Ei teeskle arutelu

VERONIKA VALK

Arhitektuurinäitus „Kes loob linna“. Kuraatorid Pille Epner ning Kaja Pae, kujundaja ja fotograaf Paco Ulman, graafiline kujundaja Tuuli Aule, illustraator Eleonora Kolycheva. Tartu kunstimuuseumis kuni 4. XII 2016.

„Kes loob linna?” on justkui Tartu praeguse aja ja ruumi kondensaator, mis joonistab selgelt välja Tartu linnaruumi arengu XXI sajandi suundumused ja neid kujundavad jõujooned.

„Kes loob linna?” on justkui Tartu praeguse aja ja ruumi kondensaator, mis joonistab selgelt välja Tartu linnaruumi arengu XXI sajandi suundumused ja neid kujundavad jõujooned.

Joanna Hoffmann

Näitus „Kes loob linna?” kontseptsioon on sedavõrd lihtne ja loogiline, et tekib küsimus, miks ei ole seni keegi kasutanud Eesti linnade arengu avamiseks sellist lähenemisnurka, meetodit ja vahendeid. Kuraatorid Pille Epner ja Kaja Pae on võtnud ette väga vajaliku sammu: vaadanud otsa mitmekülgsele, paralleelsetes teadvustatud ja alateadlikes protsessides ekslevale tegelikkusele, et me saaksime paremini aru, kuidas linn end justkui ise loob, samal ajal kui me kõik linna arendamises osaleme.

Huvitaval kombel näeme sedavõrd klaari, kuid kindlasti mitte lihtsustatud, vaid ülevaatlikku pilti ühe linna ruumilise kujunemise praegustest jõujoontest Eesti arhitektuurinäituste ajaloos esmakordselt. Kuraatorid on täpsed, nad teavad, millele või õigemini kellele osutada: arendajad, linnavalitsus, erialaspetsialistid, kodanikud, ja viimasena, kuid võib-olla isegi ühe olulisemana, eksperimenteerivad kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud. See nn mitte-linn ehk tartlaste alateadvus on midagi, millest saame aimu viimasel kümnendil loodud heli- või kirjandusteostest, mis võimendavad paikadega seotud fiktsiooni, toovad esile tartuliku ruumikogemuse nii mõjusal viisil, et need teosed asuvad Tartut ruumilises mõttes taaslooma, linna atmosfääri kujundama. Kui demokraatliku otsustusprotsessi tipp ehk üksmeel on harilikult igasuguse iseteadliku loomingulise eneseväljenduse – nii kunstis kui ka poliitikas – vaenlane, siis mitte-Tartu mitmemeelsus pole ei järeletegemine või kordus ega aktiivne opositsioon, vaid tee avamine teisitimõtlemisele.

Näitusel käsitletav teemadering on loomulikult lõputu ja nii pakub väljapanek oma praegusel kujul hulga edasimõtlemise võimalusi, kas või teljel „üksikute kruntidega tegelemine“ vs. „linn tervikuna“. Saksa päritolu tuntud arhitekt Ludwig Mies van der Rohe armastas öelda, et jumal on detailides, hea tervik ei sünni, kui iga krundi ja arendusprojekti kaupa elukeskkonna väärtustamist ja kvaliteeti taga ei aeta. Teada-tuntud näitena on näitusel käsitletud Tartu bussijaama saagat, mille puhul arhitekt Toomas Paaver on välja toonud, et selle kvartali erakätesse andmisel 1997. aastal ei mõelnud keegi tagajärgedele: „Usuti parema bussijaama ehitusse. Tegelikkuses andis kohalik omavalitsus oma õigused käest ega saanud hakkama eraomandi ohjeldamisega. Uus bussijaam rajati kaubanduskeskuse tagahoovi. See ei mõju esinduslikult ega seostu mugavalt muu avaliku linnaruumiga. Kaubanduskeskus on linna käest kergelt saadud maad aga osaval viisil äriliselt kasutanud, laienedes 15 aasta jooksul juba mitmendat korda. Detailplaneeringu funktsiooniks on jäänud omaniku soovide tagantjärele vormistus.“ Paaveri arvates tuleb avalikku ruumi näha sidusa tervikuna, linna olemusliku võrgustikuna, mistõttu on selle osatähtsust väga raske alahinnata.

Avaliku ruumiga saamatult tegelemise (või hoopis tegelemata jätmise) kivi viskavad kuraatorid muidugi linnavalitsuse kapsaaeda: „Tänaval on kõige teravamalt tunda, kas omavalitsusel on olemas visioon kvaliteetsest linnaruumist.“ See pole aga ainuüksi Tartu probleem. Kui visioonidokumendid räägivadki inimmõõtmelisest ja jalakäijasõbralikust linnaruumist, siis tänavate ruumilised lahendused luuakse pahatihti tasapinnaliste liiklusskeemidena, mis lähtuvad pelgalt formaalsetest liiklusnormidest. Kui Roosi tänava ümbermõtestamise ja -ehitamise puhul näeme lootustandvat mõttemustrimuutust, siis mujal Tartus ootavad seni ikka veel lahendamist suured tänavaruumi puudutavad ülesanded, näiteks Riia-Turu ristmik ja kesklinna sidumine Emajõega.

Täiesti omaette oleks võinud näitusel käsitleda seadusi ja arengukavasid (sh nt oma olemuselt üsnagi hambutu arengustrateegia „Tartu 2030“), norme jm raamdokumente, mis on sidusaine näitusel käsitletud rollide (linnavalitsus, arendajad, kodanikud, arhitektid ja planeerijad jt loovhinged) vahel. Natuke avab seda maailma näituse nn linnavalitsuse tuba, kus vaatluse all planeeringud, hoonestuskavad, linnavalitsuse tahe muuta asjade senist käiku. Oskuslikult on välja toodud konflikt kesklinna üldplaneeringu ja südalinna parkide vahel. Nõustun siinkohal kuraatoritega, et kompaktset, inimmõõtmega ja väikeste vahemaadega linnakeskkonda, kus eelistatakse jalakäijat ja jalgratturit, ei ole aga võimalik luua tiheda ja hästi toimiva linnatuumikuta.

Krundikeskset linnaplaneerimise viisi saab vältida teemaplaneeringute (nt asumitele, linnaruumiosadele, kõrghoonetele, ostukeskustele jne) abil, mis on vaheaste üldplaneeringu ja detailplaneeringu vahel. Teemaplaneeringute elluviimine aitab linnavalitsusel ohjeldada arendajate survet ja pakub võimaluse osaleda linna arengu kavandamisel. Teemaplaneering ei ole loomulikult eesmärk omaette ja selle valmistreimine ei tähenda veel kõikide murede lahenemist, kuid see viib sammukese lähemale linnaruumi väärtuste sõnastamisele.

Jah, Tartus on ju teemaplaneeringuid ka tehtud, võtame või „Tartu linna ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ruumiline areng“ (Pille Metspalu, Indrek Ranniku, Hele Luigujõe, 2013). Kuid see piirdus pigem kosmeetiliste soovitustega kergliiklusteede võrgu arendamiseks, selmet Tartu haridus- ja teadusasutuste kui Tartu mõttelise tuuma ruumilise arengu trendidest teravamalt läbi näha, jõulisemalt läbi hammustada ja arengut ise suunama asuda. Kuraatorid toovadki välja kurva tõe, et Tartu ülikoolil ei ole olnud läbimõeldud ja kaugemale tulevikku vaatavat ruumilist arengukava: „Maarjamõisa välja kujunemises on omajagu rolli mänginud üksikud, ajastule omaselt samm-sammult tehtud otsused, mis lumepalliefektina Maarjamõisas tegevust laiendasid. Ülikool võinuks kogu koosseisus kesklinnas paikneda, palju on arutatud, et näiteks Emajõe kallastel leidunuks hoonetele piisavalt ruumi.“

Näitusel joonistub üsna selgelt välja tartlaste väärtushinnangute teisenemine, kas või nt laialivalguva linna probleemide valguses, ja nii loodavad kuraatorid, et ülikooli arengufookus pöördub tagasi kesklinna.

Näitus annab hea ülevaate ka Tartu seni aktiivsemate, Supilinna ja Karlova seltsi tegevusest, kus muuseas on olemas linnaruumitoimkond. Ka tänavakunst on elujõulisena esil, dialoogi peavad nii päriskunst ja grafiti kui ka indiviid ja linnaruum. Kuraatorid küsivad, kui ühiskonnakriitiline võib olla sõnum, et toetava võimu soosingut mitte kaotada? Luubi all on ka linnaruumifestival Uit ning juba neljandat hooaega Tartu Uue teatri ja Genialistide klubi vahelisel alal tegutsev kultuuri- ja kogukonnahoov Uus Õu. Päris viimasel ajal tehtust on välja toodud see, et Tartusse on justkui üleöö tekkinud hulk elanike endi loodud avalikke aedu: Galeriiaed, Emajõe aed, Vaksali aed, Musta Koera aed, aeda kavandatakse Ohvitseride parki.

Kiidan kokkuvõttes kuraatorite selget ideed, näituse köitvalt ruumilist visuaalset tervikut ja Eesti linnade arengut käsitleva väga vajaliku diskussiooni jõudsat jätkamist. „Kes loob linna?” on justkui Tartu praeguse aja ja ruumi kondensaator, mis joonistab selgelt välja Tartu linnaruumi arengu XXI sajandi suundumused ja neid kujundavad jõujooned: elukeskkonna väärtuspõhise arendamise diskussioon on Tartus kahtlemata hoogu kogunud ja leidnud linnaruumis ka esimesed väljundid. Vähetähtis ei ole seegi, et kuraatorid on välja andnud ruumigurmaani kaardi, mis tutvustab Tartu nüüdisarhitektuuri ja tartulikke kõrvalradu. Näitus tõmbab ka seepärast kaasa, et on inimnäoline ja kasutajakeskne, arhitektuurinäitustele sageli omast kuivust on osatud vältida. Intervjuud lisavad näitusele elavust. Linna praegune kujunemislugu, mis on meieni toodud osaliste empaatilise küsitlemise kaudu, manab esile ühisloominguna ellu kutsutud ruumilised ilmingud, taustaks ühiskondlikud muutused.

Loodan, et näitus innustab kuraatoreid samalaadselt avama meile sedagi, kes loob Tallinna, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Viljandi, Rakvere jm Eesti linnu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht