ERMi varjus

ehk Kilde Eesti arhitektuurielust 2016. aastal

CARL-DAG LIGE

Moodsad matkahütid, Soddatjørn, Norra. KOKO arhitektid, 2013–2016.

Moodsad matkahütid, Soddatjørn, Norra. KOKO arhitektid, 2013–2016.

Tõnu Tunnel

Tulevastes rahvusvahelist arhitektuurielu kajastavates raamatutes kirjutatakse 2016. aasta juures rasvaste tähtedega ilmselt Zaha Hadidi ja Alejandro Aravena nimed. Jõudnud veebruaris vastu võtta RIBA (Kuninglik Briti Arhitektide Instituut) kuldmedali, tõi juba märts kurva uudise Dame Hadidi ootamatust surmast. Aravenale, kes kureeris tänavust Veneetsia arhitektuuribiennaali, mis käsitles jätkusuutlikku linnaehitust nii tehnoloogiate kui ka kogukonnakeskse planeerimise osas, omistati biennaali kiiluvees arhitektuurimaailma Oscariks tituleeritud Pritzkeri auhind.

November tõi senisest jõudsamalt teleekraanidele kuldselt läikivad Trump Towerid, mis USA tulevase presidendi Donald Trumpi ärikantsidena heidavad senisest tumedama varju mitme maailma suurlinna südamele. Soome lahe põhjakaldalt tuli uudis Helsingi Guggenheimi muuseumi projekti lõpliku hülgamise kohta. Hoone, mille arhitektuurivõistlusele esitati rekordilised 1715 tööd – kõik see justkui ilmaasjata. Mida on sellele draamale vastu panna Eesti arhitektuuril? Tõenäoliselt jääb 2016. aasta siinse arhitektuuri ajalukku eelkõige Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamisega.

Kaks persooni

Kevadel valiti Eesti Arhitektide Liidu (EAL) uueks juhiks arhitekt Katrin Koov, kes näib jätkavat loomeliidu eelmise juhi Indrek Allmanni konsensusele ja valdkondadeülesele koostööle orienteeritud suunda. Koov, kes isiksusena on pigem tagasihoidlik ega tiku meedialahinguid pidama, näib tasakaaluka juhina ning on oma südameasjaks võtnud noorte arhitektuuri- ja ruumihariduse. Mitu aastat koos Kaire Nõmme ja Kadri Klementiga arhitektuuri huvikooli vedanuna püüab ta koos abilistega jõuda sinnamaani, et ruumiharidus võetaks kas või valikainete tasemel tavakooli.

Valitsuse vahetuse tõttu kerkis aasta lõpus taas päevakorda riigiarhitekti temaatika, millest on EALi initsiatiivil räägitud üle kümne aasta. Uude koalitsioonilepingusse sai Arhitektuurikoja (arhitektuurivaldkonna institutsioone koondav mitteformaalne koostöökogu – toim) initsiatiivil kirja plaan luua ministeeriumideülene eksperdikogu, kes koondaks ruumilise planeerimise kompetentsi ning hakkaks nõustama valitsust suurte arhitektuuri- ja ruumiplaneerimisprojektide elluviimisel. Saab näha, kas uue kompetentsikeskuse loomine Jüri Ratase valitsuse ajal ka tegelikult teostub.

Riigiarhitekti institutsiooni vajalikkuse üks tõstatajaid oli algselt arhitekt Veljo Kaasik. Veebruaris pälvis ta mitmekülgse ja pikaajalise tegevuse eest tegevarhitekti, õppejõu ja linnateoreetikuna valitsuse kultuuri elutööpreemia. Terava keele ja hästi argumenteeritud seisukohtadega osaleb ta siiani aktiivselt arhitektuuri- ja linnaehituseteemalises diskussioonis, õppejõuna ka EKA arhitektuuriteaduskonna töös, kuigi on juba aastaid emeriitprofessor. Alles tänavu kevadel pakkus professor Kaasik välja julge idee, et Pärnu maantee äärse endise Uue turu hoone asemele võiks ehitada analoogsetes mõõtmetes moodsa kunsti-, disaini- ja arhitektuurikeskuse.

ERMist Reidi teele

Veljo Kaasik olevat 2006. aastal olnud ka üks neist, kes Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone konkursi žüriis kaitses aktiivselt noorte arhitektide Lina Ghotmeh’, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrelli (DGT) võistlustööd. Tänavu sügisel on nii mõnedki arhitektid juurde astunud ja isiklikus vestluses poetanud, et kui ERM jutuks tuleb, võiks just võistluse žürii tegevust avalikult rohkem tunnustada. Miks? Sest võitjaks valiti selge ja tugev ruumiline kontseptsioon, mis tõi ilmsiks Eesti ajaloo ja kultuurimälu mitmekihilisuse ning tekitas tulise avaliku arutelu – žüriil pidi olema palju julgust, et niisugune valik teha. Lennuka lahenduse väljavalimine sisaldas loomulikult riske ning on ka teada, et lõppotsus ei olnud žüriiliikmete seas konsensuslik. Võimalik, et peale intrigeeriva üldidee ning ERMi enda suurtele ootuste andis žüriiliikmetele lisajulgust buumiaastate entusiasm; praeguses kasinuse ja alalhoidlikkuse olukorras, kus riskima pigem ei hakata, ei oleks sellist otsust suure tõenäosusega langetatud.

Nüüd, mil ERMi uus hoone on valmis, on võetud vaatluse ja kriitika alla mitte niivõrd algidee, kuivõrd see, kuidas hoone toimib. Mitmelt poolt on kuulda seisukohti, et hoone arhitektuur ja ekspositsioonid võiksid olla paremini integreeritud ning et, nagu Kumugi puhul, üldarhitektuur ei arvesta muuseumi vajadustega. ERMi püsinäituste puhul on tõesti tunne, et hoone arhitektid ja ekspositsioonide kujundajad ei ole piisavalt suhelnud või üksteist mõistnud. Ekspositsioonide tihedus (nii ruumi kui info mõttes) ja hoone vabaalade avarus pole tasakaalus.

Eesti kultuuriajalugu käsitlev ERMi peanäitus „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus) on justkui üleküpsenud, tihke kamakas, kust õhk on välja pressitud. Selles info- ja ruumitihkuses peegeldub ühelt poolt avalikkuse suur ootus, teiselt poolt aga ERMi töötajate ja koostööpartnerite meeletu ponnistus – entsüklopeediliselt infomahukas ekspositsioon, kuhu on surutud mitme näituse jagu materjali. Frustratsioon tekib osal külastajatest siis, kui mõistetakse, et kõike ei jõuta ühe korraga üle vaadata. Teised kurdavad, et näituseruumis on nagu kaubanduskeskuses hullude päevade ajal – palju inimesi, vähe aega ja ruumi süveneda. Ometi on „Kohtumiste“ materjal enamasti eksponeeritud moodsas võtmes ja lokaalsete ekspositsioonide tasandil üldiselt hästi jälgitav. Lihtsalt seda kõike on korraga liiga palju. Tervet ERMigi on hoobilt mõistmiseks ja vastuvõtmiseks liiga palju. Sajand kulus ehitamiseks. Kas teine kulub settimiseks, pärastiseks omaksvõtuks?

Kui ERMi puhul on avaliku arutelu lähtekohaks olnud rahvusliku eneseuhkuse, ajaloo ja väärikuse tasand, siis hoopis argisem, linlase suhtes olmelisem on olnud Tallinna kavandatava Reidi tee teemaline keskustelu. Eelmistel aastatel oli kogukondliku ruumiaktivismi peatandriks Kalarand (kus, muuseas, käib praegu arhitektuurivõistlus). Käesoleval aastal kandus „lahingutegevus“ linnavõimude, arendajate ja avalikkuse vahel Reidi tee, endise nimetusega Põhjaväila (seni kujuteldavale) trassile. Avalikkuse esindajad soovivad pargiala ja merele ligipääsu säilimist, Tallinna Sadam eelkõige kaubakoridori laevadele suunduvatele raskeveokitele.

Tallinna Sadama esmane huvi nii Reidi tee kui ka kogu ulatusliku sadamaterritooriumi arendamisel on kasumi teenimine. Hiljuti kuulutasid nad välja planeerimiskonkursi kogu Vanasadama alale ja lähiümbrusele, millega Reidi tee on tihedalt seotud. Kahjuks on tehtud osalemine loomingulisematele Eesti arhitektuuribüroodele väga raskeks (käibe ja eelmiste analoogses mahus tööde kogemuse nõue). Lähitulevik näitab, milliste plaanide järgi Tallinna atraktiivseimat piirkonda arendama hakatakse ning milline saab seal olema era- ja avalike huvide vahekord.

Võib ainult spekuleerida, kas ja mil määral hakkavad Keskerakonna juhtkonnas toimunud muutused mõjutama Tallinna hegemoonlikku linnajuhtimist ning ruumilist planeerimist. Häid märke justkui on. Linnaplaneerimisamet ja linnaarhitekt Endrik Mänd, kes on aastaid pidanud Tallinna juhtpoliitikute otsuseid linlastele vastuvõetavaks rääkima, on hakanud toetama Eesti Arhitektuurikeskuse initsieeritud „Peatänava“ projekti, millega püütakse parandada Tallinna kesklinna avaliku ruumi ja selle sidusust mereäärega. Kui säärane aktiivsus kanduks üle ka linnainstitutsioonidesse, kes Tallinna Sadama tegevust senisest kindlamalt suunaksid, siis on lootust, et Tallinn tõepoolest seotakse lähikümnenditel merega paremini ning sadamaalale on turistide ja kaubaautode kõrval senisest enam põhjust minna ka linnaelanikel.

Välismaale

Aastaid on oodatud, et Eesti arhitektid lööksid läbi rahvusvahelisel tasandil. Siiani on edulugusid olnud üsna vähe. Eesti arhitektuuri rahvusvahelistumine on seni piirdunud peamiselt kultuuridiplomaatiaga, seda eelkõige näitusetegevuse vormis (Veneetsia arhitektuuribiennaal jm). Mõned edulood on ette näidata ka akadeemilisest sfäärist (nt Andres Sevtšuk varem MITis, nüüd Harvard GSDs; arhitektuuriharidusalased koostööprojektid, nt EKA kaasalgatusega Adapt-r programm). Üksikud noored arhitektid on töötanud ka välismaistes arhitektuuribüroodes. Seni ei olnud aga ette näidata ühtegi Eesti päritolu või siin tegutsevate arhitektide kavandatud nn päris maja. 2016. aasta tõi kaasa oodatud muutuse – Soddatjørnis keset Norra karmi loodust valmisid KOKO Arhitektide kavandatud matkamajad, mis said nii kohalikus kui ka rahvusvahelises pressis sooja vastuvõtu osaliseks.

Spartalikult lihtsa arhitektuuriga mägionnid toovad ilmsiks selle, kui raske on Eesti büroodel välisturule jõuda. Ikka leidub neid, kes usuvad, et meie arhitektuuriekspordi võluvitsaks on välismaised lahtised arhitektuurivõistlused, aga kare tegelikkus kõneleb sellest, et isegi mägionnikeste rajamiseks kulub aastaid. Ilma hea kontaktvõrgu ning suhtekorraldusoskuseta pole erilist lootust läbi lüüa. Seega selleks, et Eesti arhitektuur teenusena ja valminud majade kujul rahvusvahelise läbilöögi teeks, oleks vaja rohkem mänedžeri-loovjuhi kutsumusega entusiaste, kes suudavad omavahel kokku viia loomingulised ja ettevõtlikud inimesed. Eesti arhitektuuri väliseduks võiks lausa soovida: „Oleks meil ainult rohkem Andrus Kõresaari!“. Jah, ühe olulise rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võit loob kindlasti ka uusi võimalusi, ent see ära oodata on sama raske kui oodata loto peavõitu.

KOKO mägionnide kõrval oli tänavu üks teinegi Eesti projekt, mis sai rohkelt rahvusvahelist tähelepanu. KODA moodulmaja (arhitekt Ülar Mark) meeskond alustas aktiivset turunduskampaaniat ning reisis oma prototüübiga isegi Norrasse. Moodsate moodulmajade turg on tihe ning seni on Eesti ettevõtted edu saavutanud eelkõige puithoonete vallas. KODA on aga peamiselt betoonist ning nutikate ruumiliste lahendustega, mida toetab moodne tehnoloogia. Arhitektuuriblogides ja ühismeedias on KODA oma värske ja minimalistliku disainiga osutunud üllatavalt populaarseks, olles ehk võrreldav vaid läinudaastase EKA tudengite metsakõlakodade fenomeniga. Nüüd jääb oodata, kas meediatähelepanu ning edukad messikülastused ka tellimusteks või uuteks projektideks vormuvad.

Arhitektuurivaldkonna kultuurilembesemad ja uuendusi otsivad esindajad kohtuvad üle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil, mis on seni ka Eesti arhitektuuri olulisim rahvusvaheline näitus- ja koostööplatvorm. Eestit, Lätit ja Leedut esindas tänavu ühisekspositsioon „Balti paviljon“, mille Eesti-poolseks kuraatoriks oli arhitekt Johan Tali. Erialapubliku ja -meedia poolt hästi vastu võetud projekt oli hea näide sellest, et kolm riiki suudavad soovi korral edukalt koostööd teha. „Balti paviljoni“ teemafookus oli arhitektuurist näiliselt kaugel – nii ekspositsioon, kaasnevad temaatilised seminarid kui ka trükis käsitlesid teemasid loodusvaradest regionaalse koostööni, kaevanduspiirkondadest suurte infrastruktuurirajatisteni. Samuti tõi „Balti paviljon“ ilmsiks selle, millised jõud ruumi planeerimist mõjutavad, kuivõrd mitmekülgseid teadmisi selleks vaja on ning kuidas arhitektuurieriala sääraste suurte jõudude survel muutuma ja kohanema peab.

Post scriptum

Isiklikuks plaanis toon esile kaks seika. Tugevaima ruumiemotsiooni pakkus Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Neeme Külma installatsioon „Face-to-Face“ Eesti Arhitektuurimuuseumi suures saalis. Kuna olin projektiga ise seotud, ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama. Siirast rõõmu pakkus arhitektuuri- ja ehitusajaloo valdkonda paigutatav avastus, et eesti tuntuim ehitusinsener August Komendant (1906–1992) oli seotud Tartus Roosi tänaval asuvate ajalooliste betoonangaaride projekteerimisega. Neist ERMi-poolsem, raamkonstruktsiooniga hoone, mis on suhteliselt terviklikult säilinud, valmis 1934–36 ning oli arvatavasti Komendandi esimene suurem töö pärast Dresdeni tehnikaülikooli lõpetamist (1934) ning Eestisse naasmist.

„Balti paviljon“ Veneetsia arhitektuuribiennaalil, 2016.

„Balti paviljon“ Veneetsia arhitektuuribiennaalil, 2016.

Pressifoto / David Grandorge

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht