Disainmõtlemise poliitilisus

Ruumilahendused, mis tehakse teoks ilma sisulise dialoogita, õõnestavad demokraatlikku riigikorda, kuna lahendamata paradoksid pidurdavad ühiskonna arengut.

MARJE KARU

Disainmõtlemine on disainiteoorias 1950.–60ndatel kasutusele võetud termin, mis peaks eelkõige tähistama interdistsiplinaarset probleemilahendusviisi, loovat meetodit, mille abil seotakse modernses maailmas killustuma kippuvad distsipliinid taas inimesele hoomatavaks tervikuks. Algselt lineaarses tootmisahelas erisuguse loogilise mõtlemisega tegijaid (insenerid, disainerid, ökonomistid jne) sidunud metoodika on levinud eriala piirest väljapoole – disainmõtlemist käsitletakse erinevate diskursuste osana, selle terminid on jõudnud poliitikute sõnavarasse.

Paratamatult on disainmõtlemine valgunud ka suhtekorraldajate ja turundajate pärusmaale ning sealt on külge kleepunud hulgaliselt turundustermineid, mis loovad mulje, justkui oleks disainmõtlemise teooria majanduslikule korrale allutatud turundusteooria sõsar. Ometi on ruumi- ja vormiloome erialade inimsuhete keskne mõtlemine seotud pigem valitseva poliitilise korraga, mis analoogselt esimesega inimestevahelisi suhteid reguleerib.

Disainmõtlemise teooria kasvavat poliitilist aktuaalsust rõhutavad juba nähtavad seosed linnaplaneerimises – riigiasutuste juurde luuakse kodanike kaasamise platvorme. Loodetavasti aitab raskuskeskme ümberasetamine majanduskorrast riigikorra konteksti ära hoida ruumi ja vormiga tegelejate sattumise olukorda, kus etteantud lähteülesanne eeldab neilt inimsuhete keskse lahenduse asemel turundamise vaimus probleemide disainimist ehk siis lihtsamalt öeldes, ilmsetelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimist.

Ruumipoliitika

Seega on viimaste kümnendite areng kujundanud disainmõtlemise teooriast suuresti poliitilise diskursuse, kuna igasugune ruumis tegutsemine rajaneb paratamatult poliitilistel otsustustel. Henri Lefebvre’i vaimus võib väita, et disain, arhitektuur ja linnaplaneerimine on alati olnud poliitilised. Linnaplaneerimise käigus muudetakse nähtavaks või nähtamatuks eri ühiskonnagruppe, selle nurga alt tuleks vormiloomet käsitleda totalitaarse poliitika seisukohast, ometi kaasneb vormi andmise vajadus igasuguse inimtegevusega.

Demokraatlikus ühiskonnas sobib defineerida poliitikat rancière’ilikult suhtepõhise nähtusena, mille kaudu toimub „tajutava jaotamine“ (le partage du sensible). Aristotelese inimese kui poliitilise looma kontseptsiooni edasiarendamine võimaldas Jacques Rancière’il poliitika mõistet laiendada: „Üks või teine avaldus pole poliitiline sellepärast, et ta sünniks mingis erilises paigas ja käiks mingi erilise objekti kohta, vaid sellepärast, et tema vormiks on kahe tajutava jaotuskorra kokkupõrge.“1 Ehk poliitika sünnib seal, kus eri loogikad põrkuvad ning tekkinud vastasseisu lahendamisel tuleb osalistel lähtuda praktilistest kaalutlustest. Rancière kirjeldab poliitika esteetilist aspekti kui tajutava jaotuskorda, kus inimene toimetab etteantud raamistikus alati mingi kindlaksmääratava loogika järgi. Praktilise mõtlemise raamistiku määratlevad ühiskonnas valitsevad poliitilised korrad. Nii ei ole demokraatlikus ühiskonnas disain, arhitektuur ja linnaplaneerimine poliitikast mõjutatud distsipliinid, millel võivad olla poliitilise sisuga järelmid, vaid ruumilise jaotamise käigus toimuv mõtlemine ise ongi poliitiline protsess. Selleks et see saaks toimuda, peavad poliitikud olema valmis oma otsustusõiguse osaliselt käest andma.2

Mõistete „disainmõtlemine“ ja „kaasav disain“ (participatory, co-design) sisulisele sarnasusele on varemgi tähelepanu juhitud.3 Andrew Clement ja Pieter van den Besselaar nimetavad kaasava disaini eeldusena osalejate õigust kasutada tavapäraselt poliitikute haldusalasse kuuluvaid vahendeid: informatsioonile ligipääsu, hääleõigust otsuste tegemisel, kontrolli arendusressursside üle, õigust sobiva arendusmeetodi valimiseks, organisatoorset või tehnoloogilist paindlikkust, kasutajate aktiivset kaasamist. Olulise kaasnähtusena tuuakse esile protsessi käigus õppimine ja selle tulemusel paranenud kommunikatsioon.4

Arutlev disain

Skandinaavialikust arutlusdemokraatiast võrsunud kaasava disaini loogika sulandumine disainmõtlemise teooriasse näitab, et arusaam disainmõtlemisest kui kõigile avatud platvormist on eelkõige demokraatlikele riikidele omane nähtus. Ehk kui poliitiliselt on võetud suund demokraatiale, siis sama eeldab ka poliitilisi otsuseid vormistav disainmõtlemine, milles argumentide sisuline kaalumine saab võimalikuks vaid tingimusel, et kõiki esitatud argumente koheldakse võrdsena ning nende koht järjestatakse asjakohasuse, mitte valitsevas võimusüsteemis argumendi esitanud osalise positsiooni põhjal. Vastupidiselt modernismile, mille kohaselt on inimeste vajadused ajas ja ruumis ühesugused ja muutumatud, rajaneb disainmõtlemine veendumusel, et eetiliselt õigem on lahendada konkreetseid kohalikke probleeme.

Disainiteoreetik Kees Dorst kirjeldab 1960.–70ndatel levinud ratsionaalse probleemilahenduse para­digma (rational problem-solving paradigm) asendumist praktikaga lahendada probleem selle ilmnemise kohas (situated problem-solving activity).5 Siis ei ole väärtuslik ressurss enam abstraktne hästi vormistatud idee, vaid järjepidev infovahetus, võrgus olemine. Informatsiooni koguv ja analüüsiv võrgustik ongi see, mille kaudu pääsevad kohalikud protsessid mõjutama universaalsema globaalse tasandi protsesse.

Erinevalt inimese loodud tehisruumidest, millega suhestumine nõuab eelnevaid teadmisi (nt arvuti- ja keeleoskus, matemaatilised teadmised), on füüsiline ruum kõigile mõistetav, tajutav ja analüüsitav. Just tänu ligipääsetavusele ongi ruumilistel probleemidel võimalik saada ühiskonda edasiviivate arutelude kasvulavaks, ja vastupidi – pealesurutud ruumilahendused toovad kaasa ühiskonnast võõrandumise ja rahulolematuse kasvu.

Nurjatu probleem ehk paradoks

Rancière’i järgi on poliitika käivitajaks olemuslik erimeel (dissensus), mis tekib, kui tajutakse mõne vale või ebaõiglase olukorra lahendamatust olemasoleva õiguskorra abil. Disainmõtlemise teoorias kohtame analoogse tähendusega mõisteid nagu „nurjatu probleem“ (wicked problem), „halvasti struktureeritud probleem“ (ill-structured problem) või „paradoks“ (paradox). Caroline Whitbeck defineerib paradoksi olukorrana, kus konflikt on lahendamatu, kuna selle osised välistavad võimaluse, et disainerid saaksid teha seda, mida nad kõige paremini oskavad – lahendada võimalikud konfliktsed kaalutlused ühekorraga.6 Kees Dorst toob paradoksaalse lähteülesande näite tootedisaini valdkonnast. See on kui vajadus toote järele, mida tema omaduste tõttu ei tohi ruumis liigutada, kuid mis samal ajal peab funktsiooni täitmiseks olema ühel ajahetkel koha peal, aga järgneval ajahetkel nähtamatu ja füüsilise kehata. Tegemist on probleemi allumatusega lineaarsele loogikale, omamoodi absurdse olukorraga, kus probleemi lahendamiseks tuleb kõigepealt asuda uurima põhjusi, miks etteantud lähteandmed on just sellised, nagu nad on.

Dorst leiab, et disainiprobleemide lahendamise teeb keeruliseks eelkõige tingimuste väär- või alamääratlus, kus lihtsustatud lineaarseks lahenduskäiguks on lähteandmed alati puudulikud. Ta toob välja kaks põhjust: vajaduste, nõuete ja kavatsuste kirjeldus ei saa kunagi olla täielik, ning vajadused, nõuded, kavatsused ja struktuur kuuluvad erinevatesse kontseptuaalsetesse maailmadesse.7 Nii sünteesitakse vormiandmises mitte vaid eri tulemusele orienteeritud loogilist mõtlemist (insenerid, disainerid, ökonomistid), vaid ka väärtussüsteeme (antropotsentristlik, ökotsentristlik jne). Nurjatu probleem ehk paradoks kipub ilmnema olukorras, kus lahendatava probleemi ümber on samaaegselt kaks või enam teineteisega haakumatut mõtteruumi koos nendes sisalduvate eetiliste ja esteetiliste implikatsioonidega. Dorst vihjab, et just sellisest vastasseisust tekkinud paradokside lahendamine vallandab loova kujutlusvõime ning kui seda õigesti ära kasutada, siis tagab see evolutsiooni mitte ainult disainivaldkondades, vaid kogu ühiskonnas.

Haabersti ristmiku paradoks

Eelkirjeldatud paradoksi illustreerimiseks sobib hästi meedias rohkelt kajastust saanud linnaruumiteemaline vastasseis Haabersti ristmiku laiendamisel. Seal peab ahtake maa-ala täitma nii koduõue kui ka läbisõidutee funktsiooni. Paradoks seisneb selles, et kui teelt eeldatakse turvalisust ja kiiret läbitavust, siis koduõu peaks eelkõige võimaldama päevatöö järel sobivas keskkonnas taastuda.

Projekteerija lähteülesannet võib seega kirjeldada paradoksaalsena – kui tee funktsioon on olla vaid läbitav anonüümne mittekoht8, siis kodu sisaldab endas alati tugevat kultuurilist ja keskkondlikku identiteeti. Tekkinud probleemi lahendaks selline tee, mis on turvaline ja kiirelt läbitav ning samas nähtamatu ehk füüsilise kehata, et ta ei hävitaks ümbritsevat maastikku ja jätaks puutumata piirkonna kõrghaljastuse.

Lahenduse leidmine oleks eeldanud lähteülesande kriitilist ülevaatamist, kuid selle asemel mängisid juhtivad ametnikud ja huvigrupid vastasseisus üksteise vastu, justkui ei olekski rohkem valikuid, kui need kaks, millest emma-kumma puhul peab alati üks pool jääma kaotajaks. Tegelikult oli vastasseisu eskaleerumise põhjuseks ametnike töö puudulikkus – osalistele ei antud varakult piisavalt informatsiooni ja aega, et luua ühine väärtussüsteem, millele toetudes oleks kõik saanud oma argumente esitada.

Demokraatliku riigikorralduse ja meid ümbritsevate looduslike ja tehismaastike kujundusprotsesside omavahelisele seosele juhib tähelepanu Euroopa maastikukonventsioon. 2017. aastal valitsuse ratifitseeritud konventsiooni järgi on kodanikkond võrdväärne partner maastike planeerimisel ja korraldamisel ning võimuaparaadil, sh kohalikul omavalitsusel ja riigil, on kohustus kodanike teadlikkust parandada, kaasates neid ruumilisse planeerimisse. Kui ametnikkond ei loo kaasavaid struktuure, mis hõlbustaksid kodanikel keskkonna kujundamisse lülituda, siis ei ole ka eriti tõenäoline, et keegi jaksaks informeeritult ja aktiivselt, oma põhitöö kõrvalt ruumiloomes osaleda. Kuid mitteosalemine tähendab demokraatlikule süsteemile läbikukkumist.

Iga ruumilise jaotamise protsess on sisult mingit tüüpi poliitika kehtestamine. Olukorras, kus osalistele ei ole selge, millises väärtusruumis defineeritakse üldisi eetilisi ja esteetilisi reegleid, ühenduvad fragmendid omavahel juhuslikult ja kohmakalt. Selleks et täita oma funktsiooni füüsilist maailma liigendava sidusdistsipliinina, ei saa ühiskondliku ruumi loomine piirduda vaid sobiva poliitilise vaatenurga väljavalimisega ja selle turundamisega konkreetse projekti raames, nagu valdavalt parteipoliitiline foon on soosinud. Probleemide lahendamiseks vajalik ühise väärtusruumi rajamine saab toimuda vaid juhul, kui mõtlemine astub raamist välja, tegeledes eelkõige konkreetsete inimestega ja konkreetsete olukordadega.

Haabersti ristmikul toimunut on kaasamiseksperdid nimetanud juhtumiks, kus kõik, mis sai, läks valesti. See võib jätta eksliku mulje, justkui oleks võimalik selliseid vastasseise ära hoida. Kui kaasamises nähakse pigem klanitud-sätitud populistlikku žesti, on oht, et vastasseise vältides iga hinnaga jääb märkamata kaasamise sügavam seos valitud riigikorraga. Avaliku ruumi aruteluta teostatud lahendused õõnestavad demokraatlikku riigikorda, kuna protsessi käigus hakkavad lahendamata paradoksid ka ühiskonna arengut pidurdama. Haabersti juhtumi puhul raisati ära võimalus, et avatud arutelust oleks saanud võrsuda uuenduslikum ja nüüdisaegsem ruumiline lahendus.

1 Jacques Rancière, Esteetika kui poliitika. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017.

2 John Chisholm, Leon Cruickshank, Martyn Evans, Rachel Cooper, Can policy be participatory? The application of Design Practice to Policy Development – Participatory Innovation Conference 2013, Lahti.

3 Erling Bjögvinsson, Pelle Ehn ja Per-Anders Hill­gren, Design Things and Design Thinking: Contemporary Participatory Design Challenges, Design Issues 2012, nr Number 3 (28).

4 Andrew Clement, Pieter van den Besselaar, A retrospective look at PD projects – Communications of the ACM 1993, nr 36(4), lk 29–37.

5 Kees Dorst, Design Problems and Design Paradoxes – Design Issues 2006, nr 3 (22).

6 Caroline Whitbeck, Ethics in Engineering Practice and Research. Cambridge: Cambridge University Press 1998.

7 Kees Dorst, Design Problems and Design Paradoxes – Design Issues 2006, nr 3 (22).

8 Marc Augé, Kohad ja mittekohad: Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2012. Augé tõi teooriasse mittekoha mõiste, tähistades sellega kohta, kus funktsioon domineerib kultuurilise tähenduse üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht