Eetilise arhitektuuri võimalus

Keskkonnamaja arhitektuurivõistluse võidutöö pikendab Kalamaja tänavavõrku mereni ja loob inimmõõtu ruumi, kus hooned ümbritsevad meretuulte eest varjatud sisehoovi.

KALLE KOMISSAROV

Keskkonnamaja arhitektuurivõistlus

I preemia – „Kilomeeter“, Siiri Vallner, Indrek Peil, Kristel Niisuke, Ko Ai (Kavakava)

II preemia – „Kärg“, Lauri Eltermaa, Kaur Talpsep, Teele Kapsta, Sten Vendik, Elise Roos, Kristiina Aasvee (Kauss Arhitektuur)

III Preemia – „Tare“, Oskars Vāvere, Liene Adumāne Vāvere, Līva Nordmane, Mārtiņš Rusiņš, Sandra Sinka, Olga Trebuhhina (RUUME arhitekti), Mari Hunt, Mari Möldre, Nele Šverns (b210)

Ergutuspreemiad – „Bubo bubo“, Karli Luik, Johan Tali, Harri Kaplan, Heidi Urb, Mae Köömnemägi (Molumba); „Kiip“, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe, Liis Vähi, Toomas Tammis (Allianss Arhitektid)

Žürii: RKASi projektidirektor, žürii esimees Enno Parker, keskkonnaministeeriumi asekantsler Margit Martinson, keskkonnaministeeriumi riigivara osakonna peaspetsialist Martin Kõiv, Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, arhitektid Tomomi Hayashi, Toivo Tammik ja Kalle Komissarov.


19. märtsil avalikustati Tallinnas mere äärde meremuuseumi kõrvalkrundile plaanitava keskkonnamaja avaliku arhitektuurivõistluse võitja. Hoonet hakkavad kasutama keskkonnaministeerium, keskkonnaameti ja selle infotehnoloogiakeskuse struktuuriüksused ning loodusmuuseum. Võistluse võib lugeda õnnestunuks, žürii hindas 17 eriilmelist ideekavandit. Huvilised saavad arhitektuurivõistluse võidutöö ja teiste ideekavanditega tutvuda arhitektuurimuuseumi näitusel, mis jääb avatuks 14. aprillini.

Ühiskonna teenimine

Hiljuti kutsus keskkonnaagentuur pakkuma uudissõnu väljenditele lageraie, õhusaaste, looduskaitse all olev jms. Nagu vajaks lageraie ainult maine­kujundust – värvime roosaks, anname Kuldmuna ja siis on vähem kole. Minu ettepanek on hoopis sõnu väärindada ja uute tähendustega laadida. Üks selline sõna on keskkond. Keskkonda mõistetakse pigem loodusena, kuigi enamikku meist ümbritseb tehislik ruum, olgu siis kultuurmaastik või tiheasustus. Ka keskkonnaministeeriumi haldusala peaks hõlmama looduslikku ja tehislikku elukeskkonda – samavõrd sinu ja minu, toru ja torni, konna ja nugise oma. Ka hoonete taga tuleb näha suuremat pilti – meie kõigi elukeskkonda.

Enne keskkonnamaja arhitektuurivõistlust tehti põhjalik eeltöö. Mõeldi, millises hoones annaksid riigiteenistujad kella kaheksast viieni oma panuse Eesti ülesehitamisse võimalikult efektiivselt. See on kahtlemata ülioluline, aga ainult sellest heaks keskkonnaks ei piisa. Võistlusel osalenud arhitektidel oli vaja sinna lisada kõike, mida on keeruline lähteülesandesse kirjutada – teadmisi, väärtusi, kvaliteeti, kogemusi, visioone. Ja selle mõistmiseks on tarvis empaatiat ja eetilisust. Lihtsalt ilusate majade projekteerimisest ei piisa.

Viitan hiljuti meie seast lahkunud maineka Pritzkeri preemiaga auhinnatud arhitekti Kevin Roche’i mõtetele.* Elu on nii lühike, et peaksime iga hetk küsima, mida saan paremini teha, kuidas paremini elada, kuidas rohkem panustada lähedaste ja kogukonna ellu. Arhitektidel on üks suur eesmärk ja see on aidata ühiskonda, olla ühiskonna ja kogukonna teenistuses. Esteetika ületähtsustamine on jama: vaja on rohkem eetikat ja vähem esteetikat. Ümbritsevat maailma tuleb mõista, näha ja kuulata.

Kui avada silmad ja kaeda ümbritsevat, siis oleme ikka ühe jubeda supi kokku keetnud. Kedagi eraldi vastutama panna on raske – me kõik oleme keskkonnakatastroofile kaasa aidanud. Ja seda umbsõlme peame lahti harutama kõik koos, sh arhitektid. Arhitektid on viimasel sajandil kulutanud liigselt auru stiilimääratlustele ja esteetilistele kategooriatele. Kas oleme modernistid või postmodernistid? Või oli see viimane trend nüüd post-neomodernism? See pole ainus kurja juur, kuid iga uus maja ei pea olema kaheksas maailmaime, „defineerima esteetilise paradigma kategooriaid“. Arhitektuurivõistluste formaat on seda lemmingute võidujooksu kuristiku poole toetanud ja nii on fookus ühiskonda kõnetavatelt, inimkonna üldist heaolu käsitlevatelt teemadelt ära nihkunud. Ikka ja jälle kohtab arhitektuurilahenduste seas Semiramise rippaedu, Giza suuri püramiide või Halikarnassose mausoleumi. Seesama tont kummitab ka Eesti arhitektuurivõistlusi ning keskkonnamaja ideevõistlus ei olnud siin erand.

Võidutöös „Kilomeeter“ (arhitektuuribüroo Kavakava) on keskkonnamaja lahendatud linnakvartalina, mille avalikkusele ligipääsetav sisehoov töötab väikese linnaväljakuna, kuhu avaneb ka loodusmuuseumi sissepääs.

Kavakava

Eetiline tulevikuarhitektuur

Tallinna rannajoone avamisega merele käib kaasas üks tolmune lugu, milles suured avalikud objektid seisavad rannas nagu ulmefilmi võimsad sõdalased, muumitrollid kurja Urri vastu või kaelakee kõige kaunimad pärlid: linnahall, uus raekoda, Kultuurikatel, Patarei kindlus, vesilennukite angaarid. Sellesse ritta on plaanitud täiendust juba 2007. aastast, mil toimus Patarei ja lennusadama ala mahulise planeerimise ideekonkurss. Toona oodati lisandust justiitspalee näol, nüüd siis keskkonnaministeeriumi ja -ameti ning loodusmuuseumi uue hoonena. Tavaliselt arvatakse, et riik on karm, aga õiglane, ning riigihoone on väärikas esindus­arhitektuur, mis tekitab alamates aupaklikkust ja hirmusegast osadustunnet. Ehituskunstist, mille ajalugu on olnud kuningate ja võimu ajalugu, leiab lugematult võtteid, kuidas väärika esindushoone kujundit luua: pikivaated, staatiline kompositsioon, tõstetud sokkel, pikad trepid, suured sambad, kõrged ruumid, üledimensioneeritus, lõpmatus anfilaadis koonduv perspektiiv, poleeritud graniit jne.

Stopp! Miks seda vaja on? Mida on vaja inimestele, kes hoonet kasutavad, seal asju peavad ajama, kohalikele elanikele? Mida on vaja sellele piirkonnale? Arhitektuuris ja linnaplaneerimises on kõigil otsustel väga suur mõju, need mõjutavad paljude elu pika aja jooksul. Keskkonnamaja hoone jääb sinna vähemalt viiekümneks aastaks. Kõik me nii kaua ei ela, aga meie praegused teod või tegematajätmised puudutavad neid, kes elavad. Täpselt nii, nagu mõjutab tulevikuinimesi meie suhtumine oma elukeskkonda ja planeeti. Düstoopilist tulevikku on liiga lihtne ette kujutada, siis hirmust krampi minna ja lõpuks probleeme eitama hakata.

Segan meelega omavahel keskkonna, keskkonnamaja, keskkonnaministeeriumi sõnu ja tähendusi, sest näen selles arhitektuurivõistluses ja kavandatavas hoones põhimõttelist võimalust midagi uut moodi teha. Kus siis veel, kui mitte keskkonnamajaga panna alus eetilisele tulevikuarhitektuurile!

Kõige aluseks on idee hoonest, kus on arvestatud kõiki energiasäästu nõudeid, sest tellijana on avalik sektor eeskujuks liginullenergia hoonete ehitamisel. Superministeeriumis prooviti seda ühtmoodi, kuid keskkonnamajalt ootan edasiminekut, sest loetelu, mida võiks seekord paremini teha, on väga pikk. Alates avatavatest akendest ja siseõhu kvaliteedist kuni selleni, miks hoone ise lisaelektrit ei tooda, kuigi projektis olevat olnud see ette nähtud. Äratusena mõjus arhitektide liidu kuraatorinäitus „Liginull“, mis rändab mööda Eestit ja avati 14. märtsil Rakvere linnavalitsuses. Soovitan vaatama minna, kes pole näinud, ja võtke lapsed kaasa!

Keskkonnamaja puhul tuleb „liginullist“ edasi minna: käsitleda hoone kogu elukaart, vaadata masinkontrollitud sisekliima mõju inimese tervisele ja produktiivsusele. Ja mis põhiline – arvestada hoone süsinikjalajälge, sh materjalide tootmisel õhku paisatud CO2-heitmeid. Keskkonnamaja projekteerimisest saab ambitsioonikas ettevõtmine, mida tõdesid ka arhitektuurivõistluse žürii ja kaasatud eksperdid. Riigil on soov võtta mitu pikka sammu korraga ning rakendada kõige nüüdisaegsemaid teadmisi nii mudelprojekteerimises, energiatõhususes, kvaliteetse töökeskkonna kujundamises kui ka konstruktsioonide tuleohutust puudutavas.

Keskkonnamajast peab saama Eesti puidutööstuse etalonhoone ja seepärast oli üheks nõudeks projekteerida uus hoone valdavalt puitkonstruktsioonis. Puit on nimelt väga suure potentsiaaliga alternatiiv kõikjal lokkavale betoonile, mille negatiivsest keskkonnamõjust saame järjest teadlikumaks. Kiidan igati ministeeriumi kui tellija ambitsiooni kutsuda keskkonnamajaga esile puit­arhitektuuri renessanss, väärindada seda imelist taastuvat loodusressurssi ning demonstreerida parimal moel puidu kui ehitusmaterjali kasutamisvõimalusi.

Inimmõõtu ruum võidab

Arhitektuurivõistluse žürii määras konsensuslikult võitjaks ideelahenduse „Kilomeeter“, mis eristus kõigist teistest projektidest. Keskkonnamaja on lahendatud linnakvartalina, mis ei võistle vesilennukite angaaride monumentaalse hoonemahuga pompoossuses, vaid pikendab tihedat ja inimsõbralikku Kalamaja tänavavõrku rannapromenaadi ja mereni. Juba esimeses ehitusetapis tervikuna mõjuvas lahenduses tekib inimmõõtu ruum, kus hooned ümbritsevad meretuulte eest varjatud sisehoovi. Avalikkusele ligipääsetav sisehoov on hästi orienteeritud kesklinna – Noblessneri kvartali suunal ja töötab väikese linnaväljakuna, kuhu avaneb ka loodusmuuseumi sissepääs. Kõigist esitatud kavanditest on ekspertide hinnangul selle lahendusega võimalik ainsana saavutada TP2 tule­ohutusklass, mis võimaldab ehituskonstruktsioonides eheda puidu kasutamist.

Hoone elukaare arvestamisel ja ruumikasutajate teadlikkuse tõstmisel ei pääse mööda ministeeriumi töötajate liikumisharjumuste ümberkujundamisest. Rääkida ühelt poolt keskkonnateadlikkusest ning planeerida samas ministeeriumi töötajatele 450 kohaga maa-alune betoonist parkla annab ühiskonnale väga äraspidise sõnumi. Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale … Selles osas tasub tõsiselt võtta võidutöö ettepanekut ja sõita ühissõidukiga.

Tulemusega võib rahul olla. Keskkonnamaja võidutöös on kõik eeldused eetilise tulevikuarhitektuuri tekkimiseks ja ka teadmine, kuidas teha kvaliteedi hüpe, ning mis kõige olulisem – uuele arhitektuurile on ühiskondlik tellimus. Elame väga huvitaval ajal.

* Kevin Roche on Architecture, Building Community and Being of Service – Common Edge 5. III.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht