Disainiajalugu ja sarimõrvar

Alexandra Midal: „Suure osa disainiajaloost on kirjutanud inimesed väljastpoolt valdkonda, mind aga huvitab, mida on disainil enda kohta öelda.“

SANDRA NUUT

Septembris astus Eesti kunstiakadeemia disainiosakonna avatud loengute sarjas üles disainiajaloolane ja kuraator Alexandra Midal. Tema ettekanne pidi kandma pealkirja „Disain ei sünni enam juhuse tahtel“. Enne loengut nimetas ta selle siiski ümber ja tõi ettekandes „Disainiajaloo tume pool“ välja disainiajaloo varjukülgi ja pimekohti. Midal on Genfi kunsti- ja disainiülikooli professor ja Pariisi Ensci-Les Ateliersi kriitilise mõtlemise osakonna juhataja. Novembris avatakse Ljubljanas ühel pikema ajalooga disainibiennaalil „Bio“ tema näitus „Topeltagent. Kas sa räägid lillede keelt?“ („Double Agent: Do You Speak Flower?“). Siinkohal räägib Midal lähemalt disainiajaloo kirjutamisest ning sellest, mis teda disaini juures paelub.

Tegutsete mitmes valdkonnas: film, kunst, kirjandus, haridus ja disain. Kuidas jõudsite disainini? 

Õppisin kõigepealt prantsuse kirjandust, kuid mind on alati huvitanud kunstimaailm. Juba 21aastaselt kutsuti mind Pariisi Saksa galerii juhi Rüdiger Schöttle assistendi kohale. Oli 1990. aastate lõpp ja kunstiväljal räägiti sellistest kunstnikest nagu On Kawara, Thomas Ruf, Andreas Gursky, Katharina Fritsch, Dan Graham jt. Viimane oli üks galeriiga seotud kunstnikest. Umbes nelja aasta pärast kutsuti mind kandideerima ühe nüüdiskunstimuuseumi direktoriks ja 24aastaselt sai minust nüüdiskunstifondi Frac direktor. Tegelesin kunstiga, kuid see oli ka aeg, mil alustasin näituste kureerimisega. Näiteks „Näidiskorterid“ („Model Apartments“), kus näidati 1950. ja 1960. aastate tüüpilisi Normandia kortereid. Pöördepunktiks mu karjääris osutus arutelu Dan Grahamiga. Saatsin talle nimelt oma disaininäituse kataloogi ja tema ütles, et minusuguseid inimesi on kunstiväljal mitmeid, aga disainivaldkonnas selliseid veel pole. Usaldasin teda ja hakkasin disaini vastu rohkem huvi tundma. Mõne aja pärast kutsus Princetoni ülikooli arhitektuuriosakond mu doktoriõppesse. Mõistsin, et see on minu võimalus tegeleda disainiajalooga süvitsi. Seega, jõudsin disainini mitmete kokkusattumiste tõttu.

Milline oli teie õpiaeg Princetonis? Kas kureerisite näitusi ka õpingute kõrvalt?

Ma olin Princetoni ülikoolis tegelikult vähem kui kaks aastat, kuid sain sel ajal keskenduda ühele asjale. Lugesin kolm kuni neli raamatut nädalas, tahtsin arhitektuuri kohta kõik teada saada. Kolmandal kursusel sain stipendiumi ning uurisin Roomas Prantsuse Akadeemia Medicite villas itaalia disaineri Joe Colombo antidisainiprojekti.

Medicite villas alustasin tööd raamatuga „Antidisain. Elamisühikute väike ajalugu piltides“ („Antidesign: Petite histoire de la capsule d’habitation en images“, 2004), teoreetilise visuaalsuse ajalooga, mis tähistab kureerimise juurde naasmist. Olen nüüdseks küll professor ja teen filme, kuid näituste kureerimine on siiani minu põhitegevus.

Mis sai Princetonis alustatud doktoritööst?

Kaitsesin doktorikraadi Pariisis Sorbonne’i ülikoolis ning mu uurimusest pidi saama raamat. „Disain juhuse tahtel. Uus disainiajalugu“ („Design by Accident: For a New History of Design“, 2019) ongi minu doktoritöö lühendatud, redigeeritud ja ümber kujundatud versioon. Ühtlasi soovitan kõigile oma doktorantidele: avalda oma uurimuse kohta raamat!

Olete missiooniks võtnud disainiajaloo uurimise ja sellest kirjutamise. Akadeemilise uurimistöö vormistamine laiemale publikule loetavaks raamatuks pole just tavapärane.

Ma ei tee näitusi endale ega kirjuta raamatuid kolleegidele. Tahan anda välja raamatuid kirjastustes, mis levitavad lugemisvara kaubamajades. Siiani on see tegelikult vaid korra teoks saanud. „Disain juhuse tahtel“ ei ole siiski mu kõige loetavam raamat. Mu doktoritöös on ka peatükk sarimõrvari kohta. Selle jätsin raamatust välja, et see hiljem eraldi avaldada. Raamat „Mõrvavabrik. USA esimese sarimõrvari H. H. Holmesi töö ja elu“ („The Murder Factory. Life and Work of H. H. Holmes, First American Serial Killer“, 2023), on selline, mida loetakse ka rongis või mere ääres. Disain on põnev, kuna see on nüüdisaegne distsipliin ning tegeleb aktuaalsete probleemidega. Disaini- ja kinotööstus sündisid ühel ajal. Disain leiutati, et lähendada inimesed ja kunst, sest viimane oli igapäevast kaugenenud. Ma ei hakka siin arutama, kas see õnnestus või mitte, aga see oli üks peamisi disaini sündimise ajendeid.

Õpetades on praegused probleemid esil isegi siis, kui räägin ajaloost. Näiteks see mainitud raamat sarimõrvarist. Selle teemaga saan disainiajaloo juurde meelitada need, kes ei ole disainispetsialistid. Olen väga rahul, kui leian nõksud, kuidas inimesed teemaga kaasa tõmmata, mitte neid lollitada, vaid näidata, et disain ei ole midagi neile kauget. Väga põnev on katsetada, kuidas esimestel kohtumistel üliõpilased nii-öelda konksu otsa saada. Minu esimene loeng ülikoolis on alati sarimõrvarist, sest tean, et siis tullakse edaspidigi mu loengule.

Mismoodi on sarimõrvar ja tema mõrvavabrik seotud disainiga?

Mind on köitnud moraali puudutavad disainiküsimused. Disainiajaloo tekstidest ja manifestidest leiab tihti küsimuse, kas funktsioon on sama, mis eetika. Kujutava kunsti ja disaini dilemma: kui disain pole piisavalt funktsionaalne, siis on see halb. Mind on huvitanud, milles seisneb disain peale selle, et see on kas hea või halb. Seda on uurinud ka teised, näiteks USA tööstusdisainer George Nelson. Disainivaldkond on keeruline. Igal pool on hallid alad.

Ma olen uurinud sarimõrvarit varjunimega H. H. Holmes. Ta tegutses Chicagos, kus asusid tapamajad. Holmes mõistis industrialiseerimise, standardiseerimise, äri ja kapitalismi õitsengu eeliseid ja vahendeid. Ta ei töötanud teiste heaks, vaid enda huvides, tappis raha pärast.Ta elas tapamajast vaid mõne miili kaugusel, aga sel ajal uuriti, kuidas tõhustada tapamajade tööd, näiteks, kuidas saaks sea- ja vasikakehad standardiseerida, et need liinidel kiiremini liiguksid. Sigfried Giedioni raamatus „Mehhaniseerimine võtab võimust“ (1948) on üks peatükk liha kohta ja seal on käsitletud efektiivsuse suurendamist. Ma ei ole moralist. Ma lihtsalt ütlen, et see pole juhus, et H. H. Holmes kasutas mõrvamiseks uusi vahendeid, nagu gaas, elekter ja tapamajade sisseseaded, ning kohandas oma eluruumid vastavaks.

Tema maja kutsuti lossiks. Igal korrusel oli 35 tuba. Tema maja oli tapmismasin. See oli veel enne seda, kui Le Corbusier rääkis arhitektuurist kui elamismasinast. Tehnoloogia mõjutab mõtlemist ja olemist.

Kuidas käsitleda neid küsimusi disainihariduses ?

Ma õpetan väitlemist. Me lahkame poliitilisi teemasid, sest miks peaks disainitudengeid huvitama ainult materjal. Me arutleme, kuidas kuulata kedagi, kes mõtleb teisiti, ja kuidas saaks asjade üle arutada kedagi välistamata. Kurja eitamine disainiajaloos on samuti oluline. Ma võtan disainiõpetust kui kodanikuõpetust. Arhitektuurikriitik Reyner Banham on öelnud, et disainiajaloost ja moodsate liikumiste käsitlustest on äärmused alati välja jäetud. Kui need lisada, muutub ajalugu tema arvates täielikult. Ma ei püüa tõtt kuulutada, vaid üritan lihtsalt disainilugu ümber kirjutada, mõelda, kaevata ning kahtluse alla seada.

Raamatus „Disain juhuse tahtel“ käsitlete marginaliseerituid, näiteks unustatud naisdisainereid, ja uurite Prantsusmaa, Itaalia, USA jt riikide disainiajaloo tekste. Kuidas valite uurimisteemad?

Otsustasin kohe algusest peale töötada disainerite, disainiajaloolaste ja ajaloolaste tekstidega ja olla väga teadlik sellest, kes on teksti autor. Suure osa disainiajaloost on kirjutanud inimesed väljastpoolt valdkonda. Kui kirjutasin raamatut „Disainiantoloogia“ („Design l’anthologie“, 2013, kirjutatud samuti doktoritöö põhjal), otsustasin jätta kõrvale 1980. ja 1990. aastatel olulised sotsioloogid ja filosoofid. Leidsin, et see, mida disaini kohta räägitakse, on poolik ja pole sellisena vastuvõetav. Eks mult ikka paluti pigem Ettore Sottsassi monograafiat või mõnd juhtumiuuringut, aga otsustasin mitte alluda. Tahtsin teada, mida on sellel distsipliinil enda kohta öelda.

Loomulikult mõistan, et kirjutasin selle ajaloo prantslase, lääne naise vaatenurgast. Siin pole midagi Pakistani, India või Balti riikide kohta. Sellel lähenemisel on oma nõrgad küljed. Tegin selle uurimistöö pealegi enne, kui hakati põhjalikumalt uurima naisi disainiajaloos, kuigi nad olid seal juba olemas.

Mind huvitas distsipliini hääl. Kahes esimeses uuritud disainiajaloo käsitluses, see on Nikolaus Pevsneri teoses „Kaasaegse disaini pioneerid William Morrisest kuni Walter Gropiuseni“ (1936) ja Giedioni raamatus „Mehhaniseerimine võtab võimust“ (1948), mainitakse disaini vaid korra. Pevsner tunnistas, et alles 20 aastat hiljem sai ta aru, mis disain on: siis, kui Reyner Banham kutsus ta konverentsile disainiloengut pidama. Ma räägin olude ja olukordade varjamisest, eitamisest ja muust sarnastest. Põnev oli erinevaid kihte kratsida ja nende alla vaadata. Kui eelmainitud käsitlusi lugesin, ei olnud ma kindel, mida mulle öelda tahetakse, ja mõtlesin just sellele, millele tähelepanu polnud pööratud.

Raamatus „Disain juhuse tahtel“ on näha, et peate silmas ennekõike disainist mõtlejaid ja disainereid. 

Ma tõesti usun sellesse valdkonda ja mind huvitab, kuidas disainerid mõtlevad. Disain on minu teada ainuke distsipliin, kus on jätkuvalt küsimuse all, mis disain ikkagi on. Ei küsita ju, mis on film või mis on kujutav kunst. Disainereid huvitab alati, kes nad on ja kuhu oma tegemistes suunduvad. Seetõttu on disainivaldkond kuidagi habras … Disain on kahtlemata nüüdisaegne distsipliin, sest on seotud eksistentsiga tööstusmaailmas koos kõige sellega kaasnevaga.

Kureerite disainibiennaali „Bio“ näitust „Topeltagent. Kas sa räägid lillede keelt?“, mis avatakse novembris. Millest see näitus räägib?

Seal saavad kokku kõik praegu räägitud teemad. Biennaalil käsitletakse seda, kuidas disainerid mõtlevad maailmast ja inimestest, ühtlasi on vaatluse all inimesed, kes ei tea, et nad on disainerid. Ma töötan steganograafiaga, mille tuntum sugulane on krüptograafia ehk koodikirjutamine. Steganograafia on võtete jada, et peita info teise objekti sisse. Teave võib peituda kõiges. Kõige tavalisem näide on nähtamatu tint.

Novembris avatava näituse keskpunktis on feministlik ajalugu, naiste keel ja feministlikud mehed. Näitus avab teemat floriograafia ehk lillede sisse peidetud koodi abil. See on rännak lillega 1900. aastast kuni tänapäevani. Näitan, kuidas nn lillede keel on naiste kaubastamisel abiks olnud, aga seda on kavalalt kasutatud ka võitluses meeste ja naiste võrdsete õiguste eest. Näitusel on väljas filmid, skulptuurid, disainiobjektid ja palju muud. Toon välja, et banaalne lillepilt võib toetada salajast sõnumit või selle edastada ning et naised ja disainerid võivad reeglite piiresse jäädes n-ö nähtamatult vaenlaste ruumi tungida.