Elu võimalikkusest kolhoosimajas

Sookuru kortermaja vabaõhumuuseumis tuletab meelde, et nõukogude korra ja siinse kultuuri sümbioosis kujunenud Eesti argielu on ülihuvitav nähtus.

ANU KANNIKE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kolhoosi korterelamu Eesti vabaõhumuuseumis. Kuraatorid Dagmar Ingi ja Maret Tamjärv, kujundajad Dagmar Ingi, Maret Tamjärv, Evelin Hurm ja Marcus Arula.

Selle aasta varasuvel avati Eesti vabaõhumuuseumis korterelamu, mis ehitati 1964. aastal Boris Mirovi ja Manivald Noore tüüpprojekti nr 61 järgi Valga rajooni Järvesalu kolhoosi Räbi küla Sookuru lauda töötajatele. Selle silikaatmaja leidmise, 200 kilomeetri kauguselt kohaletoomise, rekonstrueerimise ja uuele elule äratamisega loodi pretsedent – ja mitte üksnes Rocca al Mare talumiljöös, vaid kogu Eesti muuseumimaastikul. Ligi viisteist aastat kestnud ettevalmistused hõlmasid põhjalikke uuringuid ja välitöid, samuti tehnilisi eksperimente ning nõudsid valdkondade vahel koostööd. Terviklikke lähimineviku eraelu kajastavaid püsinäitusi ei ole Eestist ega ka naabermaadelt kuigi palju leida. Vabaõhumuuseum sai mõneti eeskuju võtta Taani Den Gamle By muuseumist, kuhu on loodud 1970. aastate keskpaiga linnakvartal koos eri tüüpi korteritega. Nõukogude aeg ja maaelu on siiski sootuks midagi muud. Eesti etnoloogid kogusid küll kaasaja etnograafiat ka 1960. kuni 1980. aastateni, ent paraku ei olnud toonases ideoloogilises õhustikus võimalik ega mõttekas mingit kaugemaleulatuvat analüüsi teha. Nii süvenetigi pigem turvalisema talurahvakultuuri üksikteemadesse.

Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja ümbruskonda on loodud ajastuomane miljöö bussipeatuse ja piimapuki ning ukse ette toetatud jalgrattaga. Olemas on aiamaa, kilekasvuhoone ning kuurid ja garaaž – ei puudu ka pesukuivatuspuudel kuivav retropesu. Kolhoosimaja neljas kolmetoalises korteris avanevad eriilmelised kujuteldavad kodud aastaist 1967, 1978, 1993 ja 2019. Kuraatorite pilgu läbi iseloomustavad need kõige paremini nii maaelu muutumist kui ka elamutüübi teisenemist. Neljast korterist kolm põhinevad kas samas või sellesarnases majas elanud inimeste mälestustel, 1990. aastate elamine on pigem üleminekuaja raskustesse sattunud pere argipäeva koondpilt. Üks asi on endisaegsete majade ja tubade etnograafiliselt tõetruu rekonstrueerimine, teine tase sellele keskkonnale dünaamika ja värvi andmine. Vabaõhumuuseumi kortermajas on õnnestunud mõlemad ning ekspositsioon on saanud vägagi külastaja­sõbralik.

Meeleliste kogemuste täispakett

Külastuseks tuleks varuda vähemalt paar tundi, sest korterid on täis tihedat argimaterjali, mida – ja see on ekspositsiooni suur trump – saab huviline kogeda kõigi meeltega. Diivanile võib end toetada, magamistoas kappe ja köögis sahtleid või külmkappe avada, võidunud vatijope või köögikäteräti tekstuuri katsuda. Eriline üllatus ootab ees 1978. aasta elutoa pidulikult läikiva sektsioonkapi napsilaeka ukse taga – mis täpselt, see jäägu igaühe avastada.

Just see 1990. aastaid peegeldav korter on põhjustanud osa külastajate meelepaha: kuidas tohib muuseum näidata sellist lohakust ja räpasust!

Anu Kannike

Kas aga kõik muuseumi kortermaja külastajad ikka söandavad väljapanekusse n-ö sisse elada? Tänapäeva muuseumides ja näitustel on piir külastajale lubatu ja keelatu vahel sageli hägus. Loomulikult on käega puutumine välistatud klassikalise kunsti väljapanekutel, seevastu moodsad seadmed ja installatsioonid tihti lausa nõuavad vaataja aktiivset osalust. Kui tegu pole just puuteekraaniga, tasub võimalus ekspositsiooni esemeid kõigi meeltega kogeda üsna puust ja punaseks teha. Osa külastajaid on liiga tagasihoidlikud, harjunud vana kooli vitriinidega, ja kasvanud arusaamas, et teiste magamistuppa ei minda, rääkimata pesusahtlitesse või kosmeetikariiulile vaatamisest. Teised on jälle käed-külge-eksponaatidega juba nii harjunud, et üritavad kõike tööle panna.

Kolhoosimaja puhul on küll mõistetav kuraatorite soov ehedaid interjööre sildistamisega mitte liigselt musealiseerida, kuid mingil moel, näiteks koridoriseinal ja audiogiidi sissejuhatuses, võiks iseseisvalt avastamise võimalustele siiski tähelepanu juhtida. Uudishimulikum vaataja võib nii jõuda argielu kõige intiimsemate kihtideni, näiteks õngitseda peeglilaua alt riiulilt pehme topsikese sukatrippidega. Noorematele külastajatele võib korraldada seda sorti kurioosumite kohta äraarvamismänge.

Omaette võlu on uusvana maja lõhnade segul, mis on sinna tulnud riiete, endisaegsete kohvitopside, odekolonnipudelite ja saja muu detailiga. Kuigi juustutükk ja viinerid külmkapis on plastikust, on nostalgiat äratav kapp salvestanud oma seintesse ja päevinäinud tihenditesse kunagiste maitsete mälestusi. Vahetult pärast avamist sel suvel hõljus 1990. aastate alguse korteri köögis ehe läppunud suitsuhõng. Sügiseks oli see küll hajunud, kuid loodetavasti astub mõni muuseumi valvesuitsetaja ikka vahel ekspositsioonist läbi.

Unustatud pole ka ajastuomast helitausta, mida võinuks ehk rohkemgi olla kui akordion 1960. aastate toas, raadio 1970. aastate korteris ja hiigelekraaniga teler moodsaimas kodus. Tõetruus miljöös saaks külastajaile korraldada kas või eksklusiivseid külastusi koos ühislaulmisega, kus repertuaaris oleksid just vastava aastakümne meloodiad. Tantsuga pidudeks jääks ehk kohapeal pinda napiks, aga sealsamas kõrval on õnneks igasugusteks stiiliõhtuteks sobiv Kolu kõrts. Kindlasti on nii vanema kui ka noorema põlvkonna seas nõukogudeaegse käsitöö ja toidukultuuri huvilisi, kellele koolitusi ja õpitubasid pakkuda. Mänguruumi jätkub ja temaatiliste külastuspakettide potentsiaal on suur.

Mitte elamispind, vaid kodu

Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja mõte on näidata nelja mikromaailma kaudu umbes poolt sajandit – küpsest sotsialismist küpse kapitalismini. Pika eeltöö käigus sõeluti mitmekümne intervjuu ja vestlusega välja lood, mis kajastaksid kõige paremini poliitilisi ja eluolulisi muutumisi, inimeste kohanemist edu ja ebaeduga. Iga korteri raamjutustuseks on ühe seal elanud inimese omaelulooline monoloog. Selline isikliku prisma ja ajalooliste või ka üldistatud isikute kaudu ajastute elustamine on praegu muuseumides kaunis levinud. Ka Eestis on seda edukalt kasutatud, eriti mitmesugustes haridusprogrammides, näiteks koostöös ajalooõpetajate seltsiga korraldatud ajarännakud.

Vabaõhumuuseumi hoonete puhul on esiplaanil mingile Eesti piirkonnale iseloomulikud elamud või tüüpilised muud maa-arhitektuuri objektid, näiteks koolimaja ja külapood. Ehkki kolhoosimaja on ehitatud tüüpprojekti järgi, pole eesmärk olnud näidata standardset elamut ennast, vaid pigem seda, kuidas inimesed enda ja ühtlasi ajastu näo järgi kujundatud kodus elasid. Kuigi ametlikult räägiti sotsialismiajal elamispinnast, toonitati riigilt „kingitusena“ saadud korterite avalikku, mitte privaatset olemust ja ühtseks normeeritud elulaadi, näeme Rocca al Mares ikkagi eestipärast kodukultuuri. Näituse kuraatorid on suutnud vältida kodude stiiliõpiku laadis eksponeerimist. Kuigi tubades domineerivad vastava kümnendi mööbel ja asjad, on nagu päris kodudeski kasutusel ka vanemad esemed, näiteks eestiaegne pitsidega voodikate või ärkamisaegses stiilis tikandiga ilurätik.

Eksponaatmaja murrab osa inimeste stereotüüpse ettekujutuse nõukoguliku elamuehituse ja elamise täielikust ühetaolisusest ja muutumatusest. Kolhoosimajade projekte oli mitmeid ning neid varieeriti ja kohendati kuuekümnendatest aastatest kaheksakümnendate lõpuni. Elanikud kohandasid oma kodu vastavalt võimalustele. 1960. aastate korteris on köögis küll valamu, aga puudub torustik ning veevärgi puudumise tõttu on vannituppa sisse seatud sahver. 1970. aastate elamises on juba moodsad mugavused ning kööki on ilmunud gaasipliit. Kappides kasvab kodumasinate hulk ja laes on esialgsete paljaste elektripirnide asemel moodsad Estoplasti valgustid. 1990. aastate kasimata kodu pesemata nõude ja humanitaarabina saadud rõivaste hunnikute, tühjade pudelite ning kõikjal vedelevate suitsukonidega peegeldab kolhooside lagunemise järel elu hammasrataste vahele jäänud perekonna elu trööstitust maal. Just see korter on pälvinud osa külastajate meelepaha: kuidas tohib muuseum näidata sellist lohakust ja räpasust! Seda, et hruštšovka on kohandatav ka eluga hästi hakkama saava praeguse elaniku vajadustega, tõestab ilmekalt neljas, kõige moodsam ja põnevalt hübriidne korter, kus näeme igati tänapäeva nõuete kohast, antud juhul trepiga markeeritud kahekorruselist elamist. Just selline inimeste elatud elu variatsioonide esiletoomine mitme kümnendi kodude kaudu on köitev ja meeldejääv, sest vitriinitaguseid või ekraanidele kohandatud väljapanekuid jagub mujal küllaga.

Kolhoosimaja eri ajast pärit esemelistesse keskkondadesse on mõtteliselt elama pandud eredad tegelased, kelle esituses korteriuste kõrval asuvatelt ekraanidelt kostvad lood haaravad kaasa. Harrastusnäitlejad sobivad oma eheduses neisse rollidesse suurepäraselt. Jutud on paraja pikkusega, rääkijate välimus ja nende taust kujundatud väikese humoorika kiiksuga, aga mitte telesarja ENSV stiilis üle võlli paroodiana. See tekitab külastajas soovi pereliikmetest ja nende elust rohkemgi teada saada. Mis sai kuuekümnendate korteris elanud noortest vallalistest spetsialistidest edasi? Kas Laine pere kolis oma majja? Kas Raimo allakäik üleminekuaja algul viis lahutuseni või suudeti ikkagi raskustest välja rabeleda? Kitsukeses eeskojas ekraani ees ei malda siiski keegi kaua seista, kuid hea ekspositsioon ei ammendu esimese külastuskorraga, vaid tekitab huvi ise juurde lugeda ja uurida või osaleda temaatilistes külastajaprogrammides. Ruumi peab jääma ka fantaasiale ja loodetavasti ergutavad seda ka edaspidi, nii nagu avamisel, meeleolukad pildikesed kolhoosimaja perede, nende naabrite ja kolhoosi asjameeste elust vabaõhumuuseumi võimeka näitetrupi esituses.

Mahlakad interjöörid on kokku seatud hea ajalootaju ja stiilitundega ning pakuvad rohkelt äratundmisrõõmu vanema- ja keskealistele ning eksootika­kogemust noorematele. Kujutan ette, et kõige toredam ongi Sookuru maja külastada kas sõpradega nostalgialainel muljeid vahetades või peregrupiga, nii et vanavanemad saavad lapselastele asju ja nende tähendust selgitada ning oma mälestusi juurde põimida. Raske on ju noorematel huvilistel muidu aru saada, miks tekitavad kodusel peol erilise elevuse viinerid või miks ei saanud Linda pere 1970. aastail meelepäraseid asju lihtsalt poest osta, vaid pidi neid hankima kellegi või millegi ametiühingu­nimelise kaudu. Koolilastele on kindlasti siinjuures abiks muuseumi haridusprogrammid, kuid küllap oleks menu ka eri põlvkondi, miks mitte näiteks kooliõpilasi ja eakate klubisid kokku viivatel kohtumisõhtutel, kus ühed saaksid oma meenutusi jagada ja teised küsida ning võrrelda, mismoodi on eri aegadel noor oldud. Sellistel kohtumistel poleks mitte üksnes meelelahutuslik, vaid kasvatuslik väärtus, sest avalikus diskursuses, aga ka kooliprogrammis jäävad sageli kõlama pigem sotsiaalsed ja kultuurilised katkestused kui argielu järjepidevuse mustrid. Mõeldagu meie kodustel peolaudadel visalt püsinud roogadele, arusaamadele, millised on kultuurse eestlase lauakombed või milline näeb välja korralik kodu.

Nõukogude argielu kihistused

Kolhoosimaja keldrikorrus on lahendatud mitme funktsiooniga ruumina. Ühel pool on autentselt sisustatud keldriboksid, teisel lastele tegevust pakkuvad meisterdamis- ja poemängunurgad ehk väikese Ilmari maailm. Huvitav oleks jälgida, kuidas tänapäeva lapsed nõuka­aegsete pakenditega mängivad ja milleks puunuppudega arvelauda peavad. Kas nad hakkavad otsima pangakaarte ja iseteeninduskassasid või asuvad hoopis pakenditest nagu Lego klotsidest maja ehitama?

Keldri tagumine ja kõige suurem ruum on kujundatud koomiksi kujul ajateljena „Elu võimalikkusest maal“, mille keskel saab ekraanilt filmi vaadata. Ehk võinuks graafilisel ajateljel piirduda vaid nõukogude perioodiga? Siis oleks jäänud ruumi selgitamaks kolhoosimajaga seotud tausta: kas või seda, mis üldse oli kolhoos või kes brigadir, millised hooned veel kolhoosis olid ja kas kolhooside lagunemine oli hea või halb. Tõsi, osa maaelu muutusi puudutavast infost pakutakse audiogiidi algusloos, kuid paraku kõik külastajad nutiseadet ei kasuta. Info võiks olla kas või trükitud lehtedel ka teistele külastajarühmadele kättesaadav. Seinagraafika visuaalne keel on kahtlemata pilkupüüdev ja mustvalge lakooniline vorm sobib hästi askeetliku hruštšovka õhustikuga. Valgetel krohvitud seintel saab edaspidi nii tekste kui ka pilte kergesti muuta ja kohendada, siis juba külastajate tagasisidet ning kuraatorite-giidide kogemusi arvesse võttes.

Filmis (kontseptsiooni kaasautor Mairo Rääsk), mis on inspireeritud kolhoosimaja omaaegse töödejuhataja Ilmari mälestustest, on mitmeid toredaid leide, näiteks talumaade kärpimise ja kollektiviseerimise tõttu loomade äraandmise animatsioonid. Film jäi siiski kaleidoskoopiliseks. Joonistegelaste etteasted ja tekstid vahelduvad kiires tempos arhiivifotode ja kaardianimatsioonidega, neutraalsed faktid irooniliste kommentaaride või ametlike loosungitega, poliitkorrektsed nõukogude laulud kaunite isamaaliste viisidega. Fotovalik on igati asjatundlik, ent pilte on ühes kaadris liiga palju ja need on liiga pisikesed, nii et silm ei suuda neid hästi haarata. Filmilõigus on kõige ähmasem maailmavaateline tasand: ei ole hästi aru saada, millist või kelle positsiooni tegelased esitavad. Näiteks tuleb üks kuri onu talunikke kolhoosi kutsuma, aga miks nood vastu punnivad? Kuna kõlab palju reipaid muusikapalasid, jääb mulje, et kolhoosielu oli täitsa tore, ainult et ühel hetkel see kõik lõppes ja majad hakkasid lagunema …

Keldriruumi ekspositsioon jäigi kõige enam intrigeerima, sest seal lõimitakse mitmeid meediume ja mitme tasandi infot. Ühelt sissevaatelt maaellu piiratud ruumis ei saa siiski ka liiga palju nõuda. Eks oligi nõukogude argielus palju groteski ja vastuolusid, tähenduskihte, mille vahendamine ühel näitusel või isegi ühes muuseumis on ülimalt keeruline. Õnneks on viimaste aastate Eesti muuseumide uutes püsiekspositsioonides, nagu „Minu vaba riik“, ajaloomuuseumi Maarjamäe ekspositsioon, Vabamu, ERMi „Kohtumised“, seda aega järjest värskema pilguga vahendatud. Koos vabaõhumuuseumi kortermajaga (aga ei saa unustada ka Kumu ja tarbekunsti- ning disainimuuseumi ega näiteks Sillamäe linnamuuseumi 1950. aastate tuba) on juba kujunenud võimalus koostada endale vähemalt nädalane n-ö pakettreis nõukogude aja representatsioonide radadel.

Kolhoosi kortermaja tõestab etnograafilisel uurimistööl põhineva kureerimise hindamatut väärtust, sest nii elusa püsinäituse loomine polnuks muidu võimalik. Uuele hingamisele äratatud Sookuru kolhoosimajal on potentsiaali kujuneda museoloogiliseks edulooks. Ühtlasi on see meeldetuletus, et nõukogude korra ja siinse kultuuri sümbioosis kujunenud Eesti argielu on ülihuvitav uurimisväli, mis väärib näituste, memuaaride ja üksik­uurimuste kõrvale ka tuumakaid üldkäsitlusi ning kommenteeritud allikakogumikke.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht