Fassadism – kas väärastav või vääristav kompromiss?

Pärand pole ainult „Kalevipoeg“, vaid ka vanad majad. Ka vanades majades, nagu vanades inimesteski, ei tohiks näha ühiskonnale koormat, vaid tänu nendele on meie maailm rikkam.

KARIN PAULUS

Tallinnas on saanud viimastel kuudel imetleda, kuidas üpris tempokalt on tühjaks õõnestatud kunagise teaduste akadeemia maja nurk Estonia teatri vastas. Tänava poolt on pilt enam-vähem sama – stalinistlik esindusarhitektuur –, ent õue poolt on näha, et tegu on fassaadi, toestatud välisseinaga, aga ülejäänud hoone on selle tagant kadunud. Kohe-kohe peaks vaakumi täitma Andres Alveri kobeda büroo looming. Nimevalikuga – Teatri Maja residents – on arendaja teinud projektile turvalise ja sovetlikku minevikku kustutava (teadus ei eruta ostjat?) otsuse.

Rotermanni kvartalis ja ka mujal võib teatridekoratsioone meenutavat butafooriat rohkesti näha. Arhitektuuris nimetatakse seda nähtust fassadismiks: fassaad jäetakse vana, sisse tuleb aga hoopis miskit muud. XXI sajandil on see laialt levinud praktika.

Meil on seda nähtust üpris ammendaval viisil seletanud juba 2008. aastal Eesti Ekspressi veergudel Henry Kuningas (praegu Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna vanalinna juhtivspetsialist) ja Olev Liivik (praegu kuidagi nii ilmekal viisil Eesti mälu instituudi vanemteadur).

Autorid tuginevad ses väga kriitilises, otsekui meie aja mädamuna-arhitektuurist kõnelevas artiklis Washingtonis restaureerimise ökonoomikaga tegelevale Donovan Rypkemale, kes näeb fassadisimi vältimatu eeldustena piisavalt tugevat kinnisvaraturgu, sest fassadism on naeruväärselt kallis. Teiseks on vaja mõjukaid muinsuskaitse institutsioone, et selline lahendus üldse päevakorda kerkiks, ja kolmandaks tõika, et avalikkuse eetiline tase pärandi säilimise osas ei ole veel niivõrd arenenud, et nõuda kultuuripärandi säilitamist.

„Reeglina saab protsess alguse omanikust või arendajast, kes on huvitatud olemasoleva hoone lammutamisest ja soovib püstitada tõenäoliselt suuremat uusehitist. Kui ehitisel lasuvad mingisugused muinsuskaitselised piirangud, on vaja saavutada muinsuskaitse nõusolek,“ kirjutavad Kuningas ja Liivik. „Muinsuskaitse poole ei pöörduta väga väärtuslike hoonete lammutamiseks, sest kinnisvaraturul maksab unikaalsus ja vana. Omaniku soovide täitumine ning edasised sündmused sõltuvad paljuski muinsuskaitsjate hoiakutest ning omaniku veenmisoskusest ja valmidusest tõestada, et tema omand on ebarahuldavas või suisa avariiohtlikus olukorras. Tavaliselt püütakse seda kinnitada tehniliste ekspertiisidega, mis annavad sageli soovitud tulemuse.“

2008. aastal tekitas elava dispuudi Koko arhitektide Metro Plaza lahendus, kus kunagise Rotermanni kaubamaja – hilisema koolimaja, kus tegutses näiteks legendaarne Aleksandri gümnaasium – välisseina taha tehti tuttuus ärihoone, mis ulatub mitmekorruselist klaaspead pidi ka üle vana kuue serva. Ka praegu on väga raske öelda, kas selline lahendus teeb linnapildi huvitavamaks või mõjub lihtsalt kalli totrusena. „Kas muinsuskaitsel tasub lammutamisele kuulunud hoone fassaadide säilitamise üle rõõmustada? Ühelt poolt kindlasti, sest „parem varblane peos kui …“, aga teiselt poolt ei ole fassadismi kujul tegemist vana hoone autentsusega ning kas saavutatud kompromiss väärib alati küünlaid?“ küsivad ka Liivik ja Kuningas.

Linna võlud

Viimastel aastatel on ehitamine jõudsalt edenenud ja parimas Lasnamäe võtmes tornmajade, maastiku ja väikevormideni läbi töötatud arenduste (näiteks Veerenni Tallinnas või Tähe kvartal Tartus) kõrval on koht päikese all ka kallimatel lahendustel. Kui veel üsna hiljuti tähendas väärikas elustiil tingimata Viimsis või Kakumäel elamist, siis uudisaegne jõukam klient – olgu selleks näiteks edukam nutirahvas –, eelistab urbanistlikke võlusid. Paraku on suurepärastel asukohtadel ees sageli vanad majad, mida ajaloolembesed hindavad ja sageli ka kaitsevad.

Kahetsusväärsel kombel ei oska ega soovi ega taha paljud arendajad müüa eksklusiivset kallist vanadesse omapärastesse ruumidesse tehtud omapärast lahendust, vaid eelistavad ajaloolise maski taga trafaretsemaid plaanilahendusi. Milleks teha loft või mässata stukkdekooriga, kui saab teha ohtralt kolmetoalisi kortereid? Nagu näitavad arvud, ostetakse praegu kinnisvara kenasti. Kuna teise pensionisamba raha on samuti vabaks saanud ja saamas, on nõudlust seega ka lähitulevikus. Fassadismi kohtame peamiselt muidugi pealinnas, aga mingil määral ka Tartus (tuntuim näide on vahest legendaarsest Humalast saanud hotell London) ning riivamisi Pärnus (näiteks Port Artur I). Ka Liivik ja Kuningas rõhutavad: „Suuremad „haiguskolded“ on reeglina linnades, mis põevad kinnisvara- ja ehitusbuumi.“

Moodsa inimese arhitektuur

Muidugi on selliseid võtteid kasutatud ka varem. Nii ehitati pärast Teist maailmasõda kogu varemetes Euroopas maju, kus ajalooliste seinte taha rajati hoopis teistsugused ruumid, kui seal olid olnud. Meil on nii läinud paljudes vanalinnades. Sümbolhoonete puhul võib esile tuua Estonia, mille juugendklassitsism sai nüüd Alar Kotli juhtimisel stalinistlikust hõngust hoolimata vägagi maitseka sisemuse. Toona oli teistmoodi tegemise põhjuseks peamiselt see, et pärast pommitamist polnudki suurt midagi alles jäänud peale müüride, pealegi valitses aineline kitsikus ehk terav puudus materjalidest ja ehitajatest. Taastamine olnuks üldises kaoses ning vaesuses ülimalt vaevaline. On üsna loogiline, et kui polnud suurt miskit süüa ja selga panna, palju parimas tööeas inimesi oli hiljuti hukkunud või represseeritud, ei olnud vanade hoonete ennistamine nüüd küll mingi prioriteet.

Praegu on olukord suisa vastupidine: utreeritult näitab fassadism, et meil ei ole raha kuhugi panna. Ajaloolisi hooneid küll mingil määral hinnatakse – sellist dekoori nagu historitsismi või juugendi perioodil ei oska ega viitsi enam keegi teha –, kuid mitte nii palju, et soovitaks esimese variandina alati kasutusele võtta autentne sisemus.

Fassadism ja ka need lahendused, kus hoone sees on rohkemat alles, kuid kõik uus eristub üsna jõuliselt, peegeldavad tegelikult suurepäraselt meie aja inimese psüühet. See on rahutule, moodsale inimesele mõeldud arhitektuur. Nagu käimasolev Koko Rotermanni leivavabriku ümbersünd kontorihoonena demonstreerib, ronib tänapäeva maja ajalooliste seinte katusele, teeb visuaalselt kukerpalli.

Kunstiakadeemia ajutiseks koduks olnud Enn Kaare projekteeritud teaduste akadeemia maja (1953, projekteeriti alul Põllumajanduslike Ühistute Keskliidu hooneks) säilitati fassaadina. Selle kooli teiselgi ajutisel peatuspaigal on olnud sama saatus. Koko arhitektide käe all sündis kesk koroonat 2020. aastal hirmus naljaka nimega hotell L’Embitu. Selle hoone puhul on vana stalinistlik fassaad justkui šikk pross uusmodernistliku maja rinnas.

Kui näiteks Noblessneris on laevaehitusega seotud hoonete omanik osanud kohelda ajaloolisi tööstushooneid lugupidaval ja loomingulisel viisil, siis paljudel mälestistel nii kenasti pole läinud – ja tulemus on lausa piinlik.

Avatud pilguga muinsuskaitselisest survestamisest on siiski paljudel juhtudel kasu. Kahtlemata oleme rikkamad, et säilinud on praegu Kaose arhitektidega seotud ja Fahle pargina turustatud kunagise tselluloosi- ja paberivabriku imposantne pärand.

Siiski võiks ajalooliste ehitiste omanikel olla enam visionaarsust ja ka terake tummisem kultuurikiht, mis lubaks mõista, et ajaloolised hooned kui sellised on väärtus. Meie pärand pole ainult „Kalevipoeg“, vaid ka vanad majad. Ka vanades majades, nagu vanades inimesteski, ei tohiks näha ühiskonnale koormat, vaid tänu nendele on meie maailm rikkam. Nii teeb täitsa viltune maja eriliseks ka Tartu kunsti­muuseumi kõige magedama näituse ning provintsilikkuse ilmingute puhul saab Estonias viia pilgu hoopis laemaalile.

Ajaloolistes linnades võiks siiski lubada eri perioodide hooneid äärmus­likul juhul ka lammutada, sest fassadism on kohati naeruväärne (nagu Metro Plaza?). Parem on ehk ausalt uus arhitektuur kui pensionäri ahistamisena mõjuv kuramaaž?

Seega pole päris ühest vastust, kas fassadism kui taktika kõrbestab või aitab säilitada ajaloolisi väärtusi. Laias laastus on parem eelistada autentseid vanu ja uusi lahendusi, aga päris alati ei saa ka öelda, et kui on läinud trumm, siis mingu ka pulgad. Ikka päris tore on, et kunagistest tööstushiidudest või linnustest on alles kas või müürid. Nii nagu kogu elu, vajab ehitatud keskkond kompromisse.

Kuid nagu teistegi kunstide puhul, ei peitu eduka lahenduse saladus mitte niivõrd toredas kaasamises, dialoogis, vaid lõpuks ikka tegijate professionaalsuses. Kvaliteet ja esteetika on aga alati vist väikest viisi elitaarsed nähtused?

Rotermanni kvartali leivavabriku ümbersünd kontorihoonena (Koko arhitektid).

2 × Piia Ruber

Metro Plaza. Ajaloolise välisseina taha tehti tuttuus ärihoone, mis ulatub mitmekorruselist klaaspead pidi ka üle vana kuue serva (Koko arhitektid).

Üpris tempokalt on Tallinnas tühjaks õõnestatud kunagise teaduste akadeemia maja nurk Estonia teatri vastas. Kohe-kohe peaks vaakumi täitma Andres Alveri büroo looming.

Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht