Disainitud rahuldus

2018. aasta ehituskunst kutsub vanglasse, kohtusse, palverännakule. Disainlahendusena valminud keskkond jätab nuditud mulje ja liiga vähe ruumi vabale loovusele.

KARIN PAULUS

Rammu kogunud riiki palistab tänavugi ääretult rikkalik kogum mitmesuguseid hooneid. Valmis on saanud uued koolimajad, kohtuhoone, vangla, muuseumid, keskväljakud, memoriaal, arvukalt kauplusi jm.

Meie oma tegijate suurepärastest taiestest hoolimata on rahvusvaheliselt kõige enam pilku püüdnud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus gastroleerinud hispaania arhitektidest abielupaar Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano koos kultusheliloojaga tekitas keskmisest suurema elevuse. Elusügisel saadud teemapargi – siin ei ole suurt erinevust Lottemaast –, majamuuseumi ja kontserdisaali hübriid kesk metsa kui kehva kübaraga pilvik (katuse alla kõndima hästi ei mahu), sees aga looklev ruum, mida õhutavad siseõued, kus ühes on ka metafüüsiliselt mõjuv kabel. Interjöör oma puidususe ja värviliste täppidena lisatud toolide, katkematu ruumi, maast laeni klaaside tõttu tajutava looduse puudutusega on aga vägagi veenev.

Koolid ja palverännumaja

Kunstiakadeemia vilistlase ja õppejõuna on mul eriti hea meel kodukooli uue pesakasti üle (Kuu Arhitektid, Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Kalle Komissarov, Rene Sauemägi; Pink sisearhitektid Raul Tiitus, Tarmo Piirmets), sest ühtlasi sai korda Eugen Habermanni paela- ja sukavabriku Rauaniit ekspressiivse nurgalahendusega hoone. Ootused olid pärast vana maja lammutamist ja krundi mitte kuigi meeldivat müüki väga väikesed, arvasime paljude kolleegidega, et tulemas on tihkelt täispakitud ilmetu igavus, aga uus maja osutus üllatavalt inspireerivaks. Kuigi kontseptsiooni kese interjöör on kui lõuend, kuhu ei pea pelgama värviplekkide, naela­aukude ja loovate kihistuste jätmist, see on veel valdavalt moekalt hall (koos võluvalt perverssete roosade ja helesiniste istumisorvade ja kööginurkadega). Osakondade kapseldumise asemel on justkui soovitud pakkuda mitmekesiseid eneseteostusvõimalusi, idee töötab mõneti ruuminappuse tõttu – mustade sametkardinate ja suurte klaaspindadega miniauditooriume ei ole ülearu palju. Koridorid ja ka söökla on pidevalt täis töötavaid õppejõude, koosolekuid ja tunde ootavaid tudengeid, keskendumiseks eelistatakse pigem raamatukogu. Endise sukavabriku sisse ja ümber ehitatud maja kasvatab mentaalses plaanis ja stiililt EKA kokku Telliskivist, Balti jaamast ja Kultuurikatlast justkui viirusest alguse saanud, aina uusi hooneid ja tööstusrajatisi (Noblessner, Volta) hõivava lähenemisega. Nii on ka akadeemia Berliini meenutavalt, aga tegelikult eheda kunstikooli moodi vastuoluline, kasimata, ent ometi võluv ja seksikas.

Peaaegu sama keeruka ülesandega on saanud hakkama Salto arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Helin Kukk ja Monica Knoll Rapla uut riigigümnaasiumi tehes (sisearhitektid Pille Lausmäe, Kerli Lepp), mis on loomult küllaltki sarnane Viljandi kooliga, kus samuti saavad kokku uus tume ja vana hele maja ning hoone ise mängib oskuslikult maastiku eripäraga. Hästi sümpaatne on (Kase sõnu kasutades) ümbritseva „lainurk-kadreering“ ja väga atraktiivne ühisala nii sees kui ka väljas. Salto teistest projektidest näeb nüüd Tartus Taani arhitektuuribüroo BIG astmestik­maju meenutavat kolossaalset arendust Riia mäel – pikalt seisnud projekt, mis on nüüd uue buumi ära oodanud.

Aasta puitehitise peapreemia sai sel aastal Vastseliina pritsimaja (Kavakava), mis visalt püsivate stereotüüpide kiuste („puit on tuleohtlik“) on tehtud puidust ning kõrvuti on väga odavad ja kulukad erilahendused.

Maris Tomba

Arhitektuurist kirjutajana kurvastab mind, et 2018. aasta lõpul kiputi, nagu viimased kolm aastat on olnud kombeks, kaalukamaid kultuurkapitali ja loomeliitude preemiaid andma mullustele taredele. Nii Lutheri masinasaal, filmimuuseum kui ka Balti jaama turg olid tegelikult 2017. aasta suursündmused. Uuemat loomet hindab siiski arhitektide liidu arhitekti aastapreemia (naljakas auhind, mille valib välja üks kuulus välismaa arhitekt ainuisikuliselt, tänavu Sami Rintala), mille pälvis Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja (Kaos Arhitekid, Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Kaiko Kerdmann, Laura Ojala). See roostes kuuega hoone sobib üllatavalt hästi XIV sajandist pärit linnuse maaliliste varemete punaste tellismüüridega ja pinnamoega – Meeksi oja kaldale ja maantee pervele. EASi toel valminud ehitise mõte on kunagist tuntud palverännakut paremini turustada ja ka peavarju pakkuda. Tänu muinsuskaitse (kes ehitist ka keskkonda sobitumise eest hästi taastatud mälestisena premeeris) toele ei allutud ka paljude soovile ehitada vanaaegsust imiteerivat kitši. Ajaloolisest tellisest eristuv, kuid sellega siiski kenasti dialoogis olev ruske metall, mastaabid ja seintesse sisse lõigatud avad on täpselt paika timmitud. Nii ei ole delikaatset, pühaks peetavat ning tegelikult ka väga ilusaid müüre lämmatatud ega liiga domineerima kiputud. Sisemuses on siiski tellijale vastutulekuna käiku läinud pseudokeskaegset stilistikat.

Puiduauhinnad

Ajakirjanduse õnneks pärgab aktuaalsemaid ehitisi tavaliselt Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, kes „Aasta puitehitise“ auhindadega ikka kohalikku ehitusmaterjali ja moodsaid konstruktsioone esile tõstab. Peapreemia sai sel aastal kesk künkaid, orge ja metsi olev Vastseliina pritsimaja. Nüüd ei pea päästjaid voolikuid ahju peal kuivatama ja saavad ennast pärast tulekahju kustutamist korralikult pesta ning ka tehnika hoidmiseks on garaažis lausa luksuslikud tingimused. Siiri Vallneri ja Indrek Peili (Kavakava) kavandatud hoone valmis tuletõrjedepoode tüüpprojektide konkursi tulemusena ning võlub ka ideega, et visalt püsivate stereotüüpide kiuste („puit on tuleohtlik“) on depoo tehtud puidust. Kui ühelt poolt meenutab maja oma sümboolse torniga ajaloolisi pritsimaju, siis lusti lisavad näilised vastuolud ehk kõrvuti väga odavad ja kulukad erilahendused – pressplaat seintes, vineer põrandal ja trepina, peen tehnika.

Liimpuidu kasutuse poolest tõuseb esile Viimsi gümnaasiumi hoone (Kamp Arhitektid, Jan Skolimowski, Peeter Loo, Kaspar Kruuse, Maie Raud, Mari Arvisto), mis on kõige kogukam nüüdisaegne puitmaja, mida on julgetud meil ehitada. Oskuslikult esile toodud konstruktsiooni esteetiline kulminatsioon on uhke kassettlaega saal. Hoone näitab eeskuju, et liimpuidust saab kiiresti ja mugavalt ehitada mitte ainult suuri angaare ja spordihalle, vaid ka uhkeid avalikke hooneid. Aeg oleks ka meil suuremateks puitmajadeks kui seni viljeldud kaks korrust. Iseasi, kas nüüd kohe puidust kõrghooneteks, nagu on kultuurmaades, aga viis korrustki võiks eesmärgiks võtta.

Fassaadipreemia sai tänavu Kuu Arhitektide (Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Rene Sauemägi) Muraste suvila, mis valmis siiski 2017. aastal. Selle puhul paelub paljusid minimalistlik, värske arhitektuur, mis sobib suvilapiirkonda ega soovi üle mängida uhket pankrannikut. Justkui eraldi majakestena vormistatud valge sisemusega tubade eriliseks ehteks on päkapikumütsi meenutavate katuste aknad, kust paistavad päike, kuu ja tähed.

Ilmselt üldse üks paremaid uudiselamuid on konkursil osalenud, väljast veidi vana taluhoonet ja Ameerika sõjajärgset villat (nt Ludwig Mies van der Rohe Farnsworthi maja, 1951) meenutav kodu Matsalus. Arhitekt Enn Rajasaare ja sisearhitekt Mari Kogeri loodud kodu suurtest klaaspindadest näeb läbi maja merd, sees on harras ruum, lausa pühamu, kus austatakse puitu.

Keskkonda sobivuse eest pälvis aplausi ja žürii äramärkimise Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi külastuskeskus (KOKO Arhitektid ja Öö-öö Arhitektid, Lembit Kaur Stöör, Ülo Tarmo Stöör). Just selles kohas oleks võinud väga kergelt libastuda ning soovida maketina järele aimata mõnd aita või vana koolimaja. Muuseum on aga lisandiks saanud ilusti Amme jõe kaldale istutatud kahe kõrge katusega paviljoni ja nendevahelise väliüritusteks mõeldud trepistikuga meeldiva külastuskeskuse. Põnev on ka arhailisena mõjuv tumedate korkseintega näitusesaal.

Hotell, mereäär, poed, kohus ja vangla

Viljandis leidis aga pärast aastaid kügelemist lõpuks ometi väärika sisu 1910. aastal Suurturu ääres avatud Andreas Ormissonile kuulunud hotell Grand. Neogooti stiilis kaunis maja oli aastakümneid ripakil ja avati nüüd Park Hotell Viljandina. Kaos Arhitektid (Margit Argus, Kaiko Kerdmann, Maris Kerge) on nägusa fassaadi taga uskumatult lagunenud hoonesse pakkinud nutikalt nüüdisaega. Eriti avaldavad muljet punasest tellisest müüride vahel kulgevad puidused sillad ja tubade väljapeetud stilistika (nt parkettpõrandad, seinte tahveldis, kvaliteetsed sisustustekstiilid).

Suuri arendusi näeb kõikjal, peale metsaaluste on nüüd kinni ehitatud pealinna mereäär Admiraliteedi basseini juures. Nii ei näe bastionide vööndi poolt merd ja randunud turist ei leia üles vanalinna. Seevastu asukohta vääristava projektina võib käsitleda kunagist laevaehitusala – Noblessnerit (Arhitektuuribüroo Pluss). Kuigi uute majade esteetika on kohati vaieldav (eriti geomeetriliste kujundite šabloonidega valminud fassaad), on see esimene kord, kui Tallinnas on autodest prii rand nii ilusti avalikuks ruumiks saanud. Mulle meeldis, kuidas arhitekt Indrek Allmann kirjeldas projekti eesmärki likvideerida nõukogulik piiritsoon, kus rannas viibimist püüti igal viisil piirata.

Ameerikapäraselt ja meie hõreasustuse tingimustes naeruväärselt mõjuvas pilvelõhkujatega city’s on sarnaselt paljude teiste pealinna piirkondadega lõimunud tööstus. Nii on kunagise Theodor Grünwaldti nahavabriku kavandanud meie historitsismi ja juugendi tähe Jacques Rosenbaumi projekteeritud hoone sisse kerkinud tohutu 30korruseline kõrghoone (Ars Projekt, Rasmus Tamme, Kristjan Männigo, sisearhitekt Rene Safin). Hoone üldmulje on vähenõudlik – pretensioonitu tahuka peamiseks trumbiks on kolossaalsus, mis madalas Tallinnas ikka veel jahmatab. Vanadest vabrikuhoonetest on alles ainult dekoratiivsed seinad. Sama võtet on muinsuskaitseliste piirangutega magusatel kruntidel harrastatud mujalgi. Visuaalselt ühineb hiid nüüd koos kümmekond aastat tagasi valminud Swissôteli kaksiktornidega kentsakaks trioks. Ülejäänud Tartu maantee uushooned on aga veelgi rahutumad ega ole omavahel mingisuguseski dialoogis. See tekitab ketserliku mõtte, et taas tuleks kehtestada tüüpfassaadid.

Viimsi gümnaasium (Kamp Arhitektid) on suurim ristkihtpuidust hoone ja esimene ristkihtpuidust koolimaja, mida meil on julgetud ehitada. Oskuslikult esile toodud konstruktsiooni esteetiline kulminatsioon on uhke kassettlaega saal.

Maris Tomba

Kohe sealsamas Lubja tänaval on uus kohtumaja (Arhitektuuristuudio Siim ja Kreis, Andres Siim, Kristel Ausing; sisearhitektid Pille Lausmäe, Ville Lausmäe, Kerli Lepp, Gerli Vaikre). Imetlusväärne betooni kvaliteet – ilmselt muidu kaevataks ehitaja kohtusse – ja arhitektuurselt köitev ratsionaalsus pluss tõsine, kuid silmapaistev vorm jäävad meelde.

Mäest üles rühkides jõutakse enne lennujaama hiljuti valminud monstroosse T1 kaubanduskeskuse juurde (arhitektid Antonio Lavieri, Inge Sirkel-Suviste), kus juhuslikult, justkui eksperimendi korras laiali pudistatud mustriga kattele sekundeerib aatriumitega sisemus, millest ühes on 1970ndate moodulsüsteemide noorem veli – kõrgustesse ronivatest väravavõrke meenutavatest moodulitest skulptuur-aed (arhitektuuribüroo PART ja Kino Maastiku­arhitektid).

Nii mõnigi siirdub ehk kohtust otse Tallinna vanglasse (Arhitektuuribüroo Visuaal, Indrek Saarepera, kaasautorid Andres Lember, Mari-Iris Saarepera, Anne Kose, Ain Koit) või ka vastupidi. Erinevalt meie Euroopa Liitu saamise ühe garandist Tartu vanglast, kus esimest korda mindi üle omamoodi piinamisvormiks olnud laagrisüsteemilt eraldi kongidele ja talutavatele elutingimustele, uus karistusasutus märgiline ei ole. Kurvastaval kombel ei ole me Põhjamaade eeskujul edasi liikunud vangide sotsiaalseid oskusi ja normaalsele ligilähedase elustiili vormimisega, vaid pakume küll hügieenilist, kuid karmi ja lootusetuna mõjuvat ruumi.

Muuseumid ja raamatud

Ajaloomuuseumis, Orlovide kunagises suvemõisas avati uus püsiekspositsioon „Minu vaba riik“. Nii KOKO Arhitektidelt pärinev nüüdisaegne hoonekujundus kui ka näituse kujundus (arhitektuuribüroo b210) rõhutavad korduvate ümberehituste kiuste terviklikkust ning kihistuste paljusust. Täiesti uued tegelased – lapslased – astuvad aga mängu ühiskonna toimimist ülivaimukalt õpetavas Laste Vabariigis (kuraatorid Ehti Järv, Kristi Paatsi, Sireli Uusmaa, kunstnik Kristiina Tort). Lisaks sai valmis Maarjamäel ka „ajaloo prügikastist“ päästetud punaplastika park, kus kohtame Nõukogude perioodi kangelasmüütide tegelaskonda. Siit on loogiline edasi jalutada, vaadata Maarjamäe memoriaalkompleksi eri kihistusi. Uusim – kommunismiohvrite memoriaali – pidulik protsessiooniteekond või õieti passioon päädib lunastusloo kohaselt paradiisiaiana, mis ei ole küll lihtrahva õõtsuvate palmidega unistuste-Tenerife, vaid mikitalik õunapuuaed, mida muidugi ilma seletuseta ei taju (arhitektuuribüroo JVR ja Stuudio Truus).

Väidetavalt sajandi vanuseks saanud vaba (kuid samal ajal millegipärast füüsiliselt pikalt okupeeritud) riigi aastapäeva puhul on mitu väikelinna juba saanud või saamas enesele väljaku. Paraadideks ja massimeeleavaldusteks on need väikevormide tõttu valdavalt kõlbmatud ning kängumist vahest ei pidurda, kuid näiteks Põlva inimesed on ilmselt rahul, et üks räämas kant korda tehti. Tammsaare pargis aga jõudsime Kadarik Tüür Arhitektide abiga väljapeetud modernismist kohati kakofoonilisse postmodernismi.

Saja aasta arhitektuuri ajaloo on raamatuks vorminud Mart Kalm, kes auväärsest akadeemiku tiitlist hoolimata on inimkeeles ja kaasahaaravalt möödanikku vaadanud, toonud sisse uusi vaatepunkte ja ideid ning leidnud rariteetseid fotosid. Teise sellesarnase summeerimise tegi kuraator Leele Välja näituse ja raamatuna „100 ehitist – sada aastat. Eesti lugu ehitistes. 1918–2017“ arhitektuurimuuseumis. Ka õnnestus silmapaistvalt hästi Jarmo Kauge Kanada eestlastest arhitekte tutvustav näitus „Uude Maailma! Eesti arhitektid Torontos“. Suurt rõõmu võib tunda ka muuseumiraamatust „Joonistatud ruum. Töid Eesti Arhitektuurimuuseumi kogust“ (koostajad Sandra Mälk, Mait Väljas, Anne Lass, Triin Ojari), mis pakub fantastiliselt häid arhitektuurijooniste näiteid.

Ajastut palistab elustiilide paljusus, aga aina enam ka disainlahendusena valminud keskkond. Nii jääb vähe ruumi vabale loovusele, sest liiga valmis keskkond kipub olema nuditud. Ometi on füüsilisele ja vaimsele tervisele siiski parem natuke igav ja ohutu kui rabe eksperimentaalsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht