis tagab lõppelamuse, peitub ekraanil esitatud filmimaailma kauni poole taga. Kuivõrd tööprotsess on näitusel osadeks võetud, tundub kogu see maailm näitusekülastajale lõpuks siiski võlts. Paslik oleks viidata filmiklassiku Orson Wellesi filmile „V nagu võlts“ („F for Fake“, 1973), mis tõstatas kunstivõltsijate näitel publiku hanekstõmbamise kerguse küsimuse.

Kontekst ja avatus

Filmimuuseumi alal ja hoonetes on ligipääsetavuse printsiip terviklikult tajutav. Lossi ajaloolises pargis asub hoonete vahel mänguväljak Eestit ja loodust kujutava alaga, filmialleel saab punase vaiba äärsel pingil skulptuuride ja installatsioonide keskel jalga puhata. Õu, välikino ja istumisala ukseesisel trepistikul kõnelevad avatud muuseumist.

Uushoonestuse loomisel on arvestatud ümbruse topograafiaga ja see on andnud kompleksile väga huvitava nüansi. Muuseumist kagusse jääb Lasnamäe klindi looduskaitsealune Maarjamäe paekallas. Klindi nõlva on kasutatud ekspositsioonihoone ja kinosaali vahelise maa-aluse osa arhitektuuris, seda saab vaadelda ka kohvikuseinal.

Boa arhitektid on hoonemahu jaotanud nii, et osa ruumist (fuajee, kohvik ja ajutise näituse saal) on surutud maa alla. See teenib kahte eesmärki: väiksemateks mahtudeks jagatud hoone haakub tervikansambliga, ent astub ühtlasi dialoogi keskkonnaga, sealjuures ka sellega, mis ei jää otseselt muuseumi territooriumile. Ansambli keskelt avaneb üle muuseumi maa-aluse osa vaade nõlvale. Klindiga ühendamise idee on meeldivalt kontekstitundlik, ent see oleks veelgi enam mõjule pääsenud, kui vaadet kompleksitagusele klindile poleks visuaalselt katkestatud betoonäärisega musta taraga. Kui tara asemel oleks tehtud värav, saanuks välisruum vabalt voolata ning muuseumihoone ühendus klindiga olnuks veelgi selgem. Rohkem väravaid sidunuks muuseumi tugevamalt ka Maarjamäe kergliiklusrajaga, nagu detailplaneeringuga on ette nähtud. Ekspositsiooni- ja hoidlahoone asukoha muutumise tõttu projekteerimise käigus oli tarvis tagada hoidlale ligipääs, mistõttu oleksid muuseumi transporditeed kergliiklusrajaga konflikti läinud. Selle tõttu sai ruumiline asetus just selline, nagu see praegu on. Kahetsusväärselt on sellise lahenduse tõttu kannatada saanud kompleksi ühendus Maarjamäe memoriaali ja idapoolse osaga.

Filmimaailma glamuur ja argipäev

Väliala installatsioonide hulgas domineerib filmimuuseumi trepistiku ees Kalle Pruudeni metallist üleelusuurune filmikaamera, mille mõju on esialgu arvatust suurem. Maarjamäe kompleksi külastaja satub kõigepealt skulptuuride ja pinkidega palistatud filmialleele: astumine punasele vaibale häälestab ta sobivale lainele. Liikujale on jäetud aega selg sirgeks lüüa ja naeratus näole manada, enne kui ta kaamera vaatevälja kõnnib, trepist alla laskub ja muuseumisse siseneb.

Hoopis vastupidine olukord valitseb aga kompleksi vastasküljel, muuseumialast välja jääval Maarjamäe kergliiklusteel – Pruudeni kaamera silm ulatub hoonetevaheliselt alalt sinnagi. Kergliiklusrajal kulgev tervisesportlane või koeraga jalutaja satub ootamatult majade vahelt ilmunud tohutu kaamera vaatevälja ja prožektorite valgusvihku. Silmanurgast on näha maa-aluse kohviku melus mugavalt istuvad kohvitajad ja kohviku meeskonna sagin, mis meenutab justkui filmivõtet. Hämaral ajal mõjub selline stseen lausa ehmatavalt. Kas käivad filmivõtted? Kas tuleks korralik olla? Kiirendada jooksu? Ühel pool maja on justkui filmimaailma pühapäev, ettevalmistatud ja kindel, teisel pool argipäev üllatuste ja ootamatustega. Hoonesse siseneja satub glamuursesse ja sätitud võttepaika, juhuslik mööduja ansambli tagaküljel kogeb aga reaalsuse argisemat poolt, mis nõuab tugevat treeningut ja eneseületamist. Oli see juhuslik või taotluslik võte, kes teab, aga selline vastandamine lisab muuseumile veel ühe mõõtme ja pakub ootamatu kogemuse.

1 Samasuguse arhitektuurilahendusega Eesti ajaloomuuseumi hoidlahoone on valmimisel.

2 Naturaalset materjali tuli kasutada ka muinsuskaitse eritingimuste tõttu.

3 „Rongi saabumine Ciotat’ jaama“, 28. XII 1895.

4 Andrea Bruno näituse „Olemasoleva disainimine“ ehk „Designing the Existing“ sissejuhatav tekst, 2016.

5 Klaasist väravahoone-muuseumipood, mille katus kaetakse taimestikuga, jääb peatrepistiku lähedale.