Harju tänav on kahepäevase küsitluse, mitte pommitajate nägu

Kuni maa omanikul ehk Tallinna linnavalitsusel ei ole head plaani, mida ja kellele ehitada, ei ole mõtet hakata arutama Harju tänava võimalike ehitiste väljanägemise üle.

TRIIN TALK

Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja on taas tõstnud üles küsimuse, kuidas hoonestada Harju tänava läänekülg.1 Harju tänava taashoonestamine on justkui tsunami, mis tuleb uuesti iga kahekümne aasta tagant ja ujutab ametnike lauad ja ajaleheveerud poolt- ja vastuargumentidega üle. Jah, sest hooned on seal olnud. Ei, sest roheala ja vaade Niguliste kirikule on ka väärtus. Jah, sest vanalinna põhimäärus võimaldab. Ei, sest pole piisavalt head lahendust. Selle artikli eesmärk ei ole vastata küsimusele, kas Harju tänav tuleks tingimata hoonestada või mitte. Võtan vaid kokku varasemad mõttekäigud ja lahendusvariandid, et juhul, kui see teema meid varsti jälle üle ujutab, oleks õppetunnid varnast võtta.

Vaade vanalinnale linnulennult umbes 1930. aastal. Niguliste kiriku ees ja kõrval on tihe hoonestus. Tallinna linna Harju tänava (vanalinna kvartal 37) taashoonestamise arhitektuurivõistluse alusmaterjalid, 1987.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv

Suured plaanid Nõukogude ajal

Esimene katse leida lahendus Harju tänava uuesti hoonestamiseks tehti 1960ndate lõpus. Toonased parimad vanalinna uurijad Rein Zobel ja Helmi Üprus koostasid 1968. aastal põhjaliku ajaloolise uuringu ja üldised lähtekohad.2 Järgmise aasta arhitektuurivõistluse eesmärk oli jõuda selgusele, kas Harju tänav hoonestada või mitte. Võistluse žürii jõudis otsusele, et Harju tänava taashoonestamist võib põhimõtteliselt õigeks pidada. Esimene koht anti Henno Sepmannile. Võistlusele esitatud töid otsustati siiski projekteerimisel mitte aluseks võtta, kuna pakutud lahendused olid kõik liiga massiivsed ja monotoonsed.3

1980ndatel mindi hoonestusplaanidega uuele ringile, nüüd juba konkreetsema tellimusega kavandada alale kunstimuuseum. Enne arhitektuurivõistlust koostasid Teddy Böckler ja Mai Lumiste suhteliselt täpsed ja nõudlikud muinsuskaitse eritingimused, mille peamine sisu oli vältida eelmise arhitektuurivõistlusega saadud monoliitset hoonestust. Eesmärgiks seati sõjaeelsete mahtude, tiheda sisehoovidega hoonestusstruktuuri, ajalooliste ehitusjoonte ja polüfunktsionaalsuse taastamine. Paar uhkemat fassaadi tuli taastada koopiana, muus osas võis teha muudatusi ja parandusi. Arhiiviandmete põhjal koostati ka täpsed joonised sõjaeelse olukorra kohta.2

1987. aasta arhitektuurivõistlusel valiti võidutööks Tiit Trummali ja Andres Alveri kavand. Kuigi eritingimused lubasid Eduard Vilde monumendi teisaldada, on see võidutöös siiski kvartali sisse alles jäetud. Kõige eenduvamad mahud Harju tänavajoonel olid lahendatud topeltfassaadiga, mis oli ilmselt kompromiss ajaloolise tänavajoone taastamise ja võimalikult laia liikumisruumi säilitamise nimel.

Samal ajal tellis Eesti NSV kultuuri­ministeerium Peep Jäneselt ja Rein Kerstenilt juba täpsema projektlahenduse kvartali lõunaosa kohta (Harju 36–46). Seal tehti aastatel 1987-1988 ka arheoloogilised kaevamised ja kuigi lahti kaevatud müürid tulnuks kohe katta, jäid need avatuks ligi kahekümneks aastaks.3 Kunstimuuseumi ehitamine Harju tänava äärde näis 1980ndate lõpus juba üsna realistliku plaanina, aga Eesti riigi iseseisvuse taastamine ja maade tagastamine tegi selle täideviimise võimatuks. Muuseumihoone, mille klaasfassaadi ees markeerib vana tänavajoont klassitsistlik õhuline betoonkarkass, oleks praegu üsna kindlasti üks vanalinna pildistatumaid vaatamisväärsusi.

Detailplaneering sajandivahetusel

1990ndate lõpuks oli suur osa Harju tänava hoonestamata kruntidest jõudnud eraomanike kätte ning nende initsiatiivil algatati ka detailplaneering ala taashoonestamiseks.5 Juhan Maiste ja Liivi Künnapu koostasid uued muinsuskaitse eritingimused. Nad rõhutasid vajadust arendada iga ajaloolist krunti eraldi üksusena ning koopiafassaade enam ei nõutud. Ka tänavajoone taastamise osas oldi üsna paindlikud: „eelistada Harju ja Niguliste tänava taastamist või vähemalt markeerimist kunagises laiuses“.

Kunstigalerii (Peep Jänes, Rein Kersten, 1988)9 klaasfassaadi ees markeerib vana tänavajoont klassitsistlik õhuline betoonkarkass.

Detailplaneeringu materjalidega tutvudes võib pigem kergendust tunda, et see kehtestamata jäi. Näiteks arhitektuurivõistlus oli planeeringuga nõutud ainult riigile kuuluval maal (Vilde monument ja selle ümbrus), muus osas mitte. Praegu ei kujuta ettegi, et nii tundliku koha peale võiks teha terve rea uusi maju mis tahes keskpärane projekteerimisfirma ilma avaliku arhitektuurivõistluseta. Planeeringuga kavandatud kahekorruseline maa-alune parkla 188 autole ei oleks tõenäoliselt ajalooliste müüride vahel teostatav olnud ning sellise hulga autode toomine vanalinna näib tänapäeva vaatevinklist puhta pöörane.

Detailplaneering sai siiski põhimõttelise heakskiidu kõikidelt ametitelt. Mõnevõrra lahtiseks jäi Vilde monumendi teisaldamise küsimus: muinsuskaitseinspektsioon ei tahtnud planeeringu põhjaosa lahendust enne kooskõlastada, kui monumendi saatus on otsustatud. Planeeringus oli see jäetud üsna lahtiseks, sõltuvaks tulevasest arhitektuurivõistlusest.

Suuresti Harju tänava planeeringust ajendatuna peeti muinsuskaitseametkondades sajandivahetusel vanalinna tühjade kruntide taashoonestamise põhimõtete üle mitmeid arutelusid ning 2001. aastal võtsid muinsuskaitseinspektsioon ja Tallinna kultuuriväärtuste amet ühise käskkirjaga vastu põhimõtted vanalinna uute hoonete rajamise kohta. Ehitusjoone osas on see kokkulepe väga konkreetne: „kus pole sõjajärgseid uusehitisi, rajatakse tänavaäärne uushoonestus II maailmasõja sõjaeelsele ehitusjoonele“.6  Samad põhimõtted jõudsid 2003. aastal kehtestatud Tallinna vanalinna põhimäärusesse ja kehtivad siiani.

Uuesti hoonestamise aadressil kostis ka kaalukaid vastuhääli: nt arheoloog Jaan Tamm avaldas planeeringu menetlemise ajal meedias korduvalt arvamust, et roheala tuleks säilitada märtsipommitamises hukkunute mälestusmärgina ning taastada ainult Trepi tänav koos Nõelasilmaga, nagu oli muinsuskaitse selts taotlenud juba 1990ndate algusest. Detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal saatis Tallinna volikogu esimees Maret Maripuu ametliku ettepaneku Harju tänav laiemaks jätta.  Planeeringu vastu töötas ka vähemalt üks aselinnapea ja mõned linnaametnikud, kes pidasid Harju tänava kitsendamist kommunikatsioonide rajamise ja autotranspordi seisukohast väga halvaks lahenduseks. Aastal 2001 ei olnud Harju tänav ju veel jalakäijate ala, mistõttu oli lihtne pidada sujuvat autoliiklust sel tänaval vältimatult vajalikuks.

Küsitlus

Küsimuse lahendamiseks korraldas linnavalitsus 2002. aasta juuni lõpus küsitluse „Kas Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg tuleks säilitada praegusel kujul haljasalaks korrastatuna?“. Kahepäevasel küsitlusel osales 7643 inimest ning 87,3% vastas küsimusele jaatavalt. Linn ostiski vastavalt vastajate tahtele terve rea erakrunte 150 miljoni krooni eest ära ning lasi taastada roheala, Trepi tänava ja Nõelasilma. Trepi tänava taastamisel rajati tugimüür osaliselt Harju 30 erakrundile. Kuigi kohtuotsus, mis nõuab endise olukorra taastamist, on jõustunud juba 2012. aastal, pole olukord siiani lõplikult lahendatud.

1987. aasta arhitektuurivõistluse võidutöö (Tiit Trummal, Andres Alver)9 topeltfassaadid on ilmselt kompromiss ajaloolise tänavajoone ja võimalikult laia liikumisruumi nimel.

Muidugi võiks tagantjärele küsida, kas küsitlusel vastamiseks antud kaks suvepäeva ja küsitluses osalenud 2,5% linna rahvastikust oli piisav, kuid vastajaid oli siiski tuhat korda rohkem kui inimesi detailplaneeringu avalikul arutelul. Samuti võiks küsida, kas küsimus oli esitatud neutraalselt või on enam-vähem iga küsimuse vastus ette teada, kui see algab sõnadega „kas tuleks säilitada“ ning alternatiivi ei pakuta. Võimalik, et tulemus olnuks teistsugune, kui oleks küsitud näiteks „Kas märtsipommitamises hävinud Harju tänava hoonestus tuleks taastada?“.

Kuna 2002. aasta küsitluse alusel on otsused ammu vastu võetud, suur hulk linna raha kulutatud ja haljasala kenasti taastatud, ei anna küsitluse kallutatuse üle arutlemine enam midagi.

Praegu on asjakohasem esitada hoopis teistsuguseid küsimusi. Kui rahvas on korra juba oma arvamust avaldanud, siis kui palju aega peaks mööda minema, et korraldada uus küsitlus või hakata küsimata küsitluse tulemusele risti vastupidiseid samme astuma? Kas enne uue detailplaneeringu algatamist peaks rahvas uuesti otsustama või on küsitlus sobiv tööriist ainult siis, kui on vaja millelegi pidurit tõmmata? Juhul kui rahva arvamust uuesti küsida, siis kas peaks küsimus olema esitatud täpselt samamoodi või võiks roheala säilitamise kõrval pakkuda muid võimalusi? Ja millised need võimalused üldse oleksid?

Juhul kui ehitada, siis mida?

2000ndate algusega võrreldes on võimalikud variandid, mida võiks Harju tänava äärde ehitada, hoopis teised. Kvartali hoonestamata ala ei ole enam valdavalt ettevõtete käes elamu- ja ärimaa, vaid enamasti linnale kuuluv üldkasutatav maa. Eraomanduses on ainult Harju 30 ning kolm väikest krunti Rüütli tänava ääres, kus asus enne sõda Niguliste pastoraat. 

Munitsipaalmaa puhul ei peaks olema esimene aruteluteema mitte ehitusjoon ja hoonestusmahud (need on niikuinii Tallinna vanalinna põhimäärusega üsna täpselt paigas), vaid hoonestamise eesmärk: milline on see ühiskonnale ja vanalinnale vajalik funktsioon, milleks linn soovib midagi ehitada?

Ma pole küll teinud rahva hulgas küsitlust, aga nurinat, et vanalinn on läinud liiga turistikeskseks, kostab küsimatagi igast suunast: ministeeriumid kolivad välja, hotellid tulevad asemele. Püsielanikud lahkuvad, AirBnB võtab üle. Turistibussid moodustavad tipphooajal uue ringmüüri, kohvikud kaotavad kohalikele kättesaadavad päevapraed ja ummistuvad turistidest. Harju tänava äärne tühi kvartal on linna ainuke võimalus ehitada midagi, mis toimiks vastukaaluna vanalinna monofunktsionaalseks turismi-Mekaks muutumisele. Sinna võiks luua aastaringseid töökohti, kohalikele elanikele suunatud teenuseid ning ühtlasi suurendada püsielanikkonda. Kas hoonestus tooks vanalinna mõne uue haridusasutuse, perearstikeskuse, linnaameti vms? Või läheks ala krunthaaval taas müüki ja täituks tõenäoliselt hotellide, külaliskorterite, merevaigu ja piprapihvidega? Hoonestamise sisulisel eesmärgil on määrav roll, kui hea alternatiiv see rohealale oleks ning kui tõenäoliselt rahva poolehoiu võidaks.

Senised arutelud Harju tänava hoonestamise üle on andnud tulemuseks, et midagi väga suurt ja monoliitset sinna ehitada ei tohiks, endine ehitusjoon tuleks taastada või vähemalt markeerida, hoonestuse tihe struktuur ja hoonete maht peaks olema samasugune nagu enne sõda ning kunagist arhitektuuri ei peaks kopeerima.

Ajaloolise, praegusest kitsama tänavajoone taastamine tekitas 2000ndate alguses vastuseisu. Praegu on tänav aga jalakäijate ala, nii et autoliikluse mahutamise küsimust ei tohiks enam tekkida. Muide, tänava kitsendamisel vana ehitusjooneni jääks Harju tänav endiselt vanalinnas kõige laiemaks tänavaks (selle laius oleks kõige kitsamas kohas üle 6 meetri).7 Samuti on projekteerimiskatsed näidanud, et tänavajoone saab taastada ka markeerivate võtetega, mis ruumi eriti ära ei võtagi.

Eduard Vilde monumenti on muinsuskaitsjad läbi aegade lubanud teisaldada, aga planeerijad on selle säilitanud uue kvartali sisehoovis või jätnud küsimuse lahtiseks. Kõige keerukam valikukoht ala taashoonestamisel polegi minu meelest mitte Harju tänava paari meetri võrra kitsendamine, vaid monumendi praegusel kujul allesjätmine, selle piiramine hoonestusega mõnest või igast küljest või siis tervikuna teisaldamine (uueks asukohaks on varem pakutud Vilde majamuuseumi lähiümbrust.)

Kuni maa omanikul ehk Tallinna linnavalitsusel ei ole head plaani, mida ja kellele ehitada, ei ole tegelikult mõtet arutleda selle üle, kuidas võimalikud tulevased ehitised peaksid täpselt paiknema ja välja nägema. Diskussiooni on peetud läbi aastakümnete küllaldaselt ja kõrgel tasemel, kuid 2002. aastal on linnavolikogu teinud sellest hoolimata otsuse roheala säilitamise kasuks.

Tugev vastuseis avaliku roheala täisehitamisele tuleks ka järgmise hoonestamiskatse ajal niikuinii, sest roheala on nüüd palju kenam kui 2002. aastal ja sellega on ära harjunud palju rohkem inimesi. Selleks, et järgmisel taashoonestamise detailplaneeringul, juhul kui see algatatakse, oleks mingigi võimalus jõuda kehtestamiseni, peaks ilmselt planeeritavatesse majadesse kavandama midagi rohkem avalikku huvi teenivat kui avalik roheala. Raske ettegi kujutada, mis see olema peaks.

1   Margitta Otsmaa, Fjuk: me ei peaks leppima märtsipommitajate kujundatud linnaga. – ERR 22. III 2019.

2   Helmi Üprus, Teaduslik-tehnilised eeltööd Harju tänava haljasala taashoonestamiseks. Kd II. Niguliste kvartali linnaehitusliku kujunemise ja hoonestuse arhitektuuriajalooline ülevaade. Tallinn 1968. Arhiiviviide: ERA.T-76.1.873.

3   Alternatives to Historical Reconstruction in UNESCO World Heritage Cities: international conference in Tallinn, Estonia, May 16-18, 2002. Tallinn 2002.

4   Mai Lumiste, Teddy Böckler, Vanalinn, kvartal 37. Eritingimused Harju tänava W-külje ja Niguliste tänava S-külje taashoonestamiseks. Tallinn 1983. Arhiiviviide: ERA.T-76.1.11253.

5   Irina Raud, Indrek Pottisep, Harju, Niguliste ja Rüütli tänavate vahelise kvartali detailplaneerimise projekt. R-Konsult, 2000. Arhiveerimata kaust Tallinna linnaplaneerimise ametis.

6   Muinsuskaitseameti käskkiri nr 11-A. 16.03.2001. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti käskkiri nr 11. 19.03.2001.

7   Arheoloog soovitab Harju tänava varemed täita. – Eesti Päevaleht 18. VI 2002.

8   Liis Uustal, Kaasaegne arhitektuurikool. Rakendusarhitektuuri eriala lõputöö. Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014.

9   Ingrid Ruudi, Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015.


Ajajoon

1948 – märtsipommitamisest jäänud sõjarusud lammutati, hoogtöö korras rajati roheala.

1965 – rajati Eduard Vilde monument (arhitekt Allan Murdmaa, skulptor Albert Eskel).

1968 – Teadusliku Restaureerimise Töökojas koostati taashoonestamiseks teaduslik-tehnilised eeltööd.2

1969 – esimene Harju tänava läänekülje hoonestamise arhitektuurivõistlus lõppes otsusega, et ühtki esitatud töödest ei saa projekteerimisel aluseks võtta. Võitjaks kuulutati siiski Henno Sepmanni töö.3

1983 – taashoonestamise tarbeks koostati muinsuskaitse eritingimused.4

1987 – kunstihoone arhitektuurivõistluse võitsid Tiit Trummal ja Andres Alver.

1987–1988 – arheoloogilised välja­kaevamised.

1988 – uue kunstihoone projekti koostasid Peep Jänes ja Rein Kersten.

1996 – ESTO festivali korraldajad tegid ettepaneku taastada Trepi tänav ja Nõelasilma värav monumendina märtsipommitamise ohvritele.

2000 – linnavalitsus algatas ala taashoonestamiseks detailplaneeringu.

2002 – linnavalitsus korraldas küsitluse, kas säilitada roheala.

2003 – linnavolikogu otsustas detailplaneeringut mitte kehtestada ja algatada roheala rajamiseks uue planeeringu.

2006 – linnavalitsus ostis eraomanikelt välja krundid Harju 34, 36, 38, 44, Harju 46 / Rüütli 15 ja Rüütli 7.

2007 – taastati Trepi tänav ja Nõelasilm, ehitati välja uus haljasala (Ülle ja Urmas Grišakov, maastikuarhitektuuribüroo Kivisilla)

2012 – ringkonnakohtu otsus kohustas linna likvideerima Harju 30 äärde selle omaniku nõusolekuta ehitatud Trepi tänava tugimüüri ja Nõelasilma väravaposti. Vaidlused jätkuvad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht