Eesti tooli sada aastat

Hubert, Kraps, John, Kaerajaan, Äksi ja teised on näituse „Toolilugu“ tegelased, kelle lugudega tasub tutvuda – need peegeldavad oma aega.

ENE LÄKK

Näitus „Toolilugu“ Eesti Rahva Muuseumis kuni 30. VI. Kuraatorid Harry Liivrand, Katrin Tammsaar ja Lilian Sokolova, produtsent Reet Mark, graafilised disainerid Eva Unt ja Margus Tammik, helikujundus Taavi Tulev.

Eesti Rahva Muuseumis jaanuari lõpus avatud näitus „Toolilugu“ on informatiivne ja vaatamist väärt – meie tooli sajandilugu pole veel keegi siiani kajastanud. Väljapanek esitleb toole lausa ikoonilaadsete mööbliesemetena. Iga eksponaat on esitletud oma looga nii näitusesaalis kui seda kajastavas kataloogis.

Näituse idee „Eesti 100 tooli“ oli välja käinud sisearhitektide liit, kes korraldas selleteemalise kuraatorikonkursi. Viiest ettepanekust tunnistati parimaks kunstiajaloolase Harry Liivranna, sisearhitekt Katrin Tammsaare ja disainer Lilian Sokolova töö, mille huvitav nüanss oli näidata Eesti tooli kujunemist paralleelselt ja seoses maailma disainilooga. Kuna aega oli napilt, jagasid kuraatorid omavahel ülesanded: toolide valik tehti koos, aga näituse tekstid jäid Liivranna koostada ning kujundus Tammsaare ja Sokolova teha.

Teadagi kulub näituse koostamisel ilmatum aeg eksponaatide väljavalimisele, mis nõuab palju uurimistööd ning õhku jääb alati küsimus, kas tehtud valik on õige. Kuraatorid leidsid kokku 63 tooli, millel on siinses mööbliajaloos laiem tähendus.

Uus ja unustatud vana

Kuraator-kujundaja Katrin Tammsaar küsib, miks näidatakse jälle neidsamu toole ja vastab ise, et ainult mineviku kaudu on võimalik ennast teadvustada ja oma väärtused esile tuua. Tõsi, paljud eksponaadid on mitmel näitusel nähtud, aga kindlasti kuuluvad need toolid sajandi parimate hulka. Väljapanekul on arvukalt ka põnevaid leide. Näiteks ERMi kogust pärit Muhu tool, mis on autoriseeritud eksemplar talutoolist, mille disaineriks on märgitud Jaan Rooleht, või Saaremaa kuurorditool (autor teadmata). Oma valikuga on kuraatorid tähtsustanud külatisleri tööd, tõstes selle samale pulgale arhitektitooliga.

1930ndatest on huviäratav leid Tartu ülikooli silmakliiniku rahvusromantilises laadis tool, mille on tõenäoliselt kujundanud Jaan Siirak ja tootnud tema enda asutatud Vikeri tehas. Vastukaaluks on samast kümnendist näha gaasitorudest valmistatud funktsionalistlik tugitool (autor arhitekt Alar Kotli). See näitab, et peale rahvuslikus laadis toolide sündis ka mõni funktsionalistlik erand, mida Euroopa eesrindlikud disainiringkonnad olid viljelnud juba eelmisest kümnendist saati.

Näituse kujundus on pilkupüüdev. Toolid on paigutatud kümnendite kaupa poodiumile, all servas jookseb valgustatud tekstiriba toolide lugudega ja seinal ajatelg viidetega mööblidisaini moevooludele. Ekraanidel näidatakse ruume, kuhu toolid olid projekteeritud.

Berta Vosman / ERM

1960ndatest pärit modernistlikud toolid Pegasuse (Väino Tamm) ja Tuljaku (Vello Asi, Väino Tamm) kohvikust tekitavad nii mõneski minevikuigatsust. Liivrand kirjutab kataloogis, et mõiste „moodne istemööbel“ sai kindla tähenduse, vastandudes eelmiste kümnendite raskepärasele, tumeda lakiga kaetud ornamenteeritud mööblile ratsionaalsuse, geomeetria ja lihtsuse, heleda peitsimata puidu, siledate pindade, tikkjalgadel kergete tugitoolidega.

Kuraatorid on toonud näituselavale ka kurikuulsad koopiad Kooperaatorist. Kõige tuntum on vahest Karikatool, mis on tehtud Eero Aarnio tooli Konjakiklaas järgi. NSV Liidu Kaubandusministeeriumi Üleliidulise Rahvatarbekaupade Paremate Näidiste Alalise Paviljoni Eesti NSV filiaali eksperdinõukogu soosis välismaiste etalonide kopeerimist. Mingist autorikaitsest polnud juttugi ja Karikatooli hakati tootma 1974. aastal.

Põnevad on Leila Pärtelpoja interpretatsioonid mineviku stiilidest, mis on tõelised kunstiteosed (Mündi baari tool, 1965; Tallinna raekoja tool, 1975). Vastupidine on Taevo Gansi näitusele „Ruum ja vorm IV“ tehtud tool (1984), mis on ökonoomne, ergonoomiline, funktsionaalne ja oleks tõenäoliselt tänapäevalgi nõutud kaup.

Kuraatorid toovad välja ka vanade toolide taastamise ja jäljendamise sobivasse ajaloolisse keskkonda. See on sisearhitektide sage tööülesanne, mida tehakse säilinud esemete või fotode järgi. Näitusel on väljas Eesti Draamateatri loožitooli koopia. Kuraatorid on nimetanud koopia tellinud sisearhitekti disaineriks ja see paneb imestama – ega koopia tegemine tee veel kellestki autorit.

Kalle Pabuti tooliseeria Kalle (1985) juures on kuraatorid lasknud oma fantaasial lennata, leides tooli vormis vihje juugendile, aga jätnud innovaatilise idee välja toomata. Nimelt võttis Pabut esimesena Nõukogude Liidus kasutusele nn Rootsi ehk IKEA poldi, mis andis võimaluse müüa toodet detailidena ja ostjal see ise kokku panna. Detailid olid projekteeritud nii, et need oleksid pakendamisel kompaktsed ja võtaksid vähe ruumi. See oli tol ajal kõva sõna. Pabuti väitel oli tool uudne ka selle poolest, et leen oli asetatud tooli tagajalgade vahele ning seda võtet ei olnud ükski disainer varem kasutanud. Kalle oli väga populaarne toode, mille müüginumbrid ulatusid lakke.

Vasakul presidendi ametihoone kabineti tool (Erich Birk, 1938) ja paremal torutugitool (arhitekt Alar Kotli, 1930ndad).

Berta Vosman / ERM

Läinud aastast on väljas Elmet Treieri tool RayBoy, mida toodab Tarmeko. Treier on autodidaktist disainer, kes üllatab üha uute meistritöödega, mida on nõus tootmisesse võtma ka muidu disainerite suhtes skeptiline tootja.

Toredaks täienduseks on nn tooli valmistamise töötuba. Disainer Veiko Liis õpetab videofilmis, kuidas teha tooli DIY (do it yourself, tee seda ise). Materjaliks vajalikud õhuke vineer ja puitprofiilid on kõikides ehituspoodides saadaval. DIY on näitusel väljas eksponaadina ja ka külastajatele istumiseks.

Paralleelid: toolilugu meil ja mujal

Näituse kujundus on pilkupüüdev. Toolid on paigutatud kümnendite kaupa poodiumile, mille all servas jookseb valgustatud tekstiriba toolide lugudega. Mööda seina kulgeb ajatelg viidetega mööblidisaini moevooludele. Kogu näituse materjali liigendavad nn majade maketid, ekraanid, kus näidatakse fotosid ruumidest, kuhu toolid olid projekteeritud.

Näituse kontseptsioonis lubati näidata eesti tooli kujunemist paralleelselt maailma disainilooga, aga ajateljel olev info on liiga napp. Daatumid ja nimed on teada ilmselt erialainimestele ja disainiajaloo tundjatele. Publiku harimiseks tulnuks lisada vähemalt üks selgitav lause, miks see oluline on. Nii ei anna kogu materjal pilti eesti tooli kujunemisest kooskõlas maailma disainilooga.

Iga kuraatori valik on subjektiivne ja seda tuleb tunnustada, aga siiski tahtnuks näitusel näha suuremat valikut ka selle sajandi toolidest. Kajastamata on näiteks moodul- ja lastemööbli suund. Oleks tahtnud näha Ivar Männi tooli FlixFlax, mille keskkonnasõbralikud vineerist moodulelemendid on kokkupandavad ilma ühegi tööriistata. See pälvis 2002. aastal sisearhitektide liidu esemepreemia ja saadi kutsed Kölni ja Frankfurdi messi avangardhalli. Või siis tool Igor Volkovi lastemööblist Dixi, mis käib kokku nagu lego ja on ökoloogiline, valmistatud formaldehüüdivabast kasevineerist. Dixi pärjati 2005. aastal peapreemiaga disainerite liidu konkursil „10D“. Lastemööbli juurde kuulub ka nukumööbel, see võinuks näituselgi lastele tegevust pakkuda. Kindlasti oleks tahtnud näha midagi noorte disainerite Oot-oot Studiolt, kes on ka välismaal edu saavutanud. Seda loetelu võiks jätkata ja usun, et nii oleks saanud Eesti tegijatelt kokku 100 väga head tooli. Kuid siiski väärtustab ja tutvustab näitus „Toolilugu“ suurepäraselt meie oma mööbli ajalugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht