Esimene Rakvere pilwelõhkuja – wiiekümne wersta peale ümberringi näha!

Kas Lääne-Virumaa pealinna kavandatav kvartalisuurune ärikeskus ja 16korruseline tornmaja on linna moodne elavdamine või iganenud ruumilahendus?

RAUL JÄRG

Kõige uuem. – Ehitustehnika wiimane sõna. – Muidugi rauakonstruktsion. – Wähe tööd, wähe materjali. – Ja mis peaasi õhku – õhku, papa, – õhk ei maksa midagi – ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja – wiiekümne wersta peale ümberringi näha!

Eduard Vilde „Pisuhänd“

Rakvere linnaruum on viimasel ajal palju tähelepanu saanud ning on ka põhjust. Kuigi Rakvere volikogus heaks kiidetud detailplaneering on andnud ehitusõiguse nn pilvelõhkujale, mis oleks viiekümne versta taha näha, on saja versta peale näha (esialgu vaid mõttelist) monumenti ignorantsusele, mida selle planeeringu alusel ehitada soovitakse.

Rakvere uue Centrumi võimalikke puudusi on ajakirjanduses laialdaselt juba küllalt lahatud, seetõttu ma neil pikemalt ei peatu. Astun hoopis ajas veidi tagasi, et jälgida meie avaliku ruumi loomise lugu. Kui teame, kuidas on väärikaid ruumimuudatusi varem tehtud, on ehk lihtsam ka mõista, kuidas ebasobivatest hoiduda.

Keskväljak

Kakskümmend aastat tagasi, aastal 2004 avati Rakveres põhjaliku uuenduskuuri läbinud keskväljak (arhitektid Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Villem Tomiste). 1998. aastal käivitatud protsess – arhitektuurivõistlus, projekteerimine ja ehitamine – oli selleks ajaks kestnud ligi kuus aastat. Lõpptulemuseni jõuti, kuna omavalitsusjuhid olid oma otsustes järjekindlad ja tegudes järjepidevad. Kui linnavõim vahetus, ei lasknud uus võimuliit varasemaid otsuseid allavett. Samuti usaldati ja kuulati eksperte ja arhitekte.

Kui Rakvere keskväljak valmis sai, oli see tolle aja arhitektuuri tipptase – ruumiline innovatsioon, mida märgati ja tunnustati Eestis, aga ka rahvusvaheliselt kui üht parimat avaliku ruumi disaini näidet. Tagantjärele saame öelda, et tegu oli lausa teedrajava ruumiuuendusega, virgutava eeskujuga, mis julgustas ka teisi omavalitsusi südalinna ümber mõtestama ja välja ehitama, sh Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud „Hea avaliku ruumi“ programmi raames uusi keskväljakuid ja peatänavaid kujundama.

Elanike arvu poolest Eesti seitsmes linn Rakvere oli enne keskväljaku uuendamist lihtsalt üks paljudest kunagistest anonüümsetest rajoonikeskustest, mille südames asuval üüratul, konarliku munakivisillutisega turuplatsil tuul jäätisepabereid tantsitas. Elanik ei tunnetanud siis, et linn, kus ta elab, on eriline. Polnud millegi üle uhkust tunda. Keskväljakust alguse saanud ruumilised muudatused mõjutasid aga linlaste enesetaju ja kodulinna väärtustamist. 2011. aastal, seitse aastat pärast keskväljaku valmimist tehti elanike seas uuring linnasotsioloogide prof Katrin Paadami ja Liis Ojamäe juhtimisel. Uuring toimus Seminari tänava piirkonna kortermajade rekonstrueerimise projekti raames. Selle kokkuvõttes tõdeti, et enamik rakverlastest on oma kodulinna üle uhke.

Hea avalik ruum

2018. aastal, mitu aastat pärast Rakvere keskväljaku valmimist sai ka Valga ühena esimestest väikelinnadest „Hea avaliku ruumi“ programmi toel uue keskväljaku. Valga uuendatud keskväljakut pidasid elanikud kümnendi olulisemaks ruumiliseks muudatuseks. Valga toonane linnaarhitekt Jiří Tintěra kirjutas siis, et keskväljakust saab linna visiitkaart. Ta oli veendunud, et keskväljaku üle on linlastel põhjust uhkust tunda, et see sisendab usku Valga tulevikku. Nii ka läks, s.t kordus sama, mis oli aastaid tagasi Rakveres aset leidnud.

Selsamal 1998. aastal, mil Rakveres toimus keskväljaku konkurss, korraldati Tallinnas Viru keskuse arhitektuurikonkurss. Arvestades hoone asukohta ja mahtu oli see Tallinna kohta sama tähtis ehitis nagu Rakverele keskväljak. Läks aga nii, et kui Viru keskus 2004. aastal (samal aastal kui Rakvere keskväljak) valmis sai (arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik), ei olnud võistluse võitnud arhitektuurilisest lahendusest enam palju järel. Arhitektid ega ka linnavõim ei olnud suutnud arendajate soovidele vastu panna. Erinevalt Rakverest ei olnud selle objekti puhul kahjuks märgata mitte mingit ruumilist innovatsiooni, kuigi pealinna ühelt kõige kesksemalt ehitusobjektilt võinuks seda ometi oodata. Valminud Viru keskust kuigi sõbralikult vastu ei võetud. Keskuse eelmisel juhil ei olnud ka aastaid hiljem arhitektuurilise tulemuse kohta ühtegi head sõna öelda.

Arusaadav, et aastaid tagasi võib-olla ei osatud veel ise, kuid kahjuks ei kaasatud ka eksperte, kes oleksid öelnud, et jalakäijate tänava äärde elektrialajaama tegemine on halb mõte, et südalinn vajab aktiivset tänavafronti, s.t sissepääse otse tänavalt, mitte sissepoole pööratud äärelinna loogikast lähtuvat kaubanduskeskust. Samuti oleksid nad öelnud, et madalad tänavaäärsed korrused ei ole väärikas ruum ning ristmiku ületamiseks jalakäijate maa alla ajamine ei ole hea mõte ning et mürarikast tänavaäärset platsi kasutama ei hakata.

Praegu üritatakse Viru keskuse vigu lappida. Mõned nimetatud probleemidest on parandatavad, osa ongi juba ümber tehtud: Tammsaare pargi serv on palistatud tänavakohvikutega ning jalakäijad on taas maa peale lubatud. Nii mõnedki muudatused seisavad veel ees, kuid kõike ilmselt ei saagi või on liiga kallis parandada, näiteks loogilisi ja sujuvaid jalgsi liikumise ühendusi ümbritsevate tänavate vahel (Roseni ja Kaubamaja). Viru keskusega üheealine Rakvere keskväljak on aga seniajani väärikas ja hinnatud koht, nagu see algusest peale on olnud.

Väärikas ruum ja inimesed

Kui Viru keskust hakataks praegu kavandama, kerkiks see ilmselt teistsugusena kui toona. Virumaa pealinna Centrumi kavandatakse aga Viru kahekümneaastataguseid vigu korrates nagu soojendades vana suppi, mis on juba ammu hapnenud.

Paradoksaalselt püütakse 20 aasta hiljem Rakveres, mis kunagi näitas teed ruumilisteks muudatusteks, rakendada aegunud linnaehitusprintsiipe ning korrata vigu, mida toona Tallinnas tehti. Näib, et isegi ruumi lugu saab irooniline olla

Rakvere ja Tallinna kõrvutamisel võib muidugi vastu väita, et avaliku ruumi objekti ja kommertsarhitektuuri ei saa võrrelda, sest ärihooned aeguvadki kiiremini. Ometi olid mõisted inimkeskne ruum ja aktiivne südalinn juba 20 aastat tagasi laialt levinud. Küsimus on hoopis selles, kas toona taibati nõuda kestlikku arhitektuuri, mis oleks aktuaalne ka kakskümmend aastat hiljem ja kauemgi. Hooned ja linnaruum, mida me ehitame, jääb siia väga pikaks ajaks. Meie arhitektuuripärand on ühtaegu nii oleviku kui mineviku teema, sest olevikust saab minevik ning kui me nüüd uut pärandit ei loo, pole meil seda ka tulevikus. Ainuüksi keskaegse pärandiga rahuldumine oleks lati alt minek.

Veel üks näide on 2008. aastal valminud Tartu ülikooli Narva kolledži uus õppehoone Narvas. Tegemist on Narvale märgilise objektiga ning Eesti silmapaistvaima arhitektuuriteosega. See on hoone, mis andis narvalastele uue hingamise, aitas identiteeti kujundada ja väärtustada. Üldistatult võibki öelda, et ruumiuuenduse saab edukaks lugeda siis, kui see toob kaasa kohaliku identiteedi väärtustamise.

Kuidas suurepärased ruumilised muudatused siis ikkagi aset leiavad? Sellele küsimusele võib anda lihtsa, ent vale vastuse: arhitektid projekteerivad ning ehitajad ehitavad. Kui tulemus eriti hästi õnnestub, saavad nad arhitektuuripreemiaid. Aga kas me ka teame ja märkame linnaarhitekte, kes võimaldavad väärtuslikul ruumil sündida ning mitteväärtuslikul paberile jääda? Ilmselt veel vähem märkame ja tunnustame tellijaid ja linnajuhte, kes osalevad hea linnakeskkonna sünnis otsustega, mille alusel väärikat arhitektuuri luuakse. Paljudel, ehk isegi enamikul, juhtudel me neid asjaosalisi ei märka, mäleta ega tunnusta, võib-olla vaid siis, kui midagi silmanähtavalt ebaõnnestub.

Ka Rakvere keskväljaku uuendamiseks ei piisanud kolmest noorest lennukate ideedega arhitektist. Oli vaja ka argumenteerimisjulget linnaarhitekti Oliver Alverit, kes seisis arhitektuurivõistluse võitjate eest, et nad saaksid tööga edasi minna, et ei tellitaks ehitusprojekti hinnapõhise hanke alusel. Väga oli vaja ka linnajuhte ja poliitikuid Peep Vassiljevit ja Andres Jaadlat, kes olnuksid valmis kuulama linnaarhitekti nõu ning usaldama projekteerimistöö alles verisulistele arhitektidele, kelle valminud tööde nimekiri polnud toona veel kuigi pikk.

Narva kolledži valmimise taga olid küll kolm väga head arhitekti – Siiri Vallner, Indrek Peil ja Katrin Koov ning tundlik sisearhitekt Hannes Praks –, vaid ka selge visiooniga direktor Katri Raik ning südikad linnaarhitektid Ülar Mark ja Peeter Tambu. Sündis hea linna­ruum, sest kokku oli saanud toimiv komplekt – tellija, avalik võim ja arhitekt –, kus igaühel oma roll täita. Kogemus on näidanud, et kui üks kolmest teeb oma tööd puudulikult, pole põhjust väärikat ruumi loota.

Olen mõelnud, miks avaliku ruumi innovatsioon sai 20 aastat tagasi alguse just Rakverest. Samahästi oleks võinud see juhtuda Võrus, Narvas, Pärnus või mõnes muus paigas, isegi Tallinnas, kus ressursse rohkem. Toimus ju pealinna keskväljaku – Vabaduse väljaku – konkurss selsamal 1998. aastal. Valminud väljakuni jõuti aga 2009. aastal, viis aastat pärast Rakveret. Ehk ei sattunud tol ajal kokku seda vajalikku kolmest komplekti, kus kõik osalised on hingega asja juures. Rakvere võis olla fenomenaalne juhus, kuid juhusele ei saa tulevikku ehitada, küll aga teadmistele ja kogemusele, mis meil on nüüdseks juba olemas.

Linnaplaneerimise paratamatus on, et ühe koha peal seisab korraga vaid üksainus maja. Kui tuua paralleel füüsikaga, siis seal tuntakse Pauli printsiipi, mille mõte seisneb lühidalt sellest, et ühel ajahetkel saab ühes kohas olla korraga vaid üks mateeria elementaarosake. Kuna ka ehitised koosnevad hulgast elementaarosakestest, kehtib see põhimõte sama hästi ka majade puhul. Seepärast tuleb olla kindel, et kõik, mis me ehitame, eriti kesklinna, pakub rõõmu ja väärib säilitamist ka aastate pärast. Kui on kõhklusi, aitab pikem kaalutlemine, kuni tekib veendumus, et kavandatav on tõesti parim võimalikest ning ehitatul on potentsiaali kujuneda arhitektuuripärandiks. Kindlasti ei ole Eesti nii rikas, et uusi ehitisi peagi ümber teha.

Üks on kindel: pole olemas seadust, mis võimaldaks luua ainult head ruumi ning halvast hoiduda. Küll aga on olemas inimesed, kes on loonud väärikat ruumi või on selle valmimisele kaasa aidanud. Ükski tellija ega arhitekt ei soovi luua keskkonda, mida ei hinnata. Kui ignoreerida seniseid õppetunde ja teadaolevat parimat praktikat, võib siiski nii juhtuda.