Elurikkuse võimendamine ruumi planeerimisel

Progressiihalus ja majandusele keskendumine on viinud elurikkuse hääbumise ja inimese loodusest kaugenemiseni, mis avaldub ka elukeskkonna kvaliteedi languses.

KADRI VAHER

Aprillikuus toimus keskkonnaministeeriumi ja planeerijate ühingu korraldatud kõlava pealkirjaga seminar „Elurikkus ruumiloomes“. Kuna planeerijad tegelevad samaaegselt eri mõõtkavade ning asustustihedustega, spetsialiseerumine linna- ja maapiirkondade lõikes puudub, siis sõnastati teemade ring igale Eesti nurgale – loodus linnas ja väljaspool linna.

Hoolimata laiast vaatenurgast on siiski selge, et peamine ruumi loomine toimub inimtegevuse, seega suuresti ehitatud keskkonna kaudu. Elukeskkonnas tajutavad muutused saavad alguse eeskätt planeeringute ja ehitusprojektide kaustadest ning üldjuhul ei esitata planeerijale või projekteerijale tellimust looduslike alade kavandamiseks. Arengut vedavaks ideeks on hoonekompleks, asulaid ühendav teetrass, saunamaja või riigi majandust turgutav tehas.

Seetõttu on loodus pigem vaeslapse rollis, mida kujundatakse või kohandatakse vastavalt inimese seatud tingimustele ja arengusoovidele ning kõige ekstreemsemal juhul ei pruugi ühele hõbepajule või konnatiigile ruumikavas sobivat asupaika üldse jäädagi.

Võtmesõna on elurikkus

Teadlased üle maailma hoiatavad üha häälekamalt elurikkuse jätkuva vähenemise eest ja pööravad tähele­panu murettekitavatele uuringutele, mille sõnumiks on, et elukeskkond vaesestub ning see seab ohtu maailmamajanduse, inimeste sisse­tulekud, varustatuse toidu ja puhta veega ning kõrgelt hinnatud elu­kvaliteedi. Elupaikade ja liikide hävimise arvulised näitajad on karmid – Euroopas on vähenenud avamaastike lindude arvukus vahemikus 1980–2010 50%, liblikate arvukus aastatel 1990–2011 45% ja samasugused muutused iseloomustavad ka Eestit.1

Linnaloodus aitab kliimamuutustega kohaneda, ära juhtida sademevee suurenenud vooluhulka ja vähendada tehiskeskkonna kuumasaare efekti. Pildil olev Hobujaama kvartalis asuv katusehaljastus, mida tänavatasandilt ei näe, loob meeleolu ka naabermaja elanikele ja töötajatele.

Kadri Vaher

Seega ei tule enam üllatusena, et looduse peab teadlikult planeeringutesse lõimima ja inimtegevust vastavalt kohandama. Peame liikuma looduse tarbimisest2 looduse loomisesse, sellesse panustama ning uskuma. Vanadele eestlastele oli heinategu ja loomade karjatamine igapäevaelu loomulik osa – selle tulemusena tekkinud poollooduslikud ja pärandmaastikud olid ühed liigi­rikkamad kooslused, mille loodusväärtused on suuresti hävinud või kadumas. Koos niitudega kaovad ka inimesele eluliselt olulised ja südamelähedased elustiku­rühmad – niidulilled, kimalased, päevaliblikad, avamaastike linnud jpt.3 Kullerkuppe enam nii lihtsalt metsa­servalt ei korja ning võimalik, et silmapiiril terendab taas hääletu kevad.4

XX sajandi alguse niidukoosluste alad toimisid väärtuslike elupaikadena koos inimesega, kelle elustiil ja maastikukasutus on märkimisväärselt muutunud. Ühiskonna arengut enam tagasi ei keera, kuid käitumist saab kestlike lahenduste suunas teadlikult vormida ja kavandada. Seepärast tuleb leida viise, kuidas loodusega arvestada ja selle olemasolu oma elurütmi ning käitumisviisidega kohandada.

Keskkond ja elustiil peavad võimaldama looduse võimalikult loomulikult kogemist. Vastasel juhul kulutame täiendavaid ressursse ühest kohast teise liikumiseks ja tehissüsteemide käigus hoidmiseks. Elulähedast looduskontakti saab soodustada näiteks linnaaianduse propageerimise kaudu, mis toob tarbeaianduse kodule lähemale, võimaldades ühekorraga eluslooduse eest hoolitsemist, aiasaaduste kasvatamist ja uute elupaikade loomist. Linnaaiandus peab koha leidma elumaja läheduses (hoovis, rõdul või aknal), seda ei ole vaja tõrjuda linna äärealale või ebamugavale kasutusest väljas tühermaale.

Linnas aiasaaduste kasvatamise suurim hirm on keskkonnasaaste ja selle sattumine söödavatesse taimedesse ja sel teemal on tehtud uuringuid ka Eestis.5 Linnalabori 2009. aastal tehtud taimelava katse näitas, et Tallinna südalinnas vana kunstiakadeemia katusel kasvanud taimed olid lopsakamad kui Märjamaa võrdluslapil ning porgand ja redis ei olnud ussitanud. Peterselli pliisisaldus ületas lubatud normi kolm korda, mistõttu tasub linnas söögitaimi tänavatolmu ning heitmete eest kaitsta heki, kasvuhoone abil või muul viisil.

Siinkohal tasub endalt küsida: kui on hirm linnas kasvatatud aedvilja tarbida, siis miks ma ei muretse oma elu pärast, sest elan ju samasuguses keskkonnas?

Rohetaristu mõistmise uued suunad

Tehis- ja looduskeskkond on üha tihedamalt seotud ning mõlema maakasutuse puhul mõistetakse teise poole vajalikkust. Näiteks hõlmab uus rohelise võrgustiku käsitlus üha enam ka inimtekkelise taimkattega alasid, nt aiamaad, ja kohati nähakse rohevõrgustikku ka hoonestatud alade piirkonnas. Inimese ja looduse teineteisele lähemale liikumist peegeldab ka sel kevadel valminud rohevõrgustiku planeerimisjuhend,6 kus nimetatud võrgustikku muutunud ühiskondlike protsesside valguses taas lahti mõtestatakse.

Juba viimaste maakonnaplaneeringute koostamisel tekkis vajadus muu Euroopa sarnaselt rohevõrgustikku laiemalt määratleda. Õigem ongi rääkida rohetaristust, sest see hõlmab erinevatel hierarhilistel tasanditel koos toimivat raamistikku alates ojadest, niitudest ökoduktide ja roheseinteni välja. Kui varasemalt oli rohevõrgustik pigem looduslike alade süsteem, mille peamine eesmärk oli loomade liikumise ja ökoloogilise võrgustiku tagamine, siis Euroopa Liidu rohetaristu strateegia põhimõtete alusel mõistetakse selle all ka puhkeväärtust ja ökosüsteemiteenuseid. Seega on inimmõõde rohevõrgustiku temaatikas kindla koha sisse võtnud.

Ökosüsteemiteenustest on saanud uus mantra, mida tähtsatel sõna­võttudel kuulutatakse, kuid tegu ei ole millegi uuega. Looduse seni abstraktseks jäänud hüvedele (nt metsa väärtus marja­korjajatele) on lihtsalt antud inimese jaoks hoomatavam tähendus ja majanduslikult mõõdetav hind, et pehmeid väärtusi kõvadega võrrelda. Ühtlasi tuletatakse meelde, et looduse heaolu tuleneb otseselt looduse mitmekesisusest, mille hääbudes tuleb loobuda ka paljudest inimesele olulistest rikkustest või leppida elukeskkonna kehva kvaliteediga.

Arvatakse, et loodusest kõneledes on otstarbekas viidata sealt tarbitavatele hüvedele ning kokkuleppeliselt mõistetakse ökosüsteemiteenuste all looduse otsest ja kaudset kasu inimesele. Meile ei pruugi meeldida, kui iga mustikas ja kuusekäbi saab omale külge hinnasildi, kuid selle vaatenurga kaudu on üha raskem ignoreerida looduse osa inimese elukvaliteedi loojana ja see on üks viis looduse vajalikkuse teadvustamiseks ja ressursikasutuses selle hüvedega arvestamiseks.

Elulähedast loodusega kontakti soodustav linnaaiandus peab koha leidma elumaja hoovis, rõdul või aknal, seda ei ole vaja tõrjuda linna äärealale või ebamugavale kasutusest väljas tühermaale. Pildil nurgake Volta kvartali sisehoovis.

Kadri Vaher

Nimetatud rohevõrgustiku juhendile on pandud suured ootused, kuna pärast haldusreformi annab see alussuunad uutele koostatavatele üldplaneeringutele. Üldplaneeringud omakorda on maakonnaplaneeringute kõrval ühed olulisemad rohetaristu tingimuste sätestajad. Kui varem oli valdav osa linnalisi ja hoonestatud alasid rohetaristust välja jäetud, siis uued üldplaneeringud peavad kindlasti uuendusmeelsemaid lahendusi pakkuma ning loodus- ja inimtekkelisi keskkondi omavahel osavalt põimima, et loodust tiheasustuse elanikele lähemale tuua.

Teiseks suureks rohetaristu ülesandeks on eraomandis olevate alade käsitlus suure süsteemi osana, sealsete ökosüsteemide säilitamine ja elurikkuse võimendamine. Valdav osa Eestist on eraomandis, mistõttu on igal maaomanikul võimalik oma kinnistut kavandades anda märkimisväärne panus rohe­taristu toimimisse ja selle säilimise tagamisse. Seni on maastike ja rohevõrgustiku kaitse olnud valdavalt avalik huvi ning selliste alade määramine eelkõige kohaliku omavalitsuse pädevuses. Neil puhkudel on kohalike omavalitsuste ülesandeks ning proovikiviks õiglase tasakaalu leidmine avalike ja erahuvide vahel.7

Kõige mõistlikum on kokkuleppeid saavutada olukorras, kus nii avalik kui ka erasektor rohetaristut sarnase käsitluse alusel teadvustab ning selle loomisesse ühiselt panustab. Tegelikult saab loodust kaitsta igaüks8 ning elurikkust on võimalik soodustada nii eramaal kui ka avalikus ruumis, näiteks tagaaedade, teeservade või pargiosade niitmata jätmisega, et asustatud piirkondades niidu­haljastust ja sellega koos ka putukatel jt väikeloomadel elutsemist võimaldada.

Kõige edukamalt loob elurikkust standardlahendusi vältiv strateegia, kuna tihtilugu vaesestavad just standardlahendused haljastust ja linnaruumi. Haljasalad peavad olema looduslikult mitmekesised, pakkuma erinevate taimekoosluste rindeid ning lähtuma olemasolevatest kliima- ja pinnase tingimustest. Kuid elurikkust saab luua ka ruumilise sekkumisega, mis ei pruugi keskenduda pelgalt haljastusele, näiteks teekatendite, sademevee äravoolu, hoone arhitektuuri jpm väikese mõõtkava disainlahendustega. Kohapõhised lahendused on väljatöötamise faasis ressursimahukamad, kuid hooldamine ja majandamine on kestlik, sest on arvestatud inimtegevuse ja ümbritseva keskkonna koostoimega.

Teede rajamise mõjud

Hoonestuse kõrval on olulisteks ruumi muutvateks objektideks teed ja tänavad. Asulatest väljaspool on maanteed rohelise võrgustiku alal üheks peamiseks konfliktide põhjustajaks, kuna tekitavad barjääre ja takistavad liikumist. Kuid viimastel aastatel on maanteeamet üha rohkem hakanud teede rajamisel ka looduskeskkonnale tähelepanu pöörama, rakendades leevendavaid meetmeid ökoduktide, tunnelite jm loomade liikumist võimaldavate ja suunavate lahenduste näol.9 Esimesed katsetused ei ole eriti õnnestunud, kuid senise kogemuse ja teostatud lahenduste seire põhjal on loodetavasti tehtud järeldusi edaspidiseks. Kummalisel kombel isegi selline suur riigiasutus nagu maanteeamet alles töötab välja (või leiutab?) meetodeid looduskeskkonna mõjude leevendamiseks.

Näiteks on teada saadud, et suur- ja väikeulukid, aga ka kahepaiksed, kes end muidu vees hästi tunnevad, ei saa hakkama loomatunneli läbimisega, kui sinna on sattunud pinna- ja põhjavett, mis tähendab, et kõik tunneli lahendused tuleb projekteerida nn kuiva jalaga läbipääsuna, ja seda isegi konnadele, suurematest loomadest rääkimata.

Eesti esimese, aga ka ühe vastuolulisema Tallinna-Tartu maanteel asuva Kolu ökodukti seireandmed näitavad, et tänuväärseim kasutajarühm on kohalikud kassid, kes seda rajatist kõige tihedamini kasutavad. Kuid kõikide metsloomade teeületusi summeerides jääb koduloomade kasutussagedus neile siiski alla, seega on ökodukt end teatud määral siiski õigustanud. Siin peaks aga tõsiselt juurdlema, kuidas esmatähtsaks saanud tee-ehituse normide ja autoliikluse ohutuse kõrval mitte unustada loodus­keskkonda.

Linnaliste asulate planeerijad on samuti mõistnud teede ja parklate rajamise suurt mõju ümbritsevale elukeskkonnale. Kui kohalik omavalitsus nõuab oma krundil normikohast parkimist, siis on selge, et parkimiskohtade rajamine tuleb tihti ees- ja tagahoovide, s.t looduslike haljastatud alade arvelt. Seega peab planeerimise staadiumis kaaluma, milline on mõistlik kõvakattega ja vett läbilaskvate pindade osakaal. Küsimus on eriti terav miljööalade piirkondades, kus aedlinlikud hoovid on miljöö iseloomulik osa.

Tartu linn on oma uues üldplaneeringus kasutusele võtnud krundi roheväärtuse indeksi põhimõtte,10 et leevendada ehitatud keskkonnast tulenevaid negatiivseid mõjusid ning säilitada ja rajada piisavalt haljastust. Indeks võtab arvesse krundi pindala ja haljasala vahekorda ning selle eesmärk on rohelist tsooni suurendada. Teine oluline teemaring, mida roheväärtuse indeksi kasutamine annab, on kliimamuutustega kohanemine, mis eelkõige väljendub sademevee suurenenud voolu­hulkade ärajuhtimises, tehiskeskkonna kuumasaare efekti vähendamises jm.

Elukeskkonna üheülbastumise ja ruumikvaliteedi vähenemise tingimustes püüdsid seminari korraldajad tõsta eluslooduse vähemalt üheks päevaks planeerijate töölaual kesksele kohale. Selline ootamatu lähenemisnurk õigustas end igati, tekitades hulgaliselt diskussioone ja peamurdmist edaspidiseks. Seega on suured ootused lähi­aastate ruumiprojektide lahendustele, sest neist saab alguse elurikkust taastootvate ideede levik inimeste elukeskkonnas, tegevuses ja mõtlemises.

 

Seminari ettekannetega on võimalik tutvuda planeerijate ühingu kodulehel.

 

1 Aveliina Helm, Miks elurikkus kaob ja kuidas edasi minna? Ettekanne seminaril „Elurikkus ruumiloomes“.

2 Johan Paju, Biotoobikesksed linnamaastikud. Maja nr 93, 2018.

3 Avelinna Helm, Linnaloodus – kellele ja milleks? Maja nr 93, 2018.

4 Rahel Carsoni raamatu „Hääletu kevad“ kohaselt hävitab pestitsiidide kasutamine ökosüsteeme ja selle tulemusena kaovad ka laululinnud.

5 Söödav linn 1. Linnalabor, 2010.

6 Rohevõrgustiku planeerimisjuhend. Hendrikson & Ko, Keskkonnaagentuur, 2017.

7 Siim Vahtrus, Maastiku ja rohevõrgustiku kaitse vs maaomanike õigused. Ettekanne seminaril „Elurikkus ruumiloomes“.

8 Lea Larin, Igaühe looduskaitse – Sirp 27. IV.

9 Villu Lükk, Maanteed ja roheline võrgustik. Ettekanne seminaril „Elurikkus ruumiloomes“.

10 Heiki Kalberg, Rohetaristu. Ettekanne seminaril „Elurikkus ruumiloomes“.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht