Disaini disainides

Disainiauhindade mõju ja eesti disaini mineviku ning tuleviku üle arutlevad Tiia Vihand, Ilona Gurjanova ja Kai Lobjakas.

Merle Karro-Kalberg

Eesti disaini- ja tarbekunstimuuseumis (EDTM) on oktoobri alguseni avatud näitus, kus on kokku võetud meie möödunud kümne aasta disainiparemik. Kaugel pole ka aeg, mil välja kuulutatakse selle aasta disainiauhindade laureaadid. Selle puhul on vestlusringis EDTMi direktor Kai Lobjakas, disainikeskuse juht Tiia Vihand ning disainerite liidu president, „Disainiöö“ festivali pikaaegne vedaja Ilona Gurjanova. Järgnevas vestlusringis arutletakse disainiauhindade mõju ning eesti disaini üle üldisemalt.

Disain on väga lai nähtus, näitusel on üleval projektid alustades Tallinna vesilennukite angaarist ja pakenditest lõpetades veebilehtede ja teenustega. Milliseid arengujooni saab näitusetööde põhjal välja joonistada?

Ilona Gurjanova: Näituse laureaatide pilt on küll kirju, aga mõnikord on seda ülevaateks vaja. Tootedisaininäitusi teeme näiteks ka „Disainiöö“ festivaliks, kuid mõnikord on hea sinna kõrvale panna nii graafiline kui tootedisain. See näitus on vajalik disainiteadlikkuse tõstmiseks.

Kõige kiiremini muutuvad kommunikatsiooni- ja graafiline disain. Mõned lahendused on sellised, mille avamiseks pole enam brauseritki. Kui miski vananemise märke näitab, siis just see. Hea disain on siiski ajatu, nii on ka näitusel selliseid projekte, mis on küll tehtud kümme aastat tagasi, kuid mõjuvad siiani uudselt. Disainiauhindade žürii ei hinda sugugi mitte trendide ja moe järgi.

Tiia Vihand: Eesti disainiauhindade konkurss toimub üle aasta kõigile disaini liikidele, seepärast on näitusel võimalik saada pilt disainivaldkonna kümne aasta arengu kohta. Näitus on kirju, sest selline see meie disainimaastik on. Kõige rohkem on võib-olla muutunud digidisaini osa, veebikeskkonnad muutuvad kiiresti ja seetõttu võib juhtuda, et mõnedki omal ajal uuenduslikud tööd ei ole praegu enam kasutusel või on edasi arenenud.

Hea disain on küll aegade ülene ja mõjub ka kümme aastat pärast loomist värskelt, kuid lahendatakse päevakajalisi probleeme. Need muutuvad aga väga kiiresti. Praegu seisame kliimamuutuse, taaskasutuse, rohepöörde jms ees. Kuidas nendele suurtele globaalsetele küsimustele lahendusi leida nii, et disain oleks ajatu ja hea?

Gurjanova: Jah … lisaks sõda ja katastroofid …

Vastavalt turu arenemisele muutuvad ka kliendid ja väärtushinnangud. Disainimaja poes näeme, kuidas järjest rohkem huvitab kliente toote elukaar, selle valmistamise aeg, valmistaja ja materjal. Kümmekond aastat tagasi rõhutas mööblitootjate liit, kui oluline on masstootmine. Muidugi, see tõi käivet. Kas ka kasumit, ma pole kindel. See loosung enam ei kehti, palju kiiremini on arenenud tootmisviisid 3D-printimisest poolkäsitööstusliku tootmiseni, mis on seotud uute, nt biomaterjalide tulemisega ja materjalide ümbertöötamisega. Neile saab anda lisandväärtuse, mis toob palju enam kasumit kui masstiražeerimine.

Vihand: Disain peab lahendama probleeme. Praegu on probleem kliimamuutused, taaskasutus ja rohepööre. Disainer peab nendega tegelema, peab olema kursis ühiskonna ootustega ja samal ajal ajast ees, et vajaduse korral ka tellijat harida. Disainikeskuses oleme palju tegelenud kestlikkuse ja ringmajandusega, pakume disaineritele tuge globaalsete teemadega tegelemisel.

Gurjanova: Mõnikord õpetab meid klient ise. Nii kasvavad ka disainerid vastavalt turu ootustele. See on kahepoolne liiklus.

Vihand: Disainiauhindade üks kategooria on disaini mõju. Selle žüriis arutasime pikalt ja sisukalt, kuidas ära tunda head disaini ning kuidas disaini rakendamise mõju tõenduspõhiselt mõõta.

Kai Lobjakas: Mõju on alati hea vaadata. Toon näiteks Bruno Vesterbergi 1960. aastatel disainitud „Vana Toomase“ suveniirlambi, mis tekitab palju tundeid. Kui muuseumis püsiekspositsiooni kokku panime, siis arutasime ka omavahel, kas see siis on nii hea asi, et seda niimoodi näidata. Lambi ümber tekkinud tähendus aga on nii lai, palju laiem kui ese ise ning see on väärtus omaette.

Kui disainiauhindade žürii ei vaata, kas asi on ilus või mitte, mida siis disainis hinnatakse?

Gurjanova: Bruno auhinna kategooriates on kokku seitse kriteeriumi. Kõige olulisem on innovatsioon. Näiteks tooli puhul küsime esmalt, mis eristab seda juba turul olevatest. Mis on uudsus? Siis vaatame funktsionaalsust, kasutajasõbralikkust, materjali, keskkonnasõbralikkust ja ergonoomikat. Esteetika on viimane kaalukeel. Kui üks ese on funktsionaalne, siis on ta enamasti ka ilus, aga võib olla erandeid.

Mõnikord hinnatakse ka brändi väärtust ja stiili-ikooni potentsiaali. Kõigile teada-tuntud Philip Starcki ämblikku meenutavat tsitrusepressi on õigupoolest väga raske kasutada.

Vihand: Igal kategoorial on oma kriteeriumid, aga oleme kirjeldanud ka üldkriteeriume. Nende hulgas on majanduslik, sotsiaalne ja personaalne mõju, innovaatilisus ja originaalsus, keskkonnasõbralikkus ja ressursisäästlikkus, keskkonda sobivus, teostuse kvaliteet.

Praegu on disaini tulipunktis teenuse- ja kommunikatsioonidisain. Need teemad ja lahendused vananevad eriti kiiresti.

Gurjanova: Hea teenus ei saa vananeda. Kõige efektiivsem on see, kui toode ja teenus seotakse paketti. Nahadisainer Stella Soomlaisi bränd on hea näide. Kui oled juba koti ostnud, siis jäädki kliendiks. Kui kott hakkab otsa saama, siis saad disaineri juurde tagasi minna ning sellest valmistatakse mitu ridiküli, kaardihoidjat jne. Ka rõivadisain suundub sinnapoole, et pärast toote eluea lõppu ostetakse ese tagasi või pakutakse parandus­võimalust.

Näite võib tuua ka suurtööstusest. Lennukimootoreid toodab Rolls-Royce. Kui varem pidi lennufirma ise järge pidama ja aru saama, millal mootor otsad annab, siis nüüd on sinna juurde liidetud teenus, et Rolls-Royce’i töötajad ise kontrollivad kehtivusaja lõppu.

Vihand: Teenuseid arendatakse probleemi lahendamiseks. Kui teenus suurendab klientide rahulolu, paranevad teenuse kasutus, ligipääsetavus vms, siis see ongi omas ajas oluline. Teenuse puhul ei saa rääkida aegumisest või vananemisest. Kui viie aasta pärast saab hinnata, et sellel oli mõju omas ajas, siis see ongi hea tõestus ajaülesest disainist.

Gurjanova: Hea näide vananevast teenusest on COVID-19 pandeemia aegne korraldus, aga sellest saab ka hästi õppida, mida järgmise katastroofi ajal paremini teha. Muidugi oleks võinud ka sellesse korraldusse enam disainereid kaasata.

Kuidas teenusedisaini muuseumi kogutakse?

Lobjakas: Mittemateriaalse pärandi kogumine ja säilitamine on tõesti keeruline. Ei saa öelda, et kolleegid teiste riikide disainimuuseumidest sellele küsimusele lahenduse oleksid leidnud. Sellise disaini kogumine ongi suur väljakutse. Teadmised võivad olla, kuid lahendusi pole. Plaanime paari aasta pärast näitust, kus keskendume uutele võtetele ja tavadele. Näituse tööpealkiri on „Nähtamatu disain“ – see on see, mida me ei koge esemete, vaid teistsuguste jälgede kaudu. Eks see on ka muuseumile huvitav ülesanne, sest selline disain ei allu traditsioonilistele kogumisviisidele. Ilmselt on ka tulemus pisut ebaharilikum kui tavaline näitus.

Peame siiski pikemalt peatuma esteetikal. Materjaliringlus ja keskkonnasäästlikkus toovad paratamatult kaasa ka uue esteetika, milleks ühiskond veel valmis ei ole. Näiteks hiljutises Eesti Ekspressis pandi häbiposti Tallinna arhitektuuribiennaali raames Balti jaama kavandatav ootepaviljon. Belgia arhitektid on selle plaaninud taaskasutusmaterjalidest ja ülejääkidest. See nägevat lehe toimetuse arust välja nagu juhuslikest ehitusmaterjalijääkidest lombakas katusealune. Ometi ei saa suuri probleeme lahendada ilma uue esteetikata. Disainer ehk teab, kuidas maailma parandada, aga ühiskond teda ei mõista ega telli neid lahendusi. Kuni tellitakse uutest materjalidest asju ja ruumikujundust, mis näevad välja tavapärased, ei muutu midagi. Kuidas seda vastuolu lahendada?

Gurjanova: Eks siin ongi väga õhuke piir, mille peal disainer tasakaalu püüab hoida. Ühe eseme juures võib kõik olla tehtud õigesti, aga kui see kukub välja kole, siis see on kole. X-faktor on oluline. Ilu on kindlasti vajalik ja eristab professionaale profaanidest. Igast prügist ei saa alati head uut disaini, isegi kui see on tehtud parimate kavatsustega.

Lobjakas: Mul tuli kohe meelde Reet Ausi disainitud Eesti olümpiakoondise paraadvorm, millega kaasnes sõnasõda teemal, kas see on ilus või kole. Ehe näide sellest, kuidas disainerid võivad teha mida iganes, aga keegi kuskil ikka materdab.

Disainerite, ja kõigi kultuurivaldkonnas tegutsejate, kohustus on pakkuda seda, mida ei osata oodata, tulla välja millegi enamaga, et olukorda saaks ümber mõtestada. Peab olema kannatlik ja oskama selgitada, miks on nii tehtud, nagu on tehtud. X-faktori kõrval paistab siinkohal välja ka disaineri haridus.

Vihand: Ilu on vaataja silmades. Tuleb julgeda teha uusi asju, aga uusi asju tuleb ka selgitada ja lahti rääkida. Mis probleeme lahendatakse, miks on valitud just see lahendus, milline on disainilahenduse mõju kasutajatele, ettevõttele, ühiskonnale? Disainikeskus on alates 2017. aastast olnud rohepöörde teemade sees ja näeme, et väikesed sammud toovad muutuse. Jõuga pealesurumine toob kaasa üldise ärevuse kasvu, näiteks rohepöörde teemade puhul, aga ka vastuseisu.

Gurjanova: Reet Ausile heideti ette prügist uute riiete tegemist. Tegelikult leiutas ta uue materjali, tegi teadustöö, töötas välja tootmisprotsessi. Sellest sama kõva häälega ei räägita. Selgitustel on väga suur roll muudatuste juhtimisel, kommunikatsioon on oluline.

Disainer peab vaatama ettepoole. Me peaksime istuma rongi katusel ja vaatama horisondi taha, sest me töötame tuleviku tarbeks. Vahel on ka lähteülesanne konservatiivne ja siis tuleb klientidele selgita, miks nii ei saa.

Vihand: Eesti disainerid ei oska veel väga hästi lugusid jutustada – põhjendada miks ja mida tehakse ning oma töö peajooned välja tuua, aga see on disainerite probleem ka mujal. Võrreldes muu maailmaga on meil mõne koha pealt siiski ka väga hästi, näiteks veebidisain.

Gurjanova: Kui juba kiitlemiseks läks … Kevadel olid eesti disainerid USA disainiturul, kus meil läks väga hästi ja kuhu meid tagasi oodatakse. Nüüd sügisel avatakse väljapanek New Yorgis. Võib kinnitada, et oleme leidnud oma niši. Saksamaad saame järele aidata digidisainis, USAs on jätkusuutlik disain uus nähtus. Peame ära kasutama huvi meie vastu.

Tuleme korraks näitusesaali ja disainiauhindade nominentide juurde tagasi. Kas mõned auhindade kategooriad ära kadunud? Mida disainerid enam ei disaini?

Gurjanova: Tootedisainis on kadunud disainiprojekti kategooria. Kui Bruno auhindu välja andma hakkasime, siis oli valmistooteid liiga vähe, et nendest auhinnapakett kokku panna. Praegu ma selle järele vajadust ei tunne, sest kõik võivad sahtliprojekte teha, kuid ühe eseme valmistamise protsess peab kuuluma ka hindamise juurde. Siinne disain on nii kaugele arenenud küll, et tootmine on tavapärane disainimise osa.

Meil oli ka disaini korraldamise kategooria ehk design management. Selle tagasitulekut ootan küll. Üks asi on toode, kuid vaatama peaks ka organisatsiooni kultuuri, toodet ümbritsevat kommunikatsiooni jne.

Vihand: Graafilise disaini hindamisel on proovitud erinevaid lähenemisi. Vahapeal kaotati traditsioonilised kategooriad ja keskenduti väärtuspõhistele kategooriatele. See oli ilmselt veidi ajast ees ja tekitas parasjagu segadust. Sel aastal oleme naasnud tavapärasemate kategooriate juurde, sest need on paremini mõistetavad.

Valdkonnaülesed kategooriad on tulnud ja läinud pidevalt. Näiteks paar viimast korda oleme valinud disaini muutjat – otsinud põnevaid arenguid valdkonna sees. Sel aastal on esimest korda disaini mõju kategooria ja ettevõtjad saavad näidata, kuidas disain on nende tegevusele – protsessile, töötajatele, rahulolule, ekspordile jne – mõju avaldanud. Oleme otsinut parimat disainitegu jne.

Lobjakas: Eks neid asju, mida enam ei disainita, ikka on. Näiteks äratuskell.

Ma jäin mõtlema hoopis kategooriate rohkusele. Selge see, et disainimaastik on laienenud, võitjaid on hästi palju, kuid mis on see ese või tegu, mis särab üle teiste ja mille abil ühiskonnas disaini kuvandit ja tegevust põlistada? Midagi, mis jääb meelde. Kategooriate rohkus aitab justkui kaasa hajumisele.

Vihand: Ainuüksi Brunol on kolm võitjat, graafilises disainis on kümme võitjat, teenusedisainis kaks. Võitjaid jagub.

Kategooriaid ja auhindu on püütud ka kokku tõmmata ja vähendada, aga see tähendas, et palju head disaini läks lihtsalt kaduma ega jõudnudki avalikkuse ette. Olen nõus, et kategooriate rohkuse üle peab edasi arutlema.

Gurjanova: Tootedisainis võiks kategooriaid olla rohkemgi. Paljud arvavad, et tekstiil ja keraamika oleksid eraldi. Kuna meie disainerite pink on lühike, siis pole ka mõtet teha eraldi kategooriat alal, kus lõpuks võistleb kolm tööd.

Vihand: Meil on ka elumuutva disaini kategooria, kuhu žürii ise määrab nominente – selliseid töid, millel on ühiskondlik mõju. See võiks olla just selline avalikkuse ette jõudnud disain, mille järgi eestlased eesti disaini tunnevad. Ka disaini mõju kategooria on selline, mis näitab, kuidas disain aitab organisatsioonidel edasi areneda.

Mida tulevik toob?

Gurjanova: Üldiselt tuleb tõdeda, et tunneli lõpus valgust ei paista. Tööstus on Eestist peaaegu kadunud. Seekord on Bruno disainiauhinna tööstusdisaini kategoorias küll palju töid, mis on välja töötatud koos ettevõtetega. See annab lootust, et disainerid saavad töötama hakata nii, nagu see olema peab: disaineri ülesanne on vaid tootearendus, tootmine on tootja teha.

Muidu on kolm võimalust. Toote­disainer õpib ümber ja hakkab tegelema mittemateriaalsete objektide disainiga, läheb välismaale või meditsiini õppima. Toetusmeetmed on puudulikud. Need, kel on õnnestunud EASist toetust saada, on pidanud 60 protsenti toetusest tagasi maksma, sest pole saavutanud taotluses esitatud käibe tõusu. Disainerite liit ei kvalifitseeru ühelegi toetusele. Kultuurkapitalis pole isegi eraldi disaini siht­kapitali, kust disainerid eksperimentaalsematele tootearendustele toetust saaksid. Aga disainerid on sitked …

Kui riik tahaks disainist abi, siis on vähemalt vaja nõunikku, kes annab riigile nõu ja aitab koostada strateegia. Läbimõeldud disain aitab säästlikumalt elada. Riik on praegu küll eeskujulik disainitellija, kuid puudub strateegia, kuhu liigutakse ja kuidas.

Vihand: 2024. aasta disainiauhindade konkurss näitab, et kahel viimasel aastal on eesti disaini seis olnud hea. Kahjuks, kui majandusel on raske, siis esimesena tõmmatakse sageli koomale disainis. Minu arust on see suur viga, sest disaini tark kasutus aitaks ettevõtteid. Vaja on rohkem disainereid, kes oleksid suurte ülesannete lahendamisel organisatsioonidele tugevaks partneriks. Kui jätame korraks eksistentsiaalsed mured kõrvale ja vaatame, mis valdkonnas disainereid vaja on, siis lisaks tavapärasele saab kindlasti välja tuua kestlikkuse ja ringmajanduse. Kestlikumat ühiskonda ei saa luua ilma disainita. Disaini osa tuleviku stsenaariumide koostamisel on vajalik. Ära ei tohi unustada ka tehisaru tulekut, millega peame hakkama saama.

Lobjakas: Näha on, et keerulised ajad sunnivad koomale tõmbama. Ehk viib see välja korrastumiseni, sest kaua aega on toimunud tohutu vohamine. Probleemidest hoolimata on see loodetavasti ka põnev aeg, mis toob uusi algatusi ja suundi.