Demokraatia juhised ja diktatuuri paljastused

Hanna-Liis Kont

Perestroika taassünd kaubamaja tunnelis.

„Disainiöö” raames avatud näitus „Demokraatia juhised plakatitel” tutvustab perestroika perioodi (1985–1991) autoriplakateid. Omavahel on kõrvutatud Eesti, Leedu, Venemaa ja Valgevene (kokku 39) autoriplakatit, mis pärinevad kõik Valgevene Disainerite Liidu kogust. Näituse asukoht, Laikmaa ja Gonsiori tänava ristmiku alune tunnel, pakub oma määrdunud ja pealtnäha turvamata keskkonnaga ebatavalise näitusekogemuse. Tunnelisse tormavaid inimesi tabab sealne revolutsioonilisust ning poliitilistest sümboleist tulvil väljapanek selge üllatusena ja paneb paljud kas või korrakski peatuma.
Siin on plakateid, mida võib pidada nn demokraatia juhisteks, näiteks meie tandemi Villu Järmuti ja Enn Kärmase 1989. aasta töö „Igaühel on õigus oma kultuurile” ning leedulase Gintaras Gesevičiuse „Jah demokraatiale, ei demagoogiale”. Demokraatia otsesest propageerimisest valdavam on aga jõuline diktatuuri kriitika. Tunda on surutise alt vabanevate inimeste soovi ennast viimaks kuuldavaks teha.
Leedulaste plakatitelt vaatab ikka ja jälle vastu nende trikoloori kollane, roheline ja punane. Efektseimaks võib antud valikust pidada Arūnas Žilyse teostust, kus öös kaugusse viivale raudteele on langenud Leedu lipp ning lühidalt, kuid selge sõnumina meenutab küüditamisi ja teisi kuritegusid kiri „1941–1952”. Minevikku vaatamise kõrval on ka tulevikku suunatud hüüdlauseid. Giedrius Reimeris ja Jonas Varnas manitsevad kodanikke sõnumiga „Hääletajad, olge ettevaatlikud!”, pöörates tähelepanu valimispettustele.
Kõige kriitilisemad plakatid on venelaste omad. Tuntud vene graafiline disainer Juri Bokser on esindatud mitme sotsialismivastase tööga. Tema 1991. aastal valminud filmiplakat „Stalini matus” mõjub groteskselt ja irooniliselt ning on kaotanud igasuguse paatosliku sisu. Plakat on kooskõlas kirjanik Jevgeni Jevtušenko loodud filmi sisuga, mis mõistab karmilt hukka stalinismiaegsed kuriteod ning rõhutab selle teema aktuaalsust oma kaasajas. Teine vene autori plakat, mis edastab meeldejääva efektsusega kriitilise sõnumi, on Kamil Zaidnetinovi 1991. aasta töö „Kas me puhkame rahus?”. Plakatil katab aimatavat kirstu punase linana Nõukogude Liit, kuid lina peal on vaid klaas vett ja viil leiba, viidates elanikkonna vaesusele. Vene autorite plakatite ühisjooneks on konkreetsete sündmuste asemel kommunistliku võimu kui terviku ründamine karmi kriitika ning üldtuntud motiividega. Samuti nagu Zaidnetinovi plakatil, mängib ka valgevene autor Jakuna Hairulin Nõukogude Liidu kaardi motiiviga, kroonides riigi irooniliselt laguneva välikäimlaga.
Eestlaste mahedates toonides plakatid paistavad kõige eelnenu kõrval üsna rahumeelsete ja tasakaalukatena ning jäävad seepärast isegi pisut varju. Minevikku vaatamise asemel viidatakse enamjaolt aktuaalsetele teemadele – näiteks Järmuti ja Kärmase plakatil „Milline on järgmine suutäis?” (1988) on poolikute leivapätside juures kirjad: Toolse, Muuga, Viru. Plakat kritiseerib seeläbi kaevandamisi ja teisi Nõukogude Liidu suurprojekte, millega käib kaasas keskkonnasaaste ning muud kasvavad probleemid kohalikele elanikele.
Väljapanek, mis esindab üht põnevat tahku 1980. aastate plakatikunstist, on sisu poolest tugevalt seotud ka „Disaini­öö“ näitusega „Kriitika ja kriisid” Kumus.

Näitus „Demokraatia juhised plakatitel” on avatud kuni 6. oktoobrini. Näituse koostaja on Valgevene Disainerite Liidu esimees Dmitri Surski.