Delta ehk Kuidas Tartu ülikool ühe tähe juurde sai

Teadusarenduse mõttes on Delta hoone rajamine kesklinna ainuõige: sellega on astutud dialoogi üle jõe asuva ülikooli ajaloolise ansambliga ning tõusnud piirkonna ruumikvaliteet.

KADRI ASMER

Tartu ülikooli Delta keskus. Arhitektid Illimar Truverk, Sander Aas, Timo Titma, Eero Endjärv, Sander Paljak, Kaur Käärma, Janar Toomesso. Sisearhitektid Kaur Käärma, Illimar Truverk, Sander Aas (Arhitekt 11). Maastikuarhitektid Kristian Nigul ja Kadi Nigul (Väli maastikuarhitektid). Ehitajad Ehitustrust ning Rand ja Tuulberg. Hoone avati jaanuari lõpus.

Ülikoolilinnakuid on kaua iseloomustanud suletus. Need on justkui kloostrid: üliõpilased, professorid ja teadlased tegutsesid privilegeeritute maal, kus nende käsutuses on auditooriumid, laborid, raamatukogud, tähe- ja kirikutornid, vaikusehetkedel aga pargipingid ja loodus.

Ülikoolide arhitektuuris toimus kõige märgatavam muutus XX sajandi keskel Ameerika Ühendriikides, kui hakati suuresti Lääne-Euroopast emigreerunud arhitektide eestvedamisel kujundama uut kontseptsiooni, mille kohaselt on kampused varasemast tugevamalt integreeritud linnaruumi.

Tartu ülikooli valgustusaegne arhitektuuriansambel on üks linna sümboleid, kuid nii üks kui ka teine – nii linn kui ka ülikool – kasvavad. Delta keskus, ülikooli uusim hoone, näitab, et saab luua dialoogi minevikuga ning toetada ja täita seejuures nii linnaruumi ja ülikooli kui ka teadusasutuse vajadused.

Tartu ülikoolilinnakuga seoses on kirjutatud eelkõige arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828) pärandist, nüüdisaegsest arendustegevusest rääkides on kõne all üldjuhul Maarjamõisa linnak. Viimase osas on kriitilised olnud kunstiajaloolased ja maastikuarhitektid, samuti tudengid. Peamine etteheide on kaugus kesklinnast ja ülikooli keskusest ning linnaku kesine väliruum, kus on arvestatud esmajoones autojuhtide vajadustega (parklad) ning vähem mõeldud muu keskkonna kujundamisele. Uute õppehoonete planeerimine linna serva tühjadele maalappidele on tavapärane kogu maailmas, nii et seesuguses Tartu trendis ei ole midagi erakordset – ruumipuudus nõuab oma. Ühest küljest võib seda mõista, kuid eraldatusega lõhutakse sotsiaalse ruumi ja ülikoolilinnaku mõte. Tähendab ju „universitas“ maailma selle terviklikkuses ning ülikoolihoonete arhitektuur peaks koos maastikuga moodustama akadeemiliselt inspireeriva ja kompaktse keskkonna. Teisiti öeldes tähendab see akadeemilise võimekuse koondamist ruumis, mis toetab valdkondadeülest ja -vahelist koostööd. Niimoodi vaadates on mõistetav omaette linnaku (medicina ja osaliselt realia et naturalia) kujundamine Maarjamõisa, selles on oma loogika. Seevastu kesklinna on jäänud humaniora ja socialia, millele on nüüd lisandunud neljakorruseline Delta õppe- ja teadushoone koos ettevõtlusmajaga. Uues hoones on alustanud tööd arvutiteaduse instituut, matemaatika ja statistika instituut, majandusteaduskond, ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus ning osa tehnoloogiainstituudi laboritest.

Minevik vs. tulevik

Linnaruumis paikneb Delta keskus Emajõe kaldal kolmnurgana Narva maantee ja Ülejõe pargi vahel. Hoone igast küljest avaneb uus perspektiiv. Teisel pool jõge asuva klassitsistliku peahoonega seob Deltat kaks silda ehk lühike jalutuskäik. Selles võib näha isegi omamoodi võlu ja poeetikat: jõgi lahutab (või liidab) nüüdisaja ja klassika. Arhitektuur, ka ülikool, on kunstiteos ning sellest kirjutades või püüdes seda mõista lähtutakse ennekõike inimesest praeguses maailmas ja ajas. Iga uue hoonega on realiseerunud inimese fantaasia ehitada maailm üles vastavalt oma aja reeglitele ja unistustele, mille tähendust tulevikus on võimatu ette näha – vaadata saab ainult tagasi.

Delta keskuse industriaalne, metalne ja suurejooneline välislahendus tekitab kaks tugevamat seost. Esiteks tuleb meelde omaaegse Bauhausi koolkonna ühe juhtfiguuri Ludwig Mies van der Rohe (1886–1969) nõue, mille too esitas oma loengutes ligi sada aastat tagasi: ehitis peab vastama praeguse aja nõuetele. Arhitekt peab juhinduma sellest, kuidas elatakse nüüd ja praegu, ning kasutama inimeste vajadusi silmas pidades praktilisi moodsaid materjale.

Kui Mies van der Rohe 1930ndatel Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse jõudis, hakkas ta kampusi projekteerima just ajakohasuse nõudest lähtuvalt. Akadeemiline linnak kui omamoodi oaas jäi küll alles, kuid selle välisvorm pidi industriaalse ja moodsa linnaga kokku kõlama (nt Illinoisi tehnoloogiainstituut Chicagos).* Oluliseks said funktsionaalsus ja lihtsus. Hoone sisu ehk teadmiste ülimuslikkus ja vaimusuurus ei pidanud enam väljenduma fassaadis, vaid seda pidi mõtteliselt kandma hoone tugev ja selge konstruktsioon. Mies van der Rohe unistas katedraalide ehitamisest ja omal moel ta seda ka tegi, kui tõstis funktsionaalsuse kõrval jõuliselt esiplaanile ka valguse ja geomeetria. Suuresti just tema mõttelaadi mõjul hakati nii USAs kui ka Lääne-Euroopas ülikoolilinnakute arendusplaanides arvestama rohkem keskkonna ning uuendustega taristu ja ehituse vallas.

.

Teine Delta hoonega tekkinud seos viib ajas Mies van der Rohest veel sada aastat tagasi. Nimelt meenub Krause üleelusuurune ja teostamata jäänud visioon püstitada toomkiriku varemetesse müstiline kolmikliit ehk raamatukogu-kirik-tähetorn, mis oleks toonud akadeemilise teadmisjanu, jumaliku vaimu ja täheteaduse ühe katuse alla. Kas sellisest katedraalist ei unistanud ka mitte Mies van der Rohe? Hoonest, kus on avarust ja valgust, korda ja rütmi. Kas seda suurejoonelist ideed ei ole püütud realiseerida ehk ka Deltas, hoones, mis peaks teenima tulevikumaailma, mida juhivad majandus ja infotehnoloogia? Teisiti öeldes, ülikoolilinnak peab käima ajaga kaasas ning paratamatult vaatama mööda ka selle omaaegsetest ehituslikest põhimõtetest. Mineviku ja tuleviku sidumine sõnastati ideena juba valgustusajal ning see peab väljenduma ka arhitektuuris – ülikool kui vaimu ja valguse tempel.

Park, jõgi, ilu

Füüsilise keha ekvivalent on vaimne substants, mis ajendab Vitruviuse eeskujul otsima funktsionaalsuse kõrval ka ilu. Viimast ei ole ma püüdnud leida mitte nii väga hoone välisilmest, vaid selle suhtest keskkonnaga. Arhitektuuribüroole on see hoone olnud kindlasti väljakutse, nõudnud ka diplomaadi­oskusi, sest arvestada on tulnud ühtaegu autojuhtide ja jalakäijate vajadustega, linnaruumi ning looduskeskkonnaga. Tänulik peaks olema nii maa-aluse parkla eest, sest linnaruumi pole koormatud parkimisplatsiga, kui ka jõeääre ja pargiserva kujundamise eest. Hoonega on seotud terrass kohviku tarbeks ja vee äärde laskub istumistrepistik. Kuna hoones hakkab iga päev toimetama ligikaudu 3000 üliõpilast, teadlast ja ettevõtjat, saab jõeäärne ala senisest hoopis teistsuguse hingamise ja iseloomu. Ehitise jõepoolsed küljed on kaetud metallribadega, mis võivad tõenäoliselt esmapilgul nii mõndagi vaatajat kohutada, sest hoone võib mõjuda kolossaalse metallkastina. Need ribad pakuvad aga päeva jooksul omapärase visuaalse elamuse, peegeldudes jõepinnal ja päikesevalguses. Ilu saab nähtavaks just koostöös loodusega – valguse, vee ja pargiga.

Teadaolevalt kuulutab ülikool sel aastal välja ka kunstikonkursi. Mõistlik oleks lähtuda just Delta väliruumist või pargist: nende rikastamine kunstiteosega tõstaks kogu jõeäärse ala väärtust.

Nüüdisaegne ülikoolilinnak peab näitama, et arhitektuur on palju enamat kui kord ja matemaatika, mass keset linnaliiklust. Selle konstruktsioon peab kandma maja ennast ja samavõrd selle sõnumit. Delta keskus on hea sellekohane näide. Pean ainuõigeks teadusarenduse seisukohalt niivõrd olulise hoone rajamist kesklinna, kus see astub dialoogi üle jõe asuva ülikooli ajaloolise arhitektuuriansambliga ning tõstab piirkonna elukvaliteeti. Nii linn kui ka ülikool on saanud juurde veel ühe sümboli.

* Marco Giliberti, The campus in the twentieth century: The urban campus in Chicago from 1890 to 1965. – Urbani Izziv 2011, kd 22, nr 2.