Haridus pärast tööstust

Ruumikasutaja tähtsustamine on nüüdisaegse tööruumi eeldus. Moodne institutsioon tuleb kaasa, järgneb õppija või töötaja vajadustele ja eelistustele. EKA uus maja on just selline.

ANNELI PORRI

Eesti kunstiakadeemia uus maja. Arhitektuurivõistluse meeskond: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann. Arhitektuur: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann, Kalle Komissarov, Rene Sauemägi. Eugen Habermanni hooneosa fassaadide restaureerimine: Katrin Etverk, Ketlyn Tänavsuu. Sisearhitektuur: Tarmo Piirmets, Raul Tiitus. Maastikuarhitektuur: Karin Bachmann, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel. Konstruktsioonid: Tõnu Peipman, Tom Arula, Piret Lindma, Andres Sokk. Hoone avati õppetööks 2018. aasta sügisel.

2018. aasta sügisel alustas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppetööd uues majas, kus on üle pika aja koos kõik osakonnad, stuudiod, ateljeed ja tugistruktuur. Sellest, miks EKA hoone Põhja pst 7 arhitektuuriliselt ja avaliku ruumi kujunduselt silma paistab, on pikemalt kirjutanud Triin Ojari Sirbis¹ ja Carl-Dag Lige Majas.² Nüüd kui kolm õppetöö semestrit uues hoones on möödas, on võimalik arutleda, kuidas hoone töö- ja õpikeskkonnana toimib ja miks.

Hariduse kontseptsiooni muutus

Paljudel Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) vilistlastel tegi meele mõruks vana Tartu mnt 1 maja lammutamine. Peeter Tarvase ja Voldemar Herkeli maja ja matrjoškana selle sees olevat kunagist tütarlaste gümnaasiumi hoonet nähti kui monumenti senisele kunstikõrgharidusele. Jagan vilistlaste nostalgiat toonase õppehoone suhtes, kuid õpikeskkond oli seal vananenud, ehitatud hariduse andmiseks hoopis teises ajas ja ruumis. Industriaalajastu ideaalne haridus oli efektiivne, formaalne ja ebaisikuline, kool oli kogukonnast eraldi ja selgelt piiritletud, määratletud oli nii õppimise aeg kui ka õppija vanus, teadmiste allikas oli õpetaja ja tema töö oli teadmisi õppijale edasi anda. Põhimõte oli, et kool valmistab inimest ette eluks ja tööks ettemääratud ühiskonnas. Praegune industriaalajastu järgne haridus on nii informaalne, formaalne kui ka personaalne, ollakse taas ühenduses kogukonna ja ümbritsevaga, lokaalse kõrval on võimalik ja nõutav virtuaalne ja globaalne haare. Õppimine võib toimuda ükskõik kus ja läbi kogu elu, uute teadmiste, oskuste ja hoiakute lähte­kohaks on nii õppejõud kui kaastudengid. Neile põhimõtetele tugineb ka kunsti­akadeemiaks ümber ehitatud ruum. Kuu arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla koos Eik Hermanniga on rääkinud EKAst kui toorruumist, potentsiaalist ja töö järgi kohandatavast kehandist, ilma liiga kindlalt määratud otstarbega ruumist. Ruumist, mis võimestab kasutajat.

Kolisime EKA uude majja Põhja pst 7 2018. aasta augustis. Maja oli täis kuhjatud uut mööblit ja kolimiskaste. Samal ajal kui töötajad raamatuid ja õppevahendeid lahti pakkisid, lõpetasid ehitajad veel tööd. Kui õhtul neljandalt korruselt alla tulin, olid aatriumi trepile juba ka käsipuud paigaldatud. Usun, et eufooria on kõige kohasem sõna tollase meeleolu iseloomustamiseks, ja seda põhjustas mitte uus ruumikogemus, vaid kuuluvustunde ja meie-identiteedi taastumine. Ilmselt seda on arhitektid ka silmas pidanud, kui andsid ruumile juhuslike kohtumiste korraldamise ülesande – koostöö käib inimesi pidi.

2008. aastal korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Tartu maantee krundile uuele hoonele parima lahenduse leidmiseks. Toona võitsid Taani arhitektid võistlustööga „Art Plaza“, mille märksõna oli sünergia. Hea ja vajaliku sisuga mõiste tühjenes vaidluste ja õigustuste käigus ning kujunes omaette argumendiks. Ennast kaitstes ja õigustades unus rääkimata, kuidas haridus, kunst, arhitektuur, disain ja nende alased teadused toimivad. Tagasi vaadates tundub mulle, et majanduskriisi aeg nullindate lõpp oli inimsuse suhtes kalk ja ebaõiglane. Kunst oli väärtuslik ainult loomemajanduses, muul viisil aga üksnes parasiit. Võrreldes Tartu mnt 1 ja nüüdse maja saamiseks koostatud arhitektuurivõistluse lähteülesandeid on selgelt tajutav suhtumise muutus. Põhja pst 7 arhitektuurivõistluse tingimused koostanud Toomas Paaveri sõnul on tal „alust uskuda, et elukeskkonna parendamise aluseks pole ranged reeglid ega ettemääratud vorm, vaid eelkõige olemasoleva ruumi mõistmine ja iga ruumikasutaja tähtsustamine ning seejärel vabadus tulevikuruumi loomisel“.³

Asustamiseks mõeldud ruum

Ruumi kasutaja tähtsustamine ongi nüüdisaegse tööruumi lahendus. Nüüdisaegne on institutsioon, mis tuleb inimesega kaasa, järgnedes õppija-töötaja vajadustele ja eelistustele. See on komplitseeritud koht, sest institutsioon saab omakorda inimest juhtida oma ruumivõimaluste või -piirangutega. Mulle on sümpaatne, et EKAs on mõeldud tudengi ja töötaja loomulikele peavajadustele. Avatud kööginurgad külmkapi ja mikrolaineahjuga pakuvad võimalust kõrvale tõmbuda ja rohujuure tasandil kohanduda. Kes soovib, saab loomulikult lõunat süüa esimese korruse sööklas, Balti jaama turul või ümberkaudsetes söögikohtades, kuid sama hästi võib võtta kodust kaasa oma toidu ning soojenda seda, teha kohvi, täita kraanist oma pudelit filtreeritud joogiveega. Kohtumisteks, koosistumisteks ja mõtisklemiseks on koridorides diivaninurgad. Elementaarne, et akadeemia hoones saab käia ka duši all. Sada jalgratast mahub parkima maja igale küljele, vajaduse korral ka katuse alla.

Sellest omakorda tuleneb õppimises ja töös kõige tähtsam komponent: olmemugavused ja ruumivõimalused annavad juurde aega, mida saab pühendada katkestamatule süvenemisele – olla motiveeritult n-ö voo seisundis, liikuda vajaduse korral raamatukogu, galerii, teiste osakondade ja auditooriumide vahet otsides infot, välja mõelda ülesandeid, konsulteerida kolleegidega jms. Selline liikumine, oma vajaduste eest hoolitsemine, ligipääs ressurssidele annab töötajale ja õppijale iseseisvuse ja vabaduse.

Uut maja iseloomustavad kindlasti ka läbipaistvus ja avatus. Need mõlemad on ruumi ja materjale kirjeldavad omadused, aga ka metafoorid. Läbipaistvust ja palju loomulikku valgust annavad suured aknad, kabinettide ja auditooriumide koridori poole olevad klaas­seinad või vähemalt klaasist uksed. Seega on näha, kes klassis on, mida tehakse ja isegi see, milline slaid parajasti ekraanilt paistab. Paljud seisatavad kald­auditooriumi klaasseina taga, et vaadata paari slaidi üldkunstiajaloo loengust. Selline avatus ja jagatus viib loomulikult mõtted ka ideaalse järelevalvesüsteemi ehk panoptikumi juurde. Kas kasutame kolleegide loengutes nähtut inspiratsiooni saamiseks või kritiseerimiseks? Kas leiame koostööviise ja üksteiselt õppimise või hoopis barjääri ehitamise tahet? Kõik piirid on olemas, aga alati paindlikud ja ületatavad, mitte jäigad, vaid elastsed.

Paljusid põhimõtteid, mida Kuu arhitektid on maja kavandades silmas pidanud, saab käsitleda hariduse kontekstis. Avatud fuajee, mitu tänava­tasandi sissepääsu, galerii ja läbi­paistev kald­auditoorium on kui elukestva õppimise tähised ja ergutajad. Jagatud ateljeed ja läbipaistvad seinad toetavad nii distsipliini sees kui ka distsipliinide vahel õppimist. Samuti loovad keskkonda väikesed tehnilised lahendused. Tudengid on toonitanud, kui hea on õpperuumidesse pääseda oma tudengikaardiga, mitte valve­lauast võtit võttes. Peale praktilise võimaluse minna vajaduse korral vabasse klassi (tänu klaasseinale on neid lihtne leida) arutlemist ja vaidlemist nõudvaks rühmatööks, on see ka usalduse ja kuuluvustunde märk. Õpikeskkond tähendab vaimset ja emotsionaalset keskkonda.

Puudused ja piirangud

Kindlasti ei ole teoks tehtud EKA hoone ideaal, seal on hulk puudusi ja piiranguid. Kõige tuntavam on ruumipuudus ja kitsikus: võrreldes kavandatud „Art Plaza“ tööga on praegune maja täpselt poole väiksem. Ehitusmahtu ei piiranud krunt ega eelarve, vaid ministeeriumi ettekirjutus, kus arvestatakse õppehoone suurust tudengite arvu, mitte vajaduse järgi. Valdav osa EKAs õpetatavatest erialadest nõuab erialatööks stuudiot ja töökoda. Töökodadesse lisandub pidevalt uusi nüüdisaegse tehnoloogiaga töövahendeid. Väiksematest, kuid märgatavatest puudustest tuleb nimetada seda, et kunstiakadeemias ei ole tudengitele ega ürituste külalistele garderoobi, kuhu saaks riputada üleriided. Nii et need, kes ei kasuta väikest hoiukappi, kannavad oma mantlit loengus kaasas.

Avatus ja jagatud ruumid toovad loomulikult kaasa ka segaduse. Kõige suurem probleem on mööbli ümbertõstmisega: sageli tuleb loengut alustada mööbli otsimise või (endisele) kohale paigutamisega. Sageli on osa asju kadunud ja osa juurde tulnud. Jah, kööginurkades on aeg-ajalt segadust. Aga kitsaskohad siiski lahendatakse.

Kuhu edasi?

Õpikeskkonnana käsitletakse sageli elektroonilist keskkonda, simulatsioone, e-kursusi. Ruumidesse vajatakse kergesti muudetava asetusega mööblit ja ruum peab olema mitme otstarbega.

Meile õppejõududele antud vabadus luua õpetamise ajal uusi ruumilisi suhteid. Kas me kasutame seda potentsiaali piisavalt? Haridus on erakordselt vastupanuvõimeline, alati on mugavam liikuda juba tuttaval harjumuspärasel teel. Kui mööbel ei soosi ümbertõstmist näiteks rühmatööks, liikumiseks konspekteerimise ja joonistamise, kogu grupi diskussiooni ja kehalise liikumise vahel, siis õppejõud ei kasuta neid võimalusi ehk funktsioon hakkab järgima vormi. Oleks ideaalne, kui saaks liikuda kahe erineva füüsilise olukorra vahel. Füüsiline olukorra muutus määrab uue ülesande, liigendab loengut või seminari. Võime küll imestada tudengite keskendumisvõime lühenemise üle, aga ignoreerida ei ole seda mõtet, pigem tuleb leida vahendid, kuidas tuua õppija tähelepanu ülesande juurde tagasi. EKAs jääb praeguse ruumipuuduse juures see raskustega elluviidavaks ideaaliks, aga suund on õige.

Kokku võttes: EKA maja on väga hea õppimisruum, kus on kinnistatud praegused hariduse andmist toetavad väärtused alates planeerimisest, uue ja vana ühendamisest, jätkusuutlikust ehitusest, naturaalsetest materjalidest kuni elastselt piiritletud ruumideni.

1 Triin Ojari, Loomiseks valmis. EKA uus hoone. – Sirp 31. VIII 2018.

2 Carl-Dag Lige, Tuhast tõusnud fööniks. Eesti Kunsti­akadeemia uus kodu. – Maja, kevad 2019.

3 Toomas Paaver, kommentaar. – Maja, kevad 2019.