Helsingis on tulevik juba kohal

Douglas Gordon: „Helsingi, Tallinna ja Peterburi piirkonna lähendamisega ühendataks ligi kümme miljonit inimest. Tallinna poliitikud peaksid selle nimel vaeva nägema.“

MERLE KARRO-KALBERG

Käisin Helsingis augusti keskel ja tundus, et ehitusbuum on tagasi ning linna ehitatakse peaaegu poole suuremaks: kõikjal olid kraanad, kopad ning ehitustander. Alles pooleli asumite valmis ehitatud majade vahel liikusid inimesed, jalgrattad, trammid ja mängisid lapsed. Tahes-tahtmata kerkis küsimus, mis on sellise kasvu taga ja milliste vahenditega tagatakse linna tasakaalustatud areng. Sellele püüab siinkohal vastata Londonist pärit ja 1980. aastate lõpust Helsingi linnavalitsuses linnaplaneerimise valdkonnas töötav Douglas Gordon, kes esines augusti lõpus kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna konverentsil „Lõpetamata linn“.

Mis Helsingi linnaehituses toimub?

Helsingi on minu hinnangul üks Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaid linnu. Helsingis ehitatakse praegu kaks korda rohkem kui Stockholmis, peaaegu kolm korda enam kui Amsterdamis ja neli korda rohkem kui Londonis. Helsingis on praegu umbkaudu 635 000 elanikku, koos linnaliste asumitega umbes 1 400 000 elanikku. Aastas valmistatakse ette ligi 6000 uut kodu. Tuleb tõdeda, et nii on see olnud ajast, mil 1980. aastate lõpus Helsingisse tööle asusin. Mõnel aastal küll vähem, teisel rohkem, kuid elamuehituseks on ette nähtud vähemalt 15 uut piirkonda. Mõni on juba valmis ehitatud, nagu Vuosaari ja Arabia ning Ruoholahti, mõnda alles ehitatakse, mõni on tulevasteks vajadusteks reserveeritud.

Douglas Gordon peab ruumilist planeerimist vahendiks, mis aitab linna arengut suunata ning õigesti investeerida.

Martin Siplane

Juba 1992. aastal joonistasime plaanidele kesklinna lähikonna uusasumite asukohad, näiteks Kalasatama, Länsisaari, Keski-Pasila. Kõik, mida praegu ehitatakse, kavandati juba 25 aastat tagasi.

Arvasime tookord, et linn peab rahvusvahelistuma, tuleb luua tingimused, et inimesed ei lahkuks äärelinnadesse või väiksematesse omavalitsustesse, et nad jääksid Helsingisse. Meie eesmärk oli linnakeskuse tugevdamine, kultuurielu, teenused ning tänava elavdamine.

Enamasti võtabki linnaehitusplaanide teostumine aega 20-30 aastat. 1992. aasta suuremahuline linna üldplaneering oli esimene omataoline Soomes. Londonis töötamise kogemuse najal soovisin, et teeksime esmalt strateegilise, seejärel linnaehitusplaani ja lõpuks rakenduskava. Nii panime mitmel tasandil paika, kuidas plaane teostada.

Vaatasime Helsingit tookord laiemalt ega näinud seda pelgalt riigi pealinnana, vaid kui linna, mis pulbitseb sümbioosis Tallinna ja Peterburiga. Nimetasime selle kavandi Soome lahe ruumiliseks visiooniks. See oli esimene kord, kui unistati ka kaht pealinna ühendavast merealusest tunnelist ja kiirrongist, millega saab Tallinna 25 minuti ja Peterburi vaid tunniga.

Peamine takistus linnade ühes rütmis hingama panekul on tegelikult väga pragmaatiline – maaomand. Helsingis kuulub linnale umbes 65% ja riigile 14%, nii et peaaegu 80% linnast kuulub avalikkusele. Linn saab kontrollida ja suunata arengut, otsustada, kuidas maad paremini kasutada, kus, kui palju, millal ja mida arendada, ning lõpuks ka määrata, kellele arendusõigus anda. Ehitusest saadud kasum suunatakse tagasi avalikesse teenustesse ja seeläbi saavad sellest osa linnakodanikud, mitte eraarendaja. See on minu meelest kõige olulisem ja määravam erinevus Helsingi ja peaaegu iga teise linna vahel. Helsingiga saab võrrelda vaid Amsterdami, kus linnale kuulub 100% territooriumist, ja Stockholmi, kus see protsent on 60.

Sotsioloog Manuel Castells, keda võib pidada linnaplaneerimise guruks, nimetab Helsingit parimaks ruumilise planeerimise näiteks, sest riigi ja linna kui suurmaaomanike koostöö on siin suunatud ühiskonna arengu ja parema toimimise saavutamisele. Ta on öelnud, et edukad tulevikulinnad on Singapur, Hongkong, Amsterdam, Stockholm ja Helsingi. Neid linnu ei arendata mitte eraomaniku, vaid linnakodaniku huve silmas pidades.

Pikemate plaanide koostamisel ei vaata me kolleegidega mitte enam aastasse 2050, vaid kavandame Helsingi suurlinnaregiooni aastani 2100. Ruumilise planeerimisega saab parema linna. See ei tähenda ilmtingimata, et vastuolud kaovad, et neid saab vältida. Suurem osa maad kuulub küll linnale, kuid ligikaudu 40% elamutest ikkagi elanikele, 50% rendib eluaset. Vaatamata kõigele kipub korterite hind ülespoole kerkima, mitte küll nii kiiresti kui Londonis või Stockholmis, kuid siiski pisut liiga kiiresti. Majandusteadlased mõõdavad linnade edukust indeksiga, mille üks tegur on just üürihinna kiire tõus. See näitab nõudluse kasvu, seda, et inimestel on põhjust ja tahtmist just sellesse linna elama asuda. Paljuski seostatakse seda keskklassistamisega, kuid Helsingi puhul tuleb rõhutada, et väga edukalt, ehk kõige edukamalt Euroopa pealinnade hulgas, on suudetud vältida sotsiaalset ja ruumilist kihistumist. Erinevusi muidugi on, mõned piirkonnad on rikkamad kui teised, kuid vahe on viidud miinimumini.

Kuidas on õnnestunud see saavutada? Milliseid majanduslikke, sotsiaalseid ja ruumilisi meetmeid olete rakendanud?

Ruumiline planeerimine on vahend arengu kontrollimiseks ja suunamiseks, et investeerida, teenida kasumit ja see siis taas linnaarenduse suunata, näiteks linna osade liitmisesse kiirtrammiteede ja muu ühistranspordivõrguga. Me ei vaata seda kui kulu, vaid kui investeeringut linna arengusse, see toob omakorda linna juurde raha ja inimesi.

Helsingi kesklinnas ei ole suuri magistraale. Praegustest suurtest kiirteedest linna piiril saavad peagi puiesteed. Kindlasti ei püüta nii linnast autosid tõrjuda, kuid selle võtte ja ühistranspordi arendamisega vähendame vajadust isikliku mootorsõiduki järele. Kuigi tulevik on elektriautode päralt, mis saastavad linnaõhku vähem, ei tähenda see päriselt liikumisest tingitud saaste kadumist. Praegu liigub umbes 70% inimestest Helsingi kesklinnas, sealhulgas tipptunnil, ühissõidukite, peamiselt trammi või metrooga.

See kõik kehtib Helsingi linna kohta. Linnast väljas on lugu muidugi täiesti vastupidine, omavalitsused on järjepidevalt soodustanud autoga liikumist. Kiirteede muutmisega puiesteedeks püüame terve linnalise regiooni ühte vereringesse ühendada. See tähendab, et linnas elab või seda külastab rohkem inimesi, mis omakorda toidab muude teenuste paranemist. Ma ennustan Helsingile hiilgavat tulevikku.

Me olime ühtse linnaregiooni loomisele väga lähedal, kuid siis, 2015. aastal, tuli võimule linnastumist mitte pooldav valitsus ning 14 omavalitsuse üheks omavalitsuseks ühendamine jäi pooleli. Ma olen siiski kindel, et see õnnestub peagi.

Helsingis ehitatakse praegu kaks korda rohkem kui Stockholmis, kolm korda enam kui Amsterdamis ja neli korda rohkem kui Londonis. Elamuehituseks on ette nähtud vähemalt 15 uut piirkonda: mõni on juba valmis, mõnda ehitatakse, mõni on alles tulevasteks vajadusteks reserveeritud. Pildil Jätkäsaari asum.

Wikimedia Commons

Mis on Helsingi rahvastiku kasvu taga? Kust tulevad kõik need inimesed, keda linna ootate, kellele linna kavandate?

Lähiminevikus on Helsingi kasvamise taga olnud siseränne: sinna on tulnud inimesed teistest linnadest ja maapiirkondadest. 2004. aastast, kui Euroopa Liit laienes, sh Eesti võrra, on olnud märgata immigratsiooni kasvu. Ka mina olen immigrant: tulin Helsingisse Suurbritanniast. Praegu on Helsingi rahvastikust ligi 10% sisserändajad. Oslos on see näitaja 23% ja Kopenhaagenis ligi 21%. Niisiis on Helsingil ses osas kõvasti kasvuruumi. Me ennustame, et aastaks 2050 elab Helsingi linnas 900 000 ja linnaregioonis peaaegu kaks miljonit inimest, kusjuures kaks kolmandikku uutest elanikest on ilmselt immigrandid. Sellel on kahtlemata suur mõju soomlaste elukorraldusele ning rahvastiku kokkusulatamine ei saa olema lihtne. Olen sama protsessi läbi teinud Londonis ja näinud lapsepõlves Šotimaal Glasgow’s, kuidas Pakistani ja India sisserändajad toonase ühiskonna palet märkimisväärselt muutsid.

Pingete maandamiseks, ühiskonna normaliseerumiseks ja teistsugusest kultuurist tulnud inimeste kohanemiseks on tarvis vähemalt kolme inimpõlve. Esimene põlvkond vaatab alati tagasi ja võrdleb olukorda sellega, mis oli enne – minevikust ei saa end lahti rebida, see on osa inimese minapildist. Teine põlvkond leiab end tihti kahe heinakuhja vahelt: nad ei tea, kas vaadata tagasi, minna juurte juurde või liikuda edasi. Alles kolmanda põlve sisserändajad peavad ennast täielikult uue kultuuri ja ühiskonna osaks. Lõplikuks sisseelamiseks ja lõhede kinnikasvamiseks on minu hinnangul tarvis vähemalt viit inimpõlve.

2012. aasta Londoni olümpiamängudel tunnetasin vist esmakordselt, et Suurbritanniale medali võitnutest ei räägitud enam etnilise päritolu või nahavärvi järgi, vaid lihtsalt kui inimestest, kes tõid kodumaale medali ja triumfeerisid finišis Union Jack õlgadel. Selleni jõudsime 70 aastaga. Ka Suurbritannias on olnud tõuse ja mõõnu, ühiskonna põimimine pole põrmugi lihtne.

1970. aastatel tõstis immigratsioonilainest tulenevalt Londoni lähistel pead fašism, mis rohujuuretasandil lõpuks maha suruti, sest tekkisid fašismivastased ühendused ja liikumised. Immi­gratsiooni jätkudes võib eeldada, et Helsingis ja Tallinnas toimub ühtlustumine sama skeemi järgi. Hiljutise uuringu kohaselt, millega tutvusin New York Timesi vahendusel, luuakse iga 22 uue elaniku kohta linnas üks töökoht. Muu hulgas väidetakse ses uuringus, et väikestes pealinnades nagu Helsingi, aga miks mitte ka Tallinn, on elukvaliteet tegelikult parem.

Mil määral pidurdavad praegust linnade kasvu immigratsiooniga seostatud terrorirünnakud ja hirm nende kordumise ees? Näeme ju, et need on kasvatanud nii inimestes kui valitsustes, sh Soomes ja mujal Euroopas, vastuseisu nii laialdasele sisserändajate voole.

Muutused ei ole kunagi lineaarsed, pigem on tegu sinusoidiga: alati on tõuse ja langusi. Kui tõmmata läbi lainetuste sirgjoon, siis näeme üldist trendi. Praeguse elukogemuse põhjal julgen väita, et immigratsiooni trend kasvab, vaatamata kõigele. Inimestel kipub olema lühike mälu, olukord normaliseerub vähemalt aastaga. Sisserändamine ei pidurdu, see võib küll olla pisut keerulisem, kuid inimeste sissevoolu pole võimalik takistada. Vananeva rahvastikuga linnadel, mitte ainult Helsingil, vaid ka teistel Euroopa linnadel, pole lihtsalt teist ellujäämisvõimalust. Mõelgem või pensionisüsteemi peale: tavapäraselt makstakse pension välja kolme töötava inimese maksudest. Kui elanikkond vananeb, siis pole peagi ka neid maksumaksjaid, kes sellist süsteemi ülal jõuaksid pidada.

Mainisite, et see, mida Helsingis praegu ehitatakse, joonistati plaanidele juba 1990. aastate alguses. Mil määral on võimalik nii pikalt linna ette kavandada? Ühiskond, poliitilised vaated, aga ka vajadused ju muutuvad. Kuidas on võimalik ette teada, milline keskkond on kohane 25 aasta pärast?

Linnaplaneerijad oskavad umbkaudu ennustada, millises suunas linn areneb ning millistele linna osadele tähelepanu pöörata, kuhu ehitada uued elamud, kaubandus, puhkealad, kuidas need piirkonnad omavahel ühendada jne. Strateegiliselt saab üldsuunad paika panna. Sõnastada tuleb eesmärgid, näiteks tervislik keskkond, ühistranspordivõrguga ühendatud linnaosad, head puhkamisvõimalused, palju töökohti, mitmekesine kultuurielu, kliimamuutustega kohanemine ja süsinikdioksiidi vähendamine. Selle saavutamiseks tulebki pikalt ette planeerida. Kui eesmärgid on selged, siis pole vahet, kas majanduses on tõusuperiood ja areng toimub kiiresti või mõõn ning areng pidurdub pisut ning eesmärkide saavutamine lükkub mõne aasta võrra edasi. Oluline on see, et eesmärgid ei tohi muutuda. Mõtleme näiteks digitehnoloogias toimunule: peadpööritavatele muutustele ja omavahelise suhtlemise ümbermõtestamisele vaatamata elame ikkagi suuresti nii, nagu elasime 2007. aastal. Füüsiline ruum meie ümber on üldjoontes sama. Trammid ja bussid võivad küll olla täis uut tehnoloogiat, kuid nende ülesanne – inimeste ühest kohast teise liigutamine – on endine.

Helisingi linnavalitsuses on elamuehituse osakond. Üleilmse majanduslanguse ajal vähenesid erasektori investeerinud uute elamute ehitamisse, linn kompenseeris selle languse ning panustas ise. Nüüd on linna kontrolli all 35% uutest elamutest, märkimisväärne osa on välja üüritud vähem kindlustatud peredele, kes tavapärase turuhinnaga endale uut eluaset lubada ei saa. See on hea näide, et kui linnavalitsus on seotud elamuehitusega, on võimalik saavutada sotsiaalne mitmekesisus ja ruumiline tasakaal: vältida saab rikaste linnaosade ja getode teket ning saavutatakse sidusam ühiskond. Niisiis saab linnavalitsus ise majandusliku mõõna ajal anda positiivse sisendi, teha linnaterviku paremaks ja näidata eeskuju püstitatud eesmärkide täitmisel.

Kui palju te 1992. aastal, kui Helsingile laiahaardelist üldplaneeringut koostasite, üldse mõtlesite kliimamuutusele ja süsinikdioksiidi vähendamisele või oskasite seada eesmärke, mida on praegu trendikas püstitada?

Vaatamata sellele, et me ei kasutanud sõna „kliimamuutus“, rääkisime ikkagi kestlikkusest. Umbes 42% Helsingi pindalast on rohealad ja pargid – rohelised kopsud –, mis seovad linna keskust looduskeskkonnaga. Peamiselt, julgen isegi väita, et peaaegu täielikult, oleme linna suuremaks ehitanud endiste tööstusalade arvelt, keskusesse sirutuvaid rohelisi koridore pole me puutunud.

Soome lahe ruumilist visiooni, mida ennist mainisin, koostasin koos Tallinna peaarhitekti ja Peterburi linna kolleegidega. Panime paika aspektid, millega koos tegeleda. Helsingi uus üldplaneering aastani 2050 sisaldab varem kokku lepitud ettepanekuid. Olime toona Endrik Männi ja Peterburi kolleegida oma ajast kümme aastat ees. Seda võib tagasivaatavalt tõdeda ka 1990. aastate alguse visandite kohta.

Praegused arutelud ja ponnistused kestliku majandamise ja loodust säästva tarbimise üle ulatuvad 1970. aastatesse. Juba siis räägiti plastiku vähendamisest, nafta ületarbimisest jne. Kestlik mõtteviis on mul alati kuskil kuklakurdudes olemas olnud. Lõpuks olenevad suured muudatused väikestest sammudest. Näiteks süsinikdioksiidi vähendamisele avaldab suurt mõju plastkottide tarbimise regulatsioon.

Sellised muudatused tunduvad küll väiksed ja teoreetiliselt hõlpsalt tehtavad, kuid tegelikult näeme, et kui neist saab poliitiline teema, siis polegi seda väikest sammu nii lihtne astuda. Kui Donald Trumpist sai USA president, kustutas ta Valge Maja kodulehelt kliimamuutusi puudutava teabe, pani kahtluse alla Pariisi kliimakokkuleppe ning inimmõju kliimamuutustele üldse. Taas jõuame selleni, et võime küll seada suuri ja kaugeleulatuvaid eesmärke, kuid nende täitmine sõltub väga palju poliitikute maailmavaatest, mis maksab teadagi vaid ühe valimistsükli jooksul.

Viin siinkohal jutu taas oma kodulinna peale. Helsingis on uus linnapea, kes kuulub konservatiivide leeri, kus enamasti ei usuta kliimamuutusesse ega peeta oluliseks selle tagajärgede ennetamist. Augusti keskel leppisime kokku, et täidame mõlema unistuse: näitame maailmale eeskuju ning muudame Helsingi aastaks 2035 0-süsinikdioksiidi linnaks. Ta mõistab, et uued trammid ja metrooliinid pole kulutus, vaid investeering. Siin on omad riskid, näiteks ettevõtjate surve, et kesklinna peab ilmtingimata autoga saama. See tuleb pideva selgitustööga seljatada, ettevõtjad peavad mõistma, et ka nemad peavad panustama.

Helsingis on palju ära tehtud vaikselt ja suurema kärata. Peaaegu poole linna süsinikujäljest moodustab kütmisega seotud energiakulu. Eriti ebaefektiivne on see, kui igal majapidamisel on oma katlamaja või köetav kolle. Helisingis on 94% hoonetest ühendatud linna soojusvõrku. Oslos on see näitaja vaid 11% ja ometi peetakse just Norra pealinna innovaatiliseks. Kopenhaagenis on see näitaja 9%, Londonis 1%. Maailm vaatab liiga palju vaid Kopenhaageni või Stockholmi poole. Minu arust elab Helsingi selles osas juba praegu tulevikus. 2024. aastaks asendame katlamajades kivisöe täielikult säästlikumate allikatega. Energia osas tuleb tõdeda, et tehnoloogia, näiteks patareide võimsus ja salvestusvõime, ei arene piisavalt kiiresti, et muutusi tagant tõugata.

Räägime lõpetuseks pisut ka juba eespool paar korda mainitud Helsingi, Tallinna ja Peterburi ühisprojektist. Kaardil tundub tõesti loogiline, et need kolm linna arenevad koos, moodustavad suure linnalise piirkonna ning on ühendatud tunneli ja kiirrongiga. Selle teokssaamisel on ilmselt palju takistusi: poliitilised, majanduslikud, tehnilised … Kuidas need ületada?

Kõige suurem takistus plaanide teostumisel on ilmselt poliitiline situatsioon. Ma usun, et Soomel on oskusi ja võimekust, mida Eestil kahjuks pole, Venemaaga edukalt läbirääkimisi pidada. Peame rõhutama just majanduslikku potentsiaali. Niisiis, mida lähemal on Tallinn Helsingile, seda turvalisem on selle areng. Seega peaks ka Tallinna poliitikud nägema vaeva selle nimel, et naaberlinnad ühte vereringesse ühendada.

Euroopa Komisjon oli omal ajal väga elevil, kui Malmö ja Kopenhaagen sillaga ühendati, sellest sammust loodeti suure linnaregiooni tekkimist. See pole olnud küll nii edukas, kui loodeti, kuid Øresundi sild on kogu piirkonna arengule kahtlemata hästi mõjunud.

Helsingi, Tallinna ja Peterburi piirkonna lähendamisega ühendataks ligi kümme miljonit inimest. Mõelge, milline majanduslik jõud see on. See ei juhtu täna, see ei juhtu homme, aga võib-olla aastaks 2100 oleme sealmaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht