Head ruumi peab ikka jagama

Pärast aastatepikkust sõdimist oma kodu nimel on kunstiakadeemial see nüüd lõpuks olemas ja see on hoolimata hoone pisivigadest ainus, mis loeb.

JOHANNA TOOM

Kunstiakadeemia on oma uues kodus teist õppeaastat. Toolid-lauad on leidnud vaikselt oma koha, ruumid ja tasandid hakkavad selgeks saama. Hoone on suur, tudengeid ja personali palju. See on eriti hästi selgeks saanud nüüd, mil kogu akadeemiline pere on ühes majas koos.

Selleks et kõik kenasti toimiks, ei piisa vaid hoonest. Nagu igal hingega majal, on ka EKA-l oma majahaldjas, kelle juhtimisel tegutseb majahaldja­koloonia. Haldusjuht Kaido Kruusamets seisab hoone toimimise eest ihu ja hingega. Ja ta teeb oma tööd tõesti väga hästi. EKA majahaldjakoloonia koosneb tegelikult kogu üliõpilaskonnast. Jah, on erandeid, kuid enamik suhtub EKAsse kui oma (teise) kodusse.

Alles mõni päev tagasi kuulsin meenutusi ajast, mil EKA kolimine vanasse sukavabrikusse oli värske uudis. Hoone oli juba akadeemia oma, kuid suuremad tööd ei olnud veel alanud. Siiski toimus seal juba üritus ja hoolimata mitte­koolilikust väljanägemisest tervitasid külalisi ustel südamlikud tudengid, kes lõid koduse tunde.

See tunne pole kuhugi kadunud. Hoolimata sellest, et EKA hoone on juba paar aastat vana, on see endiselt populaarne ja gruppe, kes hoonega tutvuda soovivad, jagub igasse nädalasse. Kohalike elanike seas on populaarsust kogunud ka EKA söökla, kus käiakse keha kinnitamas ka väljastpoolt kunstiakadeemiat. Hoone mängulisus tõmbab ligi kultuuriürituste korraldajaid ja seeläbi jõuab EKAsse veel rohkem inimesi. Ega me kadedad ole, head asja peab ikka jagama, aga nii, et jagajale midagi ka peale näppude jääks.

Hoone lõuendlikkus, mida arhitektid olid taotlenud, on täielikult saavutatud. Tudengitööd, eriilmelised plakatid ja loomeplahvatused saavad rohkem tähelepanu. Peale neutraalsete seinte avatud alal on EKA-l ka oma galeriipind, mis harva tühjana seisab. Kõrget ruumi täitvat loomingut saab uudistada ka avalikult alalt. Hoone on sõbralikult neutraalne ja jätab võimaluse looming esile tõsta, sealjuures on säilinud ajalooline hõng ja esinduslikkus.

Hoone klaasseinad on ainus mitte ehk nii õnnestunud hoone osa. On küll hea olla pidevalt kursis majas toimuvaga ja lubada teistel loengust osa saada, kuid nii kipuvad mõtted paraku rändama ja tulemuslikku õppimist see ei soodusta.

Hoone jaotus kujuneb samuti iga päevaga järjest loogilisemaks. Vanas sukavabriku kehandis asuvad osakondade õppekoordinaatorid, professorid, rektor ja psühholoog. Seal tegutseb n-ö köögipool. D-korpus on osa, kus on säilinud vanad viimistluskihid. Uhkeimad on korpuse trepikodades eksponeeritud trafarettmaalingud, kusjuures vanimad neist on juugendliku ornamendiga. Kõige uuemas osas, A-korpuses on kohvimasinad, kus vahepeal n-ö tankimas saab käia, lauatenniselaud, kardinatega eraldatav õpi-puhkeala, söökla ja suure tõenäosusega ka vähemalt üks tuttav nägu, ükskõik mis ajal sinna ka ei satu.

Kardinatega eraldatavatel õpisaarekestel saab siiski õppida vaid kõrvaklappidega, sest kogu korpus on avatud. See on hoone kõige aktiivsem osa, kus on pidevalt liikumist ja suhtlemist. Süvenemist eeldavaks tegevuseks tuleb vaadata raamatukogu või tudengistuudio poole.

Hoone väärtuslikumaid aardeid ongi Eesti suurim kunsti- ja disainikirjanduse raamatukogu, kus õppida on lausa lust. Sealses sundimatus õhkkonnas koos huviäratava kirjandusega tunnid lausa lendavad.

B- ja C-korpus paiknevad sukavabriku nõukogudeaegses osas. Need on enam-vähem täielikult tudengite mängumaa. Seal asuvad stuudioruumid, tudengitoad ja töökojad ning seal käib pea kogu aeg kibe töö. Esimene õppeaasta kulus osakondadel iseenda avastamiseks ja ruumide katsetamiseks. Nüüdseks on osakonnad kõiki võimalusi tundma õppinud ja kasutatakse ka teiste osakondade erialastuudioid. See on suuresti sündinud üliõpilasesinduse üritustesarja „Piilu osakonda” tulemusena. Üritus toimub igal kuul ning tutvustatakse ühe eriala tegemisi ja võimalusi.

Minu suureks kurvastuseks puudub meil n-ö kogupereruum, kuhu akadeemiline pere tähtpäevade, näiteks aktuste, puhul koguneda saaks. Läbi kahe korruse kulgev kaldauditoorium on küll suur, kuid paraku mitte nii suur, et lõpuaktusel saaks vanaema ka saalis, mitte koridoris ekraani taga kaasa plaksutada.

Kindel pluss on aga hoone terrassid, mida tudengid usinasti hea ilma ja võimaluse korral õppetööks ja niisama nautimiseks kasutavad.

Üks minu lemmikpaiku on kuuendal korrusel asuv üliõpilasesinduse kontor, mis on paigutatud endisesse sukavabriku liftimehhanismi ruumi. Kontori põrandas on trosside-läbijooksude augus klaas ja läbi klaasi on kuut korrust hõlmav mänguline ümar koridor justkui peo peal. See koridor on populaarne mitte ainult oma mängulisuse, vaid ka hea akustika poolest. Kontor aga on ihaldatuim töökeskkond, pealegi avaneb sealt Tallinnale pea 360kraadine vaade.

Hoolimata kõikidest pisivigadest, tunnustustest ja laitustest on hoone kõige suurem pluss, et see renoveeriti kunstiakadeemia vajadusi silmas pidades ja saadi vajalikud ruumid. Pärast aastatepikkust sõdimist on nüüd lõpuks kodu meil olemas ja see on ainus, mis loeb.